Kuidas sirgub inimene

Sündis väike poiss, või vähemalt nii tundus. Tegelikult sündis laps, lausa inimene. Ta oli puhas, siiras, enesekindel, teadlik, julge ja uudishimulik. Teda ei takistanud mitte miski! Või vähemalt nii talle tundus... Selgus siiski, et takistused piirasid teda kõikjal. Peagi õppis ta neid omalt pooltki juurde mõtlema. Kas selline peabki olema elu? No kes see oskab seda öelda? Teine inimene? Vaidlus ja vastuolu iseendas aina kasvasid, samal ajal inimene kohaneb olukorraga, alistub ja isegi annab alla. "Kui teen seda, mida tahan, saan karistada; kui olen sõnakuulelik kodanik, kannatan ise."

Läks siis noor inimene õnne otsima ja vastuseid saama. Käis läbi palju maid, luges mitmeid raamatuid, kuulas erinevaid õpetusi. Kõik tunduvad nii tarkust täis olevat, aga sisemist rahu ega oskust õigesti elada ei anna. Mida teha, mida teha? "Kõik vastused on sinu sees," oli ta korduvalt kuulnud. "Aga miks ma siis ühtegi ei kuule?" Jälle vaikus. "Mõtle loogiliselt, inimene, mis takistab kuulmist? Miks sa ei kuule, mida räägitakse kõrvalmajas? Mis jääb sinu ja selle jutu vahele? Seinad ja mitu meetrit tühja maad? Nimetame seda takistuseks. Täpselt samuti takistab miski sinus teadvustamast vastuseid su enda sees. Tegu on just nende piirangute kogumiga, mida sa elu jooksul oled endasse korjanud, moodustanud ja hoidnud. Kui vastus jääb nendest "ühiskondlikult heakskiidetud normidest" väljapoole, siis sa ei kuulegi neid, sa tõrjud nad prügikasti ega anna võimalustki vaadelda neid, kui võimalikke lahendusi. Ära karda kahtlustada, et kõik, mida sulle on õpetatud sünnist saadik, äkki ei olegi nii! Ära arva, et kõik teised on targemad ja teavad paremini, isegi sinu enda kohta. Mõni lihtsalt oskab ennast väga enesekindlalt väljendada ja sellega loovad nad illusiooni, et on teistest vägevamad ning seeläbi peaksid asuma võimupositsioonil. Iga inimene peaks olema ise enda juht ja nõuandja, parim sõber ja usaldusisik. Kas sina usaldad ennast? Kas arst saab paremini teada, kuidas sind ravida, kui sinu keha? Arst lähtub teadmistest, mida keegi on talle õpetanud, sinu keha aga lähtub endast. Iga terviserike tahab juhtida sinu tähelepanu millelegi - kuula teda! Järgne sellele teabele, ainult nii saad näha, mis haigust põhjustab ning teha mingi muutuse. Sinu elus ei ole targemat inimest kui SINA ISE! Ole piisavalt tark, et näha ennast peeglist sellisena, nagu sa oled! Ära ürita kogu aeg hoida mingit maski ees või ronida teki alla peitu, kui olukord kipub hirmutavaks minema. Hirmul väidetakse olevat suured silmad, silmad on hinge peegel - vaata nendesse! Vaata nii kaua, kuni mõistad, et ei ole üldse mõtet karta! Hirmu kasutatakse ära, sama tehakse inimestega - teid ässitatakse teineteise vastu töötama. Kui sina keeldud kartmast, ei ole sa enam kellegi kontrolli all, teise sõnaga oled sa VABA. Hirmuvalitsuse aeg on möödas. Kõik läheb nii, nagu läheb ainult sellepärast, et sa ise lubad sellel juhtuda. Kui su elu juhib hirm, siis on see võimalik vaid seetõttu, et sina oled ta enda peaministriks määranud. Aga kes on sinu elu kuningas? SINA! Võta enda nõunikeks õnn, rõõm ja armastus, abikaasaks küllus, lasteks rahu ja tasakaal. Jah, kõik vastused on sinus, paraku ei tähenda see, et sa inimesena iseenesest tark oled. Tark on see, kes neid vastuseid usaldab ja rakendab! Kogu elu on lõputu kulgemine, ajarännak, kogemuste nautimine. Mis sõnu kasutad sina, on sinu valida, ja keegi ei saa teha valikut sinu eest!"

Inimene kuulab ja kuulab, miski hakkab selginema, kuid samas läheb justkui segasemaks. Mingil tasandil kõnetab väga, teisel tekitab vastuhakku. Kuskil on tunda soojust, teises kohas viha. "Ei ole olemas õiget ja valet, on sinu hinnang, mis tugineb kuskilt saadud infole," meenub... või ütleb hääl tema sees. Inimene tunneb soovi teha endas inventuuri, visata välja kõik, mis sinna ei kuulu, on ületanud kõlbliku kasutusaja või katki läinud. Arvamused, hinnangud, käitumine - tahaks jätta alles vaid need, mis tõesti esindavad MIND, mis on minu enda kujundatud, mulle (ainu)omased. Kõik, millega ma tunnen ennast õnnelikuna, enesekindlana, rahulolevana - ENDANA. Inimene teab, et see inventuur võtab aega, sest kõigest ei raatsi siiski kohe vabaneda - äkki läheb veel vaja. Vahepeal tekib sekka ka kahtlus, kas ma ikka eristan ennast ühiskonna loomingust? Kes olen mina? "Usalda tunnet, inimene! Mõistus sisaldab õpetusi, ära analüüsi üle. Kui ei raatsi veel täna seda arvamust minema visata, ei sunni keegi sind seda tegema. Üldsegi, ainus, kes inimest keelab ja käsib, on tema ise!

Soovin Sulle jõudu, edu, julget pealehakkamist ja enesekindlust teel isikliku vabaduse juurde! Otseühendus iseendaga on inimese väekuse võti, sest avab uksed kõikjale."

Minu armsale õele

Mõttes olen järgnevat juttu kirjutanud korduvalt, veel rohkem enda peas heietanud ja uuesti läbi elanud. Ma isegi ei tea, mis kasu võiks olla kellelgi selle lugemisest, aga seda võite te mulle ju kirjutada :) Alustan kuivadest faktidest: kevadel 2014. a diagnoositi mu õel käärsoole vähk, ta oli 33-aastane. Paari nädala pärast tehti operatsioon ja oldi optimistlikud. Septembris 2014. a uuriti teda kompuutris, oldi tulemusega rahul, ometi läksin teda juba oktoobri keskel jälle haiglasse külastama ja operatsioonijärgset taastust tegema. Välja lõigati parem munasari. Möödus taas pool aastat, jälle kompuuter ja head uudised ning paar nädalat hiljem, ehk mais 2015 lõigati ära vasak munasari. Asja juurde kuulus algusest peale ka keemiaravi. Detsembris 2015 ütles arst, et vahetame tugevama vastu, sest praegune hoiab kõike paigal, midagi ei taandu. Minu õde kaotas kiiresti juuksed, lihased, elujõu ja söögiisu. Ometi tegi ta veel mitu keemiakuuri, kuni aprilli keskel teatas arst, et vähk on muutunud agressiivseks ja ta ei oska muud teha, kui valuvaigisteid soovitada. Seda viimast ütles ta õemehele, õde sai sellest kuulda paar nädalat hiljem. Enda kogemusi hakkangi rääkima 15. aprillist 2016, kui õemees seda nö salaja mulle rääkis.

Laupäeval, 15. aprillil 2016 olin väljumas poest, kui helistas õemees. Esimene mõte oli mul ebameeldiv: midagi on juhtunud! Ta ütles, et pole telefonijutt, astub meie juurest läbi. Mees oli minu peale pahane, et miks ma kohe halba arvan. Ometigi küsimuse peale, mis sa mulle tõid, vastas õemees, et halbu uudiseid. Arst ei oska enam midagi teha, vähk on agressiivne, südame all on suur tükk, kõhus ja mujalgi siirdeid jne. Organid hakkavad samuti üles ütlema. Mu esimene reaktsioon oli õde enda juurde elama tuua, aga sain ka kohe aru, et sellega ta nõus ei ole. Otsustasin õhtul talle külla minna, enne pidin küpsetama järgmiseks päevaks - arvate, et õnnestus hästi? Ma lahistasin nutta kogu aeg, käed värisesid ja kook ning küpsised ei õnnestunud, kuigi on tegelikult suht lollikindlad valmistada. Võtsin ennast kokku ja läksin õe juurde. Avameelse vestluse tegi raskemaks asjaolu, et ta ise ei teadnud arsti poolt pakutud mõnest järele jäänud elunädalast midagi, arvas, et ikka tuleb mingi uus ravimeetod, mis talle sobib ja terveks teeb. Selleks päevaks oli temast järel luu ja nahk, kuid ta liikus iseseisvalt ning ei vajanud abi igapäeva toimingutes. Olgu öeldud, et me kumbki ei ole abi palumises väga osavad ja see tegi tema eest hoolitsemise meile päris raskeks.

Käisin tema juures 2 korda nädalas, 20. mail läks ta vabatahtlikult haiglasse, sest kõht tegi väga valu. Muigasime veel, et 19. mail sai koputamise abil kodust välja minemise hirmust lahti ja kohe järgmisel päeval julges haiglasse minna. Peale seda, kui kõhust oli välja lastud 2,5 l vett, läks enesetunne palju paremaks. Aga kuskil oli põletik ja seetõttu jäeti ta haiglasse. Teisipäeval, 31. mail ütlesid ka sealsed arstid, et nad ei oska midagi teha, sest üks ravim viib mingi näitaja paremuse poole, aga teise halvemaks jne. "Üritame teha tema olemise võimalikult valuvabaks. Ime, et ta selliste näitajatega veel üldse elus on, tõenäoliselt sellepärast, et tal on 35-aastase süda."

31. mai õhtul, kui arstid olid oma arvamust avaldanud, kimasin haiglasse nagu sünnitava naise juurde - jõuan õigeks ajaks või jään hiljaks? Õemees polnud jälle telefonis öelnud, milles asi. Õde oli paanikas, silmad suuremad kui tavaliselt. Küsisid mulle otsa vaadates, mida mina näen? Ma ei tahtnud öelda... ka endale tunnistada. Ja siis mu õde ütles midagi täiesti ootamatut, vähemalt tema suust ma selleid sõnu ei osanud oodata: "Kui sina ei anna alla, siis mina ei anna alla, me oleme ju üks!" See kõlas nagu midagi, mida mina räägin. Kas tõesti oli vaja tal jõuda sellisesse kohta oma elus, et ka enda sisemise tarkusega kontakti saada? Minul mõistagi võttis jälle silmad märjaks. Koju tagasi sõites voolasid pisarad terve tee ja parem jalg ei lõpetanud värisemist. Sellest päevast alates käisin ma haiglas peaaegu iga päev, vaid 2 päeva jäid töö tõttu välja, talle ütlesin, et muidu tüütangi su ära, käin vahepeal Tartus ja Essus ka.

Ma istusin tema juures tundide viisi, enamasti hommikul ja lõuna ajal, mulle järgnes ema ja õhtul õemees, nii et saime päevad ilusti kaetud. Tänan ka kõiki sõpru, kes teda külastasid, talle valmistas see suurt heameelt, kuigi ta alguses ei tahtnud kedagi ennast vaatama lubada, sest leidis, et on kole. Õnneks ei teinud me sellest tema nõudmisest välja ja ta laskis ka ise lõpuks vabaks ega üritanud oma lühikesi juukseid kogu aeg sättida. Üks kord ta küsis minult: "Kuidas ma välja näen?" Ma ei valetanud, ütlesin, et ta soeng on stiilne nagu orangutanibeebil, väga armas näeb välja. Selle peale ta muigas.

Meie suhtlus haiglas nägi kõrvalt välja selline, et Laura oli enamasti morfiiniuimas, mina istusin tema voodijalutsis ja masseerisin jalgu, kui ma olin temalt eelnevalt loa saanud, või istusin voodi kõrval kõval taburetil, hoidsin käest kinni ja silitasin pead. Kui mu kondine tagumik enam vastu ei pidanud, istusin põrandale. Kui Laura unest ärkas, järgnes minu poolt küsimuste laviin (mõõdukas tempos): "tahad sa juua? niisutan su huuli? vahetame asendit? tõstan sind kuhugi poole? masseerin jalgu? valus ei ole? oksendada ei taha?" Meie olemus haiglas oli väga kummaline, nagu aeg oleks peatunud ja ainult meie kaks eksisteerikski. Meie suhtlus sai täiesti uue taseme, me saime ka varem hästi läbi, kaklused jäid lapsepõlve, me teadsime küll, et oleme vajadusel teine teise jaoks olemas, kuid iga päev ei helistanud ega kirjutanud. Kuid haiglas muutus see energeetiline suhtlus kõrgemal tasandil justkui maiseks, jäädes samas ikkagi kõrgele. Piltlikult võiks võrdluseks tuua, et see oli nagu lumepall, mis kuumal rannaliival loodusseadusi eirates üles ei sula. Ma sain aru, et morfiiniuimas lahendas ta väga palju asju ära. Ema pidas seda küll sonimiseks, kuid tegelikult toimus andestamine. Ma ei kujuta seda ise ette, vaid täpselt nii ta emale ütles: "Ära tunne ennast süüdi, et sa mu väiksena vanaema juurde pidid aastaks elama jätma."

Emaga ma trehvasin haiglas vaid paaril korral. Mõlemal juhul hakkas ta kohe rääkima, kui halvasti kõik ikka on ja et ma ei segaks seal õde. "Ära liiguta ta tekki! Ära katsu jalgu, tal on valus! Ta enne ütles, et ei ole midagi vaja!" Mina läksin Laura pea juurde, silitasin tasakesi, nö tutvustasin ennast ja küsisin, kas võin jalgu masseerida. Ta noogutas. Ema oli pahane või solvunud, ütles, et temal ega mehel ei lubanud ta küll midagi teha - siis saingi aru, et meil on tõesti väga eriline mõistmine omavahel, kohe oskame olla. Ema oli vist lausa šokis, kui nägi, mis tehnikat me kasutame tõstmiseks :) Ma nimelt seisin voodis Laura kohal, tema minu jalgade vahel, võimalikult sujuvalt nihverdasin käed tema puusade alla ja siis märguande peale sikutasin vasakule või paremale. Ema ütles, et ma näen, et sa oskad hoolitseda küll, ja kiirustas minema :)

Kõige jubedamad päevad olid minu meelest 9. ja 10. juuni, kui Laura oksendas peaaegu vahet pidamata. Kui ma neljapäeva hommikul palatiuksest sisse astusin, olid linad pruuni plögaga koos, tema enda sõrmed ja suu ka. Koos sanitariga vahetasime voodipesu ära, tühistasin enda eraseansi ja istusin ning hoidsin topsikut ta suu juures. Pruuni pastat muudkui tuli ja tuli, iga kord haaras ta ise ka topsi järele, mis tähendas, et ma pidin ta kätt eemal hoidma või puhtaks pesema, kui ta minust kiirem oli. Selleks ajaks ei olnud ta nädal aega söönud! Arvati, et glükoos tekitas sellise reaktsiooni. Tema keha oli tundmatuseni moondunud, jalad ja kõht olid vett täis, käed ja rindkere kondised, rangluu piirkonnas verevalumitäpid. Ainult soeng püsis samasugune. Laupäevaks oli oksendamine lõppenud, ta magas palju. Minul oli seekord õhtune vahetus, istusin tema juures kella 21ni. Olen väga tänulik, et keegi isegi ei vihjanud, et külastusaeg on läbi. Eriti tänulik olen ma prouale, kes tol õhtul lubas Laurat valvama jääda, et hommikuks jälle kõik oksega koos ei oleks ja mis põhiline - et Laura ei kardaks. Ta nimelt ütles nädal varem, et ta kardab olla üksi, siis kui see juhtub. Ma küsisin, et kas ta arvab, et jääb õhtul magama ja hommikul enam ei ärka? Ta vastas: "Ei, ma arvan, et kell saab 11 ja ongi kõik."

Mida ma siis ikkagi tegin kõik need tunnid seal haiglas, kui õde morfiiniuimas oli? Ma lihtsalt olin, mõtlesin, tunnetasin, arutlesin, kurvastasin, vihastasin, rõõmustasin. Kuna tema eriti rääkida ei jaksanud, siis sõnalised dialoogid olid meil lühikesed. Üks kord, kui ma tema juhtimisel voodi asendit tuunisin ja iga jõnksu järel küsisin, kas veel, ütles ta lõpuks, et aitab küll, las olla nii, muidu on liiga mugav. Pärast seda ma loomulikult küsisin iga kord, et ega liiga mugav ei ole :) Selline siseringi nali tekkis. Huumorisoon igatahes säilis tal lõpuni, seda võin küll kinnitada. Näiteks ütles ta sanitarile muigel näoga, kui too teda potile aitas, et õde proovis, aga ei jaksanud, ta on liiga nääpsuke. Iroonia seisnes selles, et ise ta ju ka enam tugev polnud.

11. juunil tegi ta silmad lahti ja küsis: "Ega sa mind kinni ei hoia?" Pidin enne vastamist ennast tagasi hoidma, sest inimene minus loomulikult tahab kinni hoida. Tema küsimuse ülesehitus viitas, et ta ei soovi seda enam, seega pidin ka ennast ümber häälestama, et mitte talle vastu töötada. Leidsin endas kompromissi ja ütlesin: "Ma ei hoia sind kinni, ma lihtsalt hoian sind." Ta pani silmad kinni ja tukkus edasi. Aga mina jäin mõtlema, ennast ümber rääkima. Vaatasin seda olukorda energeetiliselt: minu ees seisab ingel, tiibadega, valges öösärgis ja puha, tema kohal taevas on avaus. Ma küsin, kas ta tuli mu õde ära viima? Tema vastab, et tema ei saa kedagi ära viia, ta näitab ainult teed, õde ise läheb, kui tahab. Siis vaatasin ringi, et kus Laura üldse on. Nägin teda enda süles, imikuna. Läksin inglile lähemale ja ütlesin õele, et mine, kui soovid. Ta hõljus mu kätelt täpselt kahe maailma piirile ja jäi sinna. Rohkem tol hetkel midagi ei toimunud. Nädal hiljem sinna vaadates oli ta arusaadavatel põhjustel lennanud avausest läbi ja 40 päeva peale surma oli taevaluuk sulgunud.

Kõigile neile, kes arvavad, et niisama käest kinni hoidmine ja haige kõrval istumine on aja raiskamine, võib-olla isegi teiste segamine, tahan ma kirjutada enda kogemusest sellise pildi: istun voodi kõrval, väsinud haigla õhkkonnast, rasketest tunnetest, valust, tundub, nagu mõjuks morfiin ka mulle, sest pea vajub nokkides korduvalt rinnale. Hoian õe käest kinni, sest tean, et ta ei taha üksi olla, las tunneb, et ma olen seal. Ühel hetkel ta lööb silmad lahti, vaatab arusaamatult mööda valget palatiseina üles, liigub pilguga akna suunas, siis tõstab kätt, mille küljes ripub tilgutivoolik, ja tõdeb pettunult, et ta on ikka haiglavoodis. Edasi keerab ta aegalselt pead minu poole ja kui me pilgud kohtuvad, lõdvestub ta hetkega ja tema näkku ilmub siiras tänunaeratus, silmis asendub hirm rahuga. Just sel hetkel ma teadsin, et praegu ei ole minu jaoks õigemat kohta, kui seal kõva tabureti peal tema kätt hoides, talle seeläbi turvatunnet pakkudes, olles olemas, tingimusteta.

Iga päev küsisin ma endalt ka seda, et kui täna on viimane võimalus, siis mida ma kahetseksin, et tegemata jätsin. Ausalt öeldes peaks me nii elama iga päev, aga miskipärast jõuab see kohale alles siis, kui sõna otseses mõttes on surm silme ees. 15. juuni ei erinenud minu jaoks eelnevatest päevadest. Mul oli juba 5. päeva kaasas raamat "Alice imedemaal", mida me lapsena vinüülplaadilt Tõnu Aava esituses nii palju kordi kuulasime, et see meil peas oli. Kahetsuse küsimusele kuulsingi vastust: "... et sa talle raamatut ei lugenud!" Kui ta jälle ärkas, hakkasin "Kas sa tahad..." küsimustega pihta. Ta raputas iga asja peale pead ja ütles lõpuks; "Midagi ei taha, elada ei taha." Selle peale ei osanud ma midagi vastata. Küsisin siis, et kas ta jääb nüüd uuesti magama? Ta ei teadnud. "No sel juhul loen ma sulle raamatut. Sa võid magada, kui tahad, mind see ei sega." Mina lugesin ja tema kuulas nostalgiline naeratus näol. Paralleelselt tajusin, kuidas ta ennast nagu Alice tundis auku kukkuvat, ei tea, mis all ootab või kui sügav see üldse on. Jõudsin lugemisega sinna, kus Alice leiab väikese ukse, mille taga on kõige kaunim aed, mida eales nähtud, kuid ta ei mahu sealt sisse. "Oh, kuidas ma tahaksin, et saaksin enda kokku panna nagu pikksilma! Ma usun, et tuleksin sellega toime, kui vaid teaksin, kuidas alustada." Siis astus sisse Laura sõbranna, kes teatas mu õele rõõmsalt: "Ma ju ütlesin, et me kohtume veel!" Kell oli 15, ma võtsin enda asjad, tegin Laurale laubale musi ja ütlesin, et homme näeme, toon sulle süüa (ta nimelt oli lubanud järgmisel päeval proovida süüa).

Õhtul kell 18 paiku jäin ma magama, ärkasin u kell 19 ja nägin Laurat hõljumas Selveris, ise nii särav, ütleb: "Vaata, kui kerge mul on, ma olen vaba! Vaata, kuidas ma saan lae all lennata!" Paar tundi hiljem helistas õemees, et jälle mulle kurba uudist teatada... Järgmisel päeval küsisin, mis kell Laura suri? Ta ütles, et 20.30, aga kogu jant hakkas pihta 19 paiku.

Mul on hea meel, et õde ei olnud üksi. Jah, mingil hetkel mingil egoistlikul tasandil olin pahane ja solvunud, et mina seal juures ei olnud, aga mingi sisemine hääl ütles ka kohe: "Sina ei oleks lasknud minna!" Samal hilisõhtul tuli ta jääkülma lainena minu südame kõrvale, keeras ennast kerra nagu kass ja ütles, et ma nüüd puhkan siin mugavalt. Ja mul ei ole selle vastu midagi, sest me oleme ju üks!

Kogemused hingeväljalt

Mõtlesin täna kirja panna mõned tähelepanekud ja kogemused, mis on mul tekkinud tänu hingeväljaga tegelemisele. 

Esiteks olen positiivselt üllatunud, kui hästi kõik osalejad on avanenud ja nö hakkama saanud, kuigi puutuvad selle tehnikaga kokku esimest korda elus. Võib-olla on ka asi minu oskuses neid rahustada ja innustada :) Muidugi on erinevusi, mõni ütleb, et ta tahaks praegu tantsida, teine aga lihtsalt tantsibki, info vahendamine toimub mõlemal juhul. 

Teiseks hämmastun ma pidevalt, mida kõike väljalt teada saab, tuleb ainult osata küsida ja õiged asjaosalised vastama valida. Tihti me arvame, et asi on nii, kõrvalt teised ütlevad küll, et on naa, aga mida nemad ka teavad. Selles osas on väli halastamatu - kuna osalejad ei tea, keda või mida nad esindavad, ütlevad ja näitavad nad välja kõike nii otse, et sellest kõrvale vaadata enam naljalt ei saa. Inimesel on suurepäraselt arenenud võime kõike teisiti tõlgendada, aga vähemalt hetkeks pidid sa ikkagi nägema, mis tegelikult toimub, ja see jääb sind saatma, kuni oled valmis teemaga tegelema.

Kolmandaks võib tegu olla ka suurepärase meelelahutusega, alati ei pea midagi isiklikku seal lahendama või uurima. Kõvasti sai naerda hingevälja, mis koosnes Putinist, Obamast, Merkelist, inimkonnast ja võimust. Minu soov oli näha, kuidas nad üksteise suhtes asetsevad jmt. Merkel osutus kõvaks tantsulõviks, reivis nagu segane. Putin pakkus, et Merkel on tulnud Weekendile. Obama ronis kohe tabureti peale, ütles, et tema on kõige suurem, pikem, kõigist üle, kuigi ta jalgealune vahepeal lõi kõikuma. Kui inimkond ütles, et ta läheb metsa seenele, sest talvevarusid on vaja korjata, tõstis Putin näpu üles ja teatas, et seened talle maitsevad, läheb neid restorani sööma. Luksuslik elu oli tema kindel valik. Kui uurisin kolmelt valitsejalt, kas nemad ei taha talveks midagi varuda, teatasid nad kindlalt, et neil endal pole vaja midagi teha, seeneline jagab oma saaki nendega. Ja nii oligi - seeneline tuli metsast tagasi ja ootas, et teised kiidaksid teda suure saagi eest, ta annaks osa neile ja siis võiks teha OM-seansi. Mingit võimuvõitlust ei toimunud, võimul oli hea olla, inimene seda endale ei tahtnud, ütles, et ei oska sellega midagi peale hakata. Kõik oli nii otsekohene ja aus, et raske on uskuda, et osalejatel polnud aimugi, keda nad esindavad - nad olid enda jaoks numbrid 1 kuni 5! Lõpuks ütles pr Merkel, et aitab tantsust, siin peaks ühendama kedagi, selle vastu tekkis huvi Obamal, aga Putin vaatas kõrvalt ja leidis, et midagi põnevat toimub, nagu mõrvamüsteerium. Elame, näeme :)


8.9.16 panin väljale numbrid 1-6, kes olid vastavalt presidendi ametikoht, Siim Kallas, Eiki Nestor, Mailis Reps, Marina Kaljurand ja raha. Esimene palve oli leida väljal oma koht, nii nagu nad praegu on. Ametikoht oli keskel, hr Nestor ei leidnud kuidagi oma kohta, nagu ta ei kuuluks sinna, hr Kallas seisis taga ja jälgis pingsalt keskkohta, Ta ütles ausalt, et ta jälgib seda juba väga kaua, temal on suur huvi. Pr Reps seisis küljel, erilist huvi tal polnud seal toimuva vastu, mingil hetkel ütles isegi, et see on mõttetu. Pr Kaljurand on huvitatud küll, aga mingi "aga" on. Raha oli toolile kõige lähemal. Kui ta hakkas rääkima, et tal on raske, hakkas südames raske ka Siimul - vist must südametunnistus andis märku.

Siis viskasin mõttes õhku küsimuse, kes saab järgmiseks Eesti presidendiks? Mingit tormijooksu ei järgnenud, Reps ja Nestor lahkusid pildist, Kallas astus ametikoha kõrvale, raha istus nende ette ja pr Kaljurand raha kõrvale, pani talle isegi käe õlale. Igatahes rahale niimoodi meeldis, kergem hakkas.


13.12.2016 Seekord jagan ingliteemalist hingevälja kogemust... või kas oli ikka ingliteemaline? Väljal tahtsin näha, millises seoses on omavahel Miikael, Raafael, Gabriel, Jumal, inimene ja Saatan. Jumal pani silmad kinni ja tunnetas piire pimesi - läbi käte. Kui tegi silmad lahti, siis ta nägi piire, mis kinnisilmi ei eksisteeri. Inimene ütles, et on nagu teadlane - vaatleb ja analüüsib. Saatan raputas ennast, väitis, et vaja hirmudest vabaneda. Gabriel toetas Raafaeli, Miikaelile meeldis roosa värv :) Kui ütlesin inimesele, et pane silmad kinni ja vaata läbi südame, tunneta, nüüd räägi, mida näed, muutus kõik - inglid ja Jumal ütlesid, et nad võivad väljalt lihtsalt ära minna, sest neid ei ole enam olemas! See reaktsioon tuli siis, kui inimene ütles, et kõik on üks, me oleme koos, keegi pole kellestki parem jmt.
Järeldus, milleni me jõudsime (vaatasime Jaanaga suud ammuli), on see, et kõik on täpselt nii, nagu inimene näeb - kui ta vaatab silmade ehk mõistusega, siis näebki kõike nii, nagu talle on räägitud/õpetatud. Nii, kui ta vaatas südamega, sai aru, et tegelikult on kõik üks, keegi ei eksisteeri teistest eraldi. Eraldatus lakkas olemast... ja see oli nii äge

Taimed või loomad?

Alustan ja lõpetan oma jutu sellega, et mul on täiesti ükskõik, mida või keda keegi sööb, mis dieedi valib või kuidas oma kehasse suhtub - see on igaühe enda asi. Pea meeles, et ainult sina otsustad enda elu üle, sina teed valikud ja vastutad tulemuse eest. Sinu valikud mõjutavad aga ka teisi, sh Maad ja inimkonda. Minu soovitus on alati kuulata enda keha, tema räägib sulle täpselt, mida ta tahab, mida mitte, kui tihti, mis kogustes jne. Enamus teevad veel valikuid paraku mõistusest lähtuvalt ja seal on meil palju teadmisi, mis sugugi kasulikud ei pruugi olla. Tänapäeval on paljud aga täielikus segaduses, sest infot tuleb igast küljest ja aina agressiivsemalt. Minu meelest teeb see endasse pöördumise palju lihtsamaks, sest nagunii on kõik minu kohta käivad vastused seal, mitte kuskil teadusuuringutes või ajakirjanduses. Lisaks pole ma veel kordagi sattunud segadusse, kui suhtlen endaga, küll aga tekib konflikt väljast tuleva infoga. Miski pole ainuõige ega vale, kõik on suhteline, iga inimene on erinev ja muutub elu jooksul - käi sellega kaasas ja lase arengul toimuda.

Mina ei ole taimetoitlane ega vegan, ma lihtsalt ei taha liha süüa, aga kui isu tuleb, siis ei keela ennast. Samuti kasutan ma mõnikord toidu valmistamisel toorpiima ning mune, taluvõi on päris igapäevane nähtus, samas juustusõber ei ole. Üritan meelde tuletada, kas mul nahast riideid on, aga ei meenu, talvesaapad on kindlasti ja nende eest olen loomadele väga tänulik. Riiete puhul hoian suure kaarega eemale hoopis fliisist, sest ei taha plastpudelit endale ümber tõmmata :)

Tulles tänase mõtteteema juurde, siis tahan võrrelda vegan vs omnivoor eetilist, mitte tervislikku poolt. Veganite põhirõhk tundub olevat sellel, et keegi ei tohiks surra, et inimene saaks süüa ja kasuka selga. Aga kui sa porgandi maast välja tõmbad, kaua tema veel elus on? Või kui ta polegi elusolend, kas veganid söövad siis surnud toitu? Ometi nimetatakse seda ju elustoiduks... Kui ma porgandi kohe peenralt hamba alla pistan, siis sureb ta mu mälumise tagajärjel? Kõlab päris jubedalt. Verd ei voola, keegi ei kisa, aga ikkagi, kas toimub suremine/tapmine või mitte? Kas surm hamba all või keevas vees on inimlikum kui elektrilöök või kõri läbi tõmbamine? Kui veganid siinkohal juba kõrvust auru välja ajavad ja mind kõvasti siunavad, siis lugege rahulikult edasi, sest varsti läheb kergemaks - hingake! Ma ei poolda karjakasvatust sellisel kujul nagu ta tänapäevaks kujunenud on, samuti inimeste söömisharjumusi ja selle tagajärgi.

Lähme edasi. Mis mind häirib loomakasvatuses (lihtsustamise huvides pean eelkõige silmas kõige levinumaid liha- ja piimakarjasid)? Nad ei ole tulnud siia ellu armastusega ega armastusest. Ma usun, et lugejatel ei ole ettekujutust, et iga lehm saab näha pulli ja vastupidi - kommertskarjades toimub kunstseemendamine, ei mingit mõnusat maist naudingut ega paljunemise loomingut. Sõna otseses mõttes on seal vahel inimese käsi ja seda rahalise kasumi eesmärgil. Edasi mõeldakse välja igasuguseid lahendusi kulude kärpimiseks ja tulude suurendamiseks võimalikult vähese vaevaga. Selles ei ole iseenesest ju midagi halba, aga miljonid loomad peavad seetõttu elama tingimustes, mis ei kannata mingit kriitikat, mida me ei taha ettegi kujutada, kuigi sellest on tehtud palju filme ja neid saab Youtube's näha. Jah, ka Eestis ei ole kõik farmid sellest õudusest vabad. Mõni aasta tagasi tegin aruandeid Euroopa Liidule, kus kogusin Eesti tootjatelt statistikat. Mul läks süda pahaks, kui selgus, et ühes sigalas magati 3000st põrsakesest 900 esimese paari nädala jooksul lihtsalt emiste poolt ära, sest olud on kitsad. See fakt tegi minust tükiks ajaks taimetoitlase! Mida te siis paljundate neid niimoodi? Toetusi saadakse ju, kui nad näitavad, et on vaja laieneda.

Kuidas on lood taimedega? Tuleb välja, et sama! Inimene külvab põllule või peenrale, harvendab mõningaid taimi, umbrohu mürgitab sealt vahelt ära, pritsib mürki putukate vastu ja väetab kahtlaste keemiliste ühenditega. Ka loomade puhul topitakse neile mingit jõusööta, et nad ikka kiiremini kaalus juurde võtaksid, sest lehmapiim läheb ju inimeste toidulauale. Isased vasikad jõuavad poelettidele enne kui nad on poole aastaseks saanud, emased jäetakse piimakarja ja paljunemiseks, ehk seemneks, kus nad siis u kord aastas toovad ilmale kunstlikult eostatud vasika, sest muidu ei teki ju piima udarasse. Loomi vaktsineeritakse ja profülaktika mõttes antakse neile ka antibiootikume, mida inimene endale lihaga sisse sööb. Ja kuhu kaovad taimedelt putukamürk ja keemiline väetis? Kui ma niimoodi kõrvutan, siis ausalt ei leia ma kümmet erinevust! (Tuletan igaks juhuks meelde, et võrdlen enim levinud "kasvatusvõtteid", mitte mahetootlust ega permakultuuri.)

Olen ka mõelnud viljapuudele. Neid me õnneks ei raiu maha, et banaane või õunu kätte saada. Banaan palmile on vist nagu muna kanale - teatud eas ja tingimustel kaasnev saadus. Muidugi õunas on seemned, millest võiks hea õnne (loe: sobivate tingimuste) korral kasvada õunapuu, aga ilma kuketa siia ilma tulnud munast ei tule kedagi ega midagi. Tundub ausalt öeldes, et kõige õigem ongi sellist muna söögiks kasutada, kuigi tean, et sellest on püütud inimesi eemal hoida küsimusega: "Kas tahad ikka süüa kana menstruatsiooni?" Minu jaoks on muna küpsetamises asendamatu koostisosa, nii et tahan küll :)

Jäta kõrvale igasugused teaduslikud uuringud, vitamiinid, mineraal- ja toitained, mõju inimese organismile jmt ning mõtiskle, kas taime- ja loomakasvatus ikka on nii erinevad? Nii loom kui taim on võimelised ise paljunema, ometi produtseerib neid praegu (vist) enamasti inimene. Oleks, et puhtalt, aga ta muteerib seal vahel veel DNA-d ka, väidab, et nüüd on parem... no kas tõesti saab olla midagi paremat, kui see, mida pakub meile puhas loodus? Loomal on veri, taimel on mahl, mõnikord nimetatakse ka piimaks - igatahes vedelik, mis temas ringleb ja mida nii mõnegi taime puhul me isukalt joome. Sellise kõrvutamise tulemusel ei oska mina küll argumenteerida, miks on taimetoitlus inimlikum. Loomariigis on igasuguseid söödikuid, kusjuures nii mõnigi lööks oma hambad inimlihasse. Ma tean, et kõik on kinni meie peas, näiteks mõni usk keelab sea söömise (tegelikult on kirjas u nii, et sa võid süüa sõrgadega mäletsejat, aga siga ei mäletse), teises usus on püha lehm, kolmandad teevad samas hobuselihast maitsvaid pirukaid ja neljandad kasvatavad koeri söömiseks. Eetilisus on meile õpetatud piirangutekogum, täpselt nagu ka viisakus.

Minu praegune seisukoht enda toiduvalikul on see, et söön, mida keha soovib, aga eelistan vabalt kasvanud looma ja linnu liha, mis on puhas antibiootikumidest ja vaktsiinidest, hästi sobib metsloom. Muidugi taimed võiksid olla mu toidulaual enda kasvatatud, aga selleni pole ma veel jõudnud, nii ma lihtsalt ostan neid poest tunde järgi. Ma ei kasuta maisi ega kultuurnisu just sellepärast, et need on meie poeletil kahtlemata kõik GMO, tõenäoliselt ka valge riis - ehk need, mida süüakse maailmas massiliselt. Samuti väga kiidetud soja - järjekordne reklaamitrikk.

Nagu lubasin, lõpetan oma jutu samuti sellega, et mõtle ja tunneta ise ning analüüsi enda valikuid ja nende põhjuseid. Usalda eelkõige ennast, sest sina tunned enda keha kõige paremini. Kõik siin ilmas on nö surev, teisiti väljendudes läheb ühest olekust teise. Nii nagu sünnib loom, idaneb ja kasvab ka taim, nii nagu sureb loom, lõpeb ka taime elu. Kas siis on nii vale toituda teine teisest? Nautida erinevad maitseid? Aga ole mõistlik, ära liialda, võta endale nii palju toitu, kui sa vajad, ärme tooda üle - see on minu meelest suurim jama kogu maailmas. Teate, mis saab füüsilisest kehast peale surma? Läheb kellelegi toiduks :) Raisakotkas, hüaan, vaglad või emake Maa - keegi saab kõhu täis :)

Mul oleks väga hea meel, kui omnivoorid ei nimetaks taimetoitlasi murunärijateks vmt ja vegetaarlased omakorda lihaarmastajaid raipesööjateks  jne. Ole enda menüüvalikuga rahul ja näita seda välja, vihakõne rahulolu küll tähenda. Olgem inimesed, kuid saagem osaks loodusest!

NB Sinu keha teab, mis teha!

Tundeväsimus

Seda juttu kirjutades olen ma taas kord sellest väsimusest väljumas, nö kahe vahel. Olen seda kogenud varemgi, aga siis pole ma omaette arutlenud, võib-olla isegi tunnistanud ja nime andnud. Polegi vaja sildistada, aga siiski panen kirja enda tähelepanekud ja mõtted, äkki on kellelegi abiks.

Minu elus toimuvad praegu suured muutused lausa kolmel rindel. Emotsionaalses mõttes sarnased, kuid kaalu mõistes mitte. Nagu öeldakse: igaühele antakse nii palju kui ta kanda suudab. Vaieldamatult suurim pinge on mul seoses õega, kes sõna otseses mõttes võitleb praegu haiglas oma elu eest. Olen füüsiliselt tema juures iga päev mitu tundi, eemal olles mõtlen talle tihti ja teen energeetilisi seansse ning taotlusi. Kes on asjaga kursis, küsivad vahel minult, et kuidas ma ennast tunnen või vastu pean. Ja tänu nendele vastustele hakkasingi ma jälgima, mis minus toimub ja miks. Ma saan aru, et olukorra keskpunkt on mu õde, ka temas toimub tunnetemöll, kuid edasi saan anda ainult enda oma. Lihtsalt mõistmiseks, et ma ei pea ennast siin kõige tähtsamaks :)

Uued olukorrad ja mugavustsoonist välja sundimine on kindlasti vajalikud meie arenguks, endas seni avastamata mõtete, tunnete ja käitumistega tutvumiseks. Olen näinud, kuidas ma põgenen tunde eest, mis teeb nii haiget, nagu sisikond tõmbuks rosinaks. Põgenemiseks kasutame me mõttejõudu, antud juhul olen endale kinnitanud, et igaüks teeb ise oma valikud ja vastutab tagajärgede eest; kõik on millekski kasulik; suures plaanis on kõik alati hästi; mis ka ei juhtuks, kuidagi elame ikka edasi ja saame hakkama jne. Samas on olnud päevi, kus ma nutan nii, et järgmisel päeval on nina kinni, sest limaskest on tasakaalust väljast. Kusjuures nutma ajab iga asi: õele mõtlemine ja temast rääkimine (arusaadav), telekas mõni emotsionaalsem koht, mehe kallistus või vale hääletoon, lapse tegemata kodutöö, punase tule taha jäämine jne jne. Paar korda olen tabanud ennast mõttelt, et mis mina siin töinan, mida õde veel tundma peaks... ja siis ma nutan veel rohkem. Ometi ülejärgmisel päeval võin ma täiesti vabalt jagada selle olukorraga seotud infot ühtegi pisarat valamata. See panigi mind mõtlema, kuidas see võimalik on, mis muutus minus toimub - sest kõik muud faktorid on ju jäänud samaks. Jõudsin tõdemuseni, et ma lihtsalt väsin ära nendest ebameeldivatest tunnetest, ma ei suuda neid nii pikalt järjest tunda. Need pannakse kuidagi riiulile ootama, kuni ma olen puhanud, ja siis on silmad jälle märjad ja tatt voolab. Seda ma tahaks nimetada loomulikuks kaitserefleksiks masenduse vastu. Päris kummaline on nö puhkepäevadel tema kõrval istuda, rääkida ja toimetada seal ilma tugevate tunneteta, tõenäoliselt umbes nii, nagu teevad tööd haiglapersonali tublid inimesed. Kui ta parasjagu magab ja ma lihtsalt tema kätt hoian või jalgu masseerin, siis mõtlen, et mis minuga juhtuks, kui tundepuhkust ei oleks? Vastuseks sain, et üle piiri kogetud kurbus muutub vastumeelsuseks ja õnnetus vihkamiseks. Ehk siis ma ei tahaks teda näha, midagi kuulda, vihkaksin tema olukorda, aga ka tema enda peale oleksin pahane, sest tema valikud on ta ju sellesse seisundisse juhatanud. See tähendab tõenäoliselt kahte valikut: täielik eemaldumine, võõrandumine, lahti ütlemine või temaga edasi tegelemine läbi viha ja vastumeelsuse, inetud sõnad, süüdistamine, mõnitamine, alandamine jmt. See teine variant ei kõla üldse minu moodi, nii et oleksin valinud eemaldumise, kuid õnneks toimib tundepuhkus. Põhimõtteliselt sama tehakse ju nende inimestega, kellel on depressioon - antakse medikamenti, mis tuimestab kõik tunded. Mina pole siiani midagi manustanud, ausõna isegi šokolaadi ei söö tavapärasest rohkem.

Endas seda teemat arutades tuli mul meelde, et peale laste saamist toimus midagi sarnast. Siis võis küll kõik ajada magamata ööde ja pideva valveloleku kaela (see on väsitav, küsige emadelt, kes on pikalt lastega kodus olnud - sa pead kogu aeg valvama, kuhu ta läheb ja mida teeb. Sel ajal ei saa rahulikult raamatut lugeda, arvutis istuda või isegi filmi vaadata). Olen täiesti veendunud, et väljendi "lapsehoolduspuhkus" mõtles välja mees, tõenäoliselt lastetu :) Mingist puhkusest seal juttu teha ei saa! Mu mees ikka aeg-ajalt tahab, et ma enda tunnetest talle räägiksin. Tol ajal ma otsisin endas tundeid, mida kirjeldada, kuid leidsin ainult väsimuse. Jällegi tõden, et poleks mul olnud tundepuhkust, saaksin teile kirjutada enda sünnitusjärgsest depressioonist.

Kui te nüüd meelde tuletate, siis ega armumine ka väga pikalt ei kesta, vahepeal on tavalisem olemine ja siis võib-olla uuesti, kuid kui puhkuse ajal oled avastanud teises inimeses piisavalt ebameeldivaid külgi, siis ei pruugigi taasarmumist esineda. Täpselt samuti ei suuda me nädalate viisi mingi sündmuse, kordamineku või uudise üle hüperõnnelikud olla.

Kuidas ma tundepuhkuse ära tunnen? See on mingis mõttes nagu apaatia - sa vaatad teist, kuid tundetult, mitte midagi ei liigata. Aga sa mäletad, mis tunded sul selle olukorra või inimese suhtes on, ja see oli alguses päris naljakas tõdemus - tunded olid peas, mälus, ülejäänud kehasse nad ei levinud. Kuulda enda ajust tulevat ütlust: "Siinkohal sa tavaliselt vihastad" või "Küll mu laps on ikka armas!" on päris huvitav, sest enamasti inimene ei jõua fikseerida mõtet, mis tekitab tunde. Nüüd on aga nii, et tunnet ei järgne ja mõte on kuuldav.

Kui te nüüd tahate teada, kuidas soovi korral ka ennast tundepuhkusele saata või korraldada nii, et see oleks automaatselt toimiv vastavalt vajadusele, siis ma soovitan kindlasti mitte kasutada erguteid ega tuimestavaid aineid. Jah, erguti alla käib ka kohv. Äärmuslikud ained ajavad su loomuliku rütmi nii sassi, et mingit autopilooti sealt ei tule. Kindlasti ei tasu endaga riielda, kui oled tundepuhkusel, näiteks sul ei teki vägivallaohvrit nähes miskipärast pisarat silmanurka. Alati toimivad taotlused, aga neid tee korralikult, st ettevaatlikult, sest need tõesti töötavad! Näiteks: ma nüüd puhkan ebameeldivatest tunnetest, kuni jaksan nendega jälle hästi toime tulla.

Inimene harjub kõigega, aga kas me peaksime jääma sinna harjumusse nii kinni, et enam edasi minna ei jaksa? Kas me peaksime kogema neid rusuvaid ebameeldivaid tundeid päevast päeva? Kas ainult läbi kannatuste toimub areng? Minu meelest küll mitte, areng on ju see, kui oskad sealt kannatusest nö võitjana välja tulla, teisi sõnu - õpid midagi, tõenäoliselt uut ja iseenda kohta. Ära jää kinni mitte kuskile! Tunded vahelduvad, nagu ka mõtted, mis neid tekitavad. Alati esineb tagasilööke ja edasiminekuid - selline elu ongi, üles ja alla, aga kindlasti edasi, paigalseis on kõige mõttetum. Luba endale erinevaid tundeid, aga ka puhkust nendest.

Üks päev ma vaatasin oma õde, kui ta haigalvoodis rahulikult magas, ja tabasin endas mõtte: "Mul on nii valus teda siin sellisena näha." Haarasin kohe sellel lausel sabast kinni ja tegin natuke ümber: "Mul on hea meel teda näha." Võib-olla ühelt poolt põgenesin selle valu eest, kuid teisest küljest tekitasin ju endas meeldivat tunnet ja hakkasin seda välja kiirgama, isegi naeratasin. Minust ei oleks talle mingit kasu, kui istuksin seal kurbuse, hirmu ja valuga, neid ma püüan kogeda mujal.

Minu soovitus siia lõppu on see: kui oled väsinud, siis puhka enne, kui tekib üleväsimus! Puhka sellest, millest sa väsinud oled - ei ole mõtet puhata tööst, kui sind väsitab hoopis mitu korda päevas helistav sõbranna. Ei ole mõtet puhata söömisest, kui sind väsitab rahulolematus (isegi kui sulle tundub, et rahulolematust tekitabki liigsöömine). Puhka, ära oota, kuni tekib väsimus väsimusest!

Naiseks olemisest

Olen viimaste aastate jooksul mõelnud ja tegelenud nö soorollide klaarimisega endas. Tükk aega me abikaasaga lihtsalt tõdesime, et meil on rollid vahetuses - tema on naine, mina mees. Alguses see sobis mulle, sest olin ise samasugusest perest tulnud, kus isa käis tööl, aga kodused asjad otsustas ja tegi ema. Ühel päeval jõudsin ma mõttele, et mina olen nii mees kui naine selles kooselus, sest täidan mõlemaid klassikalisi funktsioone. Mis teeb siis naisest naise ja mehest mehe? Mees raiub puid ja naine teeb süüa? Naine soovib ja mees teostab? Mees teenib ja naine kulutab? Arvamusi on päris palju, nagu ka raamatuid ja lausa seminare. Olen ka ise osalenud mõnel, sest tahtsin ju saada naiselikuks naiseks. Just nimelt tahtsin, enam ei taha, sest ma sain enda jaoks asjad praeguseks selgeks ja olen sellega rahul. Ja tahan oma otsingutest ja katsetest ka teile kirjutada.

Miks ma üldse hakkasin kahtlema, kes on mees ja kes naine? Sest ma vaatasin teisi paare meie ümber ja muidugi ka telekast filme ja saateid. Tee, mis tahad, ikka näen, et mina käitun, nagu enamus mehi. Kui ma midagi soovin, siis teostus tuleb ka minult, sest mulle meeldib, kui see on tehtud täpselt nii nagu ma tahan, kuid tihti võtab teisele selgitamine palju rohkem aega, kui endal ära tegemine. Kui ma otsustan ja teen ise, siis ka vastutan ise ning ei süüdista kunagi kedagi teist enda nö hädades. Mulle sobib see suurepäraselt.

Mida ma õppisin seminaridelt? Et need ei ole mulle :) Täpselt sama süsteem, mis on koolis - kõik tehakse ühesuguseks, pead omaks võtma mingid arvamused, käitumise, suhtumise. Ma ei ole kindlasti käinud kõikides õpitubades, kaugel sellest, aga neid tutvustusi lugedes tunduvad väga sarnased, seega ei tõmba kuhugi. Oli tore, et sain enda mugavustsoonist välja ning nägin, mida ma ei taha. Kodus üksi selle teema peale mõeldes jõudsin järeldusele, et reeglid ei sobi mulle - see pole muidugi mingi uudis, aga nähtavasti vajas meeldetuletamist ja arusaamist, et kaugeltki mitte kõik üritused, mis lubavad vabanemist ja muutusi, seda ei õpeta ega garanteeri. Ma tean väga hästi, et pikaajalisest harjumusest ei saa enamasti lahti ühe päevaga, kuigi ka seda on minuga juhtunud. Antud juhul toetab või ei toeta minu muutumist ka pere, kellega koos elan, ja see määrab kõvasti ajakulu. Mõni nädal tagasi tegin otsuse, et las mees olla, kes tema tahab, mina olen naine. Ei, mitte selline, nagu keegi kuskil raamatus on õpetlikult kirja pannud, vaid just selline, nagu ma olen ja olla tahan. Hetkel mulle ei meeldigi, et keegi mind ümmardaks, tooks lilli, šokolaadi ja ehteid, veel vähem aluspesu - ma tahan valida ise, sest miskipärast inimesed ei kuula üldse või otsustavad muul põhjusel, et nemad teavad paremini, mida mina tahan. Mina olen naine, kes tahab ise otsustada ja vastutada, teha seda, mida ma teen, mõelda nii, nagu ma mõtlen, tunda kõike, mida ma tunnen ja elada, mitte vegeteerida ja olla kõigi teenindav personal. Ja kui mulle ühel päeval enam ei meeldi olla selline, siis ma muudan ennast.

Väga kiirelt jõudsingi ma arusaamisele, et mees on pistikuga ja naine pistikupesaga; mees külvab, naine kasvatab u 9 kuud ja sünnitab - ükski iseloomuomadus ei tee inimesest meest ega naist. Need on mingite suvaliste isikute poolt kirja pandud parameetrid, kusjuures läbi sajandite kindlasti ka kõvasti muutunud. Näiteks Vana-Egiptuses pesid pesu mehed (see oli küll seotud krokodillide rünnakuvõimalusega ja mehed on selles olukorras tugevamad). Nii et olles lahti lasknud igasugustest väljamõeldud soorollidest tõdesin, et minul pistikut ei ole ja lapsed on kasvanud minu sees, seega olen kahtlemata naine. Naiselik või mehelik - enam ei huvita, peaasi, et endaga rahul. Ma ei soovi olla naiselikult kaval ega ka mehe kael, küljeluu või muu kehaosa. Ma ei taha kellestki sõltuda, olla ülalpeetav ja seeläbi manipuleeritav. Enesekindlus sobib mulle hästi, nagu igaühele teist. Aeg-ajalt ma lihtsalt tunnen vajadust seda suurendada.

Üks kord ma katsetasin sellist asja, et korrutasin endale mõned korrad päevas, et ma olen jumalik naine (ma ei defineerinud seda kuidagi, tahtsin näha, milliseks ma siis muutun). 3. päeva õhtul istus mees mu töötuppa tugitooli ja teatas: "Ma ei tea, mis värk on, aga sa ei ole minu jaoks enam seksuaalselt atraktiivne." Ahsoo! Seda siis tähendab Jumalik Naine - ei ole enam mingi lihatükk, seksobjekt, vaid midagi ebamaist (selle viimase ma panin tõenäoliselt enda lohutamiseks ise juurde).

Nii ma siis kinnitasingi endale, et ma olen inimene või veelgi enam - ma lihtsalt olen ega luba kellelgi ennast segadusse ajada. Kui sa lihtsalt oled, siis ei pea sa ka mõtlema pidevalt, kes ja milline sa oled, aga sa tead, et oled olemas ja just selline sa oledki. Miksipärast on aga olemise kergus tihti talumatu.

Lugu Sassist ja Kostjast

Päike oli loojumas, kui Sass ja Kostja puuoksal istet võtsid. Nende vahele ei jäänud palju ruumi, sest neile meeldib tiivatunne. Nad on lahutamatud sõbrad, koos nad söövad, koos nad magavad, koos nad lendavad. See õhtu ei erinenud kuidagi tavalisest... vähemalt mitte hetkeni, kui mööda lendas vares. Ta tahtis Sassile ja Kostjale midagi öelda, kuid noka vahel rippuv kahtlane ese takistas teda. Korraks teine teisele otsa vaadates sai uudishimu mugavusest võitu ja nad lendasid varesele järele. Ühe palju pakkus neile huvi ese noka vahel ja sõnumi sisu. Vares oli saavutanud teatud edumaa, kuid oli veel piisavalt valge, et teda mitte silmist kaotada. Lõpuks nad maandusid suure kivi otsa, mida kattis paks kiht linnusõnnikut. Vares asetas salapärase kandami ettevaatlikult enda jalge ette ja tõmbas pisut hinge. Lõpuks hakkas ta rääkima.
"Kas te teate, poisid, mis asi see on?"
Sassil ega Kostjal polnud aimugi, esimest korda nägid ja mingit otstarvet ei osanud nad pakkuda.
"See, poisid, on meie tulevik!" tähendas vares tiibu suurelt laiali ajades, nagu ta filmidest näinud oli. Sõbrad ei jaganud tema vaimustust ikka veel, sest nemad polnud elu sees ühtegi filmi näinud, ei teadnud, mis asi on tulevik ja endiselt oli neile arusaamatu selle asja otstarve, mida nad igast kandist uurinud olid.
"Oi, poisid! Seda naised armastavad! Ja kui sul on midagi, mida naised armastavad, siis armastavad naised ka sind! Ma tean! Kuidas teil muidu siiani naistega on läinud?"
See küsimus pani Sassi punastama ja Kostja sonkis vaikides varbaga linnusõnnikut. Neid naised ei huvitanud, neile meeldis omavahel olla. Naised tundusid neile sama mõttetud kui varese noka vahel olnud tulevik. Kuna olukord muutus piinlikuks ja ka igavaks, tekkis sõpradel soov sealt ära lennata, kuni veel vähegi valge on.
"Tead, vares, meie ei ole nagu sina. Me ei käi inimeste juures, meid ei köida naised ega pere loomine. Me lihtsalt oleme seal, kus me parasjagu oleme ja seal ongi meil kõige parem... välja arvatud praegu," ütles Sass ja oli ise üllatunud enda väljendusjulgusest. Kuid sellest sai indu Kostja, kes sõnajärje sujuvalt üle võttis: "Jah, meil on omavahel nii huvitav ja põnev, et meil pole lisaseikluste ja -kaaslaste jaoks ruumi. Me ei oskaks selle sinu toodud tulevikuga midagi peale hakata, tundub, et söödav see igatahes pole..."
"Söödav? Kallid sõbrad, tulevikku ei sööda, seda luuakse! Täna me loome homse päeva ja homme me loome ülehomse ja nii edasi lausa 38 päeva! (See oli suurim number, mida vares teadis) See siin on vile, punane, plastmassist. Nüüd me saame endale võluda kasvõi kõik naised, sest nemad hindavad ju meid selle järgi, mis laulu me neile laulame. Vile kostub kaugele ja lööb pahviks kõik isased ja emased, kes seda kuulevad. Oi, kui tahaks, võiks sellega saada endale naiseks kasvõi rebase või hirve. Aga ma annan aru, et selline paariline võib mulle surmavalt mõjuda, nii et ma jään siiski lindude juurde."
Sass ja Kostja hakkasid juba pettuma, et olid veel nii hilisel tunnil võtnud tiibade alla sellise kiire lennu mitte millegi pärast. Tulevik tundus üks täiesti mitte midagi ütlev asi olevat - pole olemas, tuleb luua... mis juttu see vares ajab? Samuti ei jaganud nad varese vaimustust naiste teemal. Nad sättisid end minekule, kui korraga läbistas kogu ümbrust kõrvu lukustav kriiskav heli. Lindudel oli tunne, nagu oleks mõned suled seljast kukkunud, silmamunad pealuust esile tunginud ja nokk plagisenud. Kõik see vastas ka tõele. Selgus, et vares oli demonstreerinud tulevikku, puhkudes vile ühest otsast sisse nii, et teisest otsast paiskus naistemagnet välja. Ka varese seljast olid pudenenud mõned suled kivile ja parem jalg tõmbles imelikult.
"Nüüd pole muud, kui oodata..." ütles ta vaevaliselt, "... oodata homset..."
Sass nägi siin võimalust lahkumiseks ja teatas kiiresti: "Me ootame seda puu otsas. Ilusat õhtut!"
Sõbrad tegid kähku minekut ja olid täiesti veendunud, et nad pääsesid napilt millestki väga õudsest. Naised oli üks oht, millega nad silmitsi ei tahtnud seista, kuid see tulevik, homne ja selle loomine punase vilega tundus isegi veel kohutavam, sest sellega neil varasem kokkupuude puudus.
"Tead, sellel varesel pole vist peas kõik päris korras," arvas Kostja. "Liiga palju vaatab telerit ja viibib inimeste seltsis, nüüd ajab hullunult naisi taga - hakkab inimlikustuma. Enda liigikaaslastest jääb aina kaugemale. Need tema uuendused ei ole siia teretulnud. Mu kõrvus viliseb siiani, ei saa sellise lärmi sees magadagi."
"On omadega linna poole tõesti, hea, et veel raamatuid ei loe, muidu tooks meile kõik need 38 päeva siia, mida ta loob. Naised ja naised, mida ta neis küll näeb? Oskust muneda? Midagi muud nad ju teha ei oska, kui muneda ja mehi kamandada." Sass saputab vastumeelsuse väljendamiseks sulgkatet. "Mul on ikka väga vedanud, et sinuga koos olen, ei mingit munemist ega säutsumist, ainult sisutihe filosofeerimine. Kuule, ma sain just aru, et vares andis meile ainet, mille üle jälle arutleda!"
"Jah, selle eest võib talle tänulik olla. Lisaks saime taas aru, kui hea elu meil on, lihtne ja arusaadav. Ma väga loodan, et ta selle vilega nüüd meie homset ei loonud, ei tahaks küll ärgates tulevikku näha. Ega naisteparve." Kostja keha läbistas õudusvärin, mida selline mõte temas tekitas.
"Head ööd, Kostja!" ütles poolmagav Sass. "Homme vilistame!"
"Head ööd, Sass!" vastas Kostja. "Vares naist võtku!" soigus ta magama jäädes.

Kuidas me Maale refleksoloogiat tegime

Mina ei katseta uusi asju sellepärast, et mul igav hakkas, vaid selleks, et mul igav ei hakkaks. Nimetame seda näiteks ennetustööks :)

Seekord ütlesin Juliale, et ma ei ole jälle mina, teeme kellelegi teisele refleksoloogiat. Esimene punkt, kus ma karjatasin, vastab mao ülemisele lukutile, mille peale teatas Julia, et sellel inimesel on ülehappesus ja refluks, sest klapp on laisk. Ma üritasin selle Maa seisukohalt arusaadavamaks tõlkida: ülehappesus - liigne tigedus ja vaen; refluks - ei taha seedida, vaid viskab üles tagasi (äkki näiteks vulkaanipurse?). Suure varba peal olid 2 punkti valusad, Julia ütles nii: "Palju juttu, vähe tegusid." Mnjah, ei oskagi kommenteerida, kas Maa muudkui hoiatab meid katastroofide eest, kuid lükkab neid edasi? Siinkohal ei pidanud ma enam vastu ja ütlesin välja, et ma olen Maa. Edasi läks väga mõnusaks, jäin lausa kergelt tukkuma, mille käigus nägin, et Maa tahaks hella silitamist ja massaaži, nii et minge õue ja tehke Maale pai :) Nauding lõppes järsult võimsa sissehingamisega, kusjuures tegin käega rinna kohal eemale tõukava liigutuse, sest oli tunne, nagu keegi oleks kopsule vajutanud. Maa kopsud on teatavasti troopiline vööde, kus (veel) kasvavad vihmametsad. Valusad punktid olid ka süda, lahti laskmine ja hüpofüüs e. ajuripats. Viimase kohta kleebin infot Wikipeediast:
"Ajuripats nõristab hormoone, mis reguleerivad nii organismi vee ja temperatuuri homöstaasi ja vererõhku kui ka kilpnäärmete, kasvu, suguelundite, raseduse ning sünnituse ja piimanäärmete, aga ka valuretseptorite tööd. Ajuripats sünteesib ka närvirakkude kasvufaktorit." 

Mõtleme nüüd seda kõike Maa suhtes, päris huvitav. Kas need kohad on praegu tasakaalust väljas? Pole midagi, teeme korda! :)

Joogast, reikist, tantrast jm importteenustest

Tuletan meelde, et tegu on minu isikliku arvamusega, mis tugineb minu isiklikel nägemustel, kogemustel ja vestlustel kellegi kõrgemaga. Kui järgnev mõtisklus tekitab kasvõi korraks sinus tunde, et äkki ei olegi kõik nii, nagu kõva häälega räägitakse, oled paotanud ukse haljale aasale :)

Olen tähele pannud, et kuna ma töötan selgeltnägijana, nõustan peaaegu iga päev inimesi ja olen nö vaimselt ärganud, siis pannakse mulle kohe külge järgmised välimäärajad: taimetoitlane (äkki isegi vegan või toortoitlane), reiki meister, jooga paar korda nädalas, tantra iga päev jmt. Ütlen ausalt - söön kõike, mida tahan, mida keha nõuab, sh liha (väga harva, aga juhtub), šokolaadikooki, praekartuleid jne. Alkoholi ja tubakat ei tarbi ega ole kunagi tarbinud, võin päris kindlalt väita, et selles elus ei hakkagi tarbima :) Joogas pole ma kordagi käinud, küll BodyBalance's ja BodyArtis, kus on ka joogaharjutusi, kõige rohkem aga pilateses. Reiki kursustel ei ole õnneks käinud, ingelliku reiki kursusel osalesin küll, sest sõbranna väga kõvasti lunis, et ma tuleksin vaatama, kuidas tal see kursuse läbi viimine õnnestub. Tantra - mnjah... ei ole harrastanud päevagi. Olen tutvunud sellega kirjalikult ja kuulanud inimesi, kes on seal sees või käinud vastavatel üritustel - mind ei tõmba. Teine väga tuntav aspekt, mida "meiesuguste" puhul arvatakse, on see, et meie enda elu on puhas rõõm, lust, lillepidu - ei mingeid muresid, hädasid, haiguseid, suhteprobleeme, rahapuudust jne jne. Jah, mu elu on puhas rõõm, sest mina ütlen nii! AGA see rõõm sisaldab siiski ka lastega riidlemist, mehe peale pahandamist, argiaskeldustega tegelemist jne. Seega ei saa öelda, et ma kogen elu igas hetkes ainult meeldivaid tundeid, vaid olen ka vihane, tige, ärritunud, pahane jmt. Vähemalt ma olen aru saanud, et enda mõtete, tunnete, tegude ja nende tagajärgede eest olen vastutav ainult mina.

Nüüd aga teema juurde, kus loodan iga lugeja kaasamõtlemist. Kunagi ma kujutasin ette, et ma käin kõik kursused läbi, kõik tehnikad õpin selgeks, sest need väidetavalt aitavad iga asja vastu, muudavad sinu ja teiste elu palju paremaks jne (ju on igaüks ise ka neid lubadusi lugenud). Miskipärast aga ei käinud ma kuskil, lugesin küll mõnda raamatut, aga sellega asi piirdus. 2012. a jaanuaris jõudsin lõpuks maatriksi kursusele. See sobis mulle väga hästi, sest seal ei öelda ette, mida sa pead ja mida ei tohi - kõik on lubatud, lase fantaasia tööle. Suurepärane! Endamisi arutades leidsin, et need kursused ja tehnikad on vaid raha teenimise eesmärgiga. Väga üksikud õpetajad on huvitatud sellest, et nende õpilased tõesti aitaksid teisi ja ennast. Ma ei hakka teid pühendama kardinatagustesse tegevustesse ja suhtumisse, see on uskumatult räpane ja verine. Jääme siia, kus on näha need väikesed õpilased, kes korralikult reeglitest kinni peavad. Nad oskavad ja julgevad teha ainult seda, mida nad on õppinud. Kui sa esitad lisaküsimusi, ütlevad nad midagi neutraalset (a la Jumal on armastus) või "ma ei tea." Miks? Sest neile on nii õpetatud - koolis ja kursustel: "Ära mõtle ise, ära usalda ennast, kutsu need ja teised jõud appi ja tee, nagu ma õpetasin." Kas kõlab vabadusena? Enda väe ja oskuste rakendamisena? Mulle küll mitte. Vaata, milline näeb välja mis tahes nendest egregoritest - püramiid, mis tähendab, et alumine tööliskiht teeb ära suurema osa tööst, aga üksik tipp pälvib suurema osa tulust. Võid võtta seda kui rahalist, kuid antud juhul on rohkem tegu muu energiaga. Iga kord, kui keegi teeb reikit selle seaduste järgi, läheb see rühmitus tugevamaks. Lisaks on egregoris tihti lambakarja mentaliteet, mis väljendub sisekaitses - minu juttu lugedes need inimesed vaidlevad kõva häälega vastu nii, nagu neid on õpetatud. Ma ei ütle, et reiki on halb, ma ei ütle ka, et ta hea on. Ta lihtsalt on üks mitmest grupist ja igaüks ise tunnetagu, kas talle sobib või mitte. Kuna mina ei tee tööd kellegi teise reeglite järgi, siis sellest tulenev energia on kasulik mulle, kliendile ja nö Jumalale - kõik. Mingeid muidusööjaid selles ringis ei ole. Miks Jumalale? Sest nii mina, klient kui ka see töö on Jumala loodud võimalus. Võiks isegi öelda, et tema poolt on idee ja algne investeering :)

Nüüd ma võtan ette kurikuulsa tantra. Ma löön kohe alguses selle mõiste kaheks - algupärane iidne Tantra ja euro-tantra. Euro-tantra tõenäoliselt eriti tutvustamist ei vaja, seda tuleb nagunii söögi alla ja söögi peale igast august. Minu nägemuse kohaselt on see kõvasti ümber tehtud, vähendatud ja rikastatud mutant iidsest Tantrast. Tegu on müügiartikliga ja kuna meie tsivilisatsioonis "seks müüb alati", siis sellele rõhutaksegi. Jälle - ma ei ütle, et see on halb või hea, aga nii see on. Kas teadsid, et suguhaiguste levik ei kasvanud Eestis hüppeliselt mitte narkomaanide tekkimisega, vaid tantra tulekuga? Iidne Tantra aga on hoopis midagi muud - see on võimas! Materiaalses plaanis on see suur hunnik kirjalikku õpetust. Mina seda pole lugenud, ma olen mugav inimene ja otsin alati lihtsamaid lahendusi. Mina viskasin pikali, panin silmad kinni ja rändasin sellesse energiasse. Iidse Tantra esimene õpetus on lihtne: "Ela hetkes! Kui oled rahul siin, oled rahul kõikjal." Mitte mingit seksikust ma seal ei kogenud, erootikat ei näinud. Iidne Tantra on lihtsalt nii vägev jõud, et sa tunned, et oled olemas, oled sina ise, suur vaim väikeses kehas. Kas teadsid, et Šambalat (püramiid Tiibetis) kaitsevad tantristlikud jõud? Sinna ei pääse musta südametunnistusega, isikliku kasumi saamise eesmärgil ning ka juhul, kui kardad, et sinuga seal midagi juhtuda võib. Olen teinud sinna mõtterännakuid ka gruppidega, ainult paar inimest on jäänud ukse taha, nii et mingi pühak sa olema ei pea, et sinna pääseda.

Miks mulle ei meeldi, et kõik need võõrsõnad ja -tehnikad Eestisse tuuakse? Sest need ei ole eestlastele mõeldud! Meil on siin omad süsteemid, väepaigad, kõrgemad energiad ja muidugi inimesed. Kas tundub loogiline, et meditsiin, mis sobis 5000 aastat tagasi hiinlasele, sobib praegu eestlasele? Minu meelest küll mitte. Kõik need võõrsõnad: tšakra (ring, ratas), reiki (vaimujõud), jooga (ike; side), taiji, shindo, shiatsu, yin, yang jne jne on tunginud meie kultuuriruumi, nagu võõrliik, mis hävitab kohaliku liigi. Kusjuures see on maale toodud naerunäol, nimetatkse õndsuseks, ainuõigeks valikuks jne. Seal annab koostada lauseid, milles eestikeelseid sõnu eriti polegi: "Reiki ja jooga tagavad tšakrate ja yin/yangi tasakaalu, aura puhastub, merkabah taastub ja kundalini tõuseb." On arusaadav? :) Enda töös kasutan meelega eestikeelseid sõnu, sest need on ju olemas. Ma saan aru, miks Eestisse nii lihtne neid võõrliike on tuua - meil oli ju auk ja selle lõpuks ei olnud enam eriti elus neid, kes mäletasid, kes on eestlane. Mõtle nüüd, mis on Eestis, mida mujal eriti ei ole (va lähinaabrid)? Ma jäin täitsa hätta esimese hooga, kui kujutasin vana-eestlasi võimlemas peenarde vahel :) Mõtle natuke, pärast kirjutan, mis järeldusele ma jõudsin.

Igatahes kui sulle meeldib käia Indias, siis käi, aga ei tasu luua endale illusiooni, et see ongi sulle õige. See on tee algus. Tule ja otsi siin enda juured üles, ühenda ennast teadlikult uuesti Eesti, isegi Hüperborea energiatega ja vaata, mis juhtuma hakkab! Siis alles saad väge täis ja oled enesekindel tegija. Indias käimise kasu seisneb vaid selles, et seal on kohti ja inimesi, kes ei ole ennast kaotanud, nende kõrval olles tuleb ka sulle üht-teist meelde. Paraku enamasti alateadlikult. Samuti ei õhuta ma teid mitte osalema joogas, tantragruppides vmt, aga olgu see vaid üks etapp jõudmaks iseendani! Mulle meeldib väga teha õpitubasid, kus ma kinnitan osalejatele, et nad ei saa kedagi ära lõhkuda, ega midagi valesti teha, kui usaldavad ennast. Veel enam meeldib mulle näha, et paljud neist inimestest varsti muudavad oma elu, alustades töökohast. Nad hakkavad tegema seda, mis neile meeldib, mis neil hästi välja tuleb, naudingut pakub. Keegi ei ole tema ise, kui ta vahendab kellegi teise tööd! Sel juhul oleme kõigest mängunupud, aga kas nupp saab mängida ja võita? Ei, nupul on liigutaja, kes otsustab, kuhu sind tõsta, et talle kasulikum oleks.

Mis on Eestis erilist, meie enda oma? Saun ja vihtlemine! Saunas on kindlasti palju traditsioonilisi toiminguid, millest mõned on ajahõlma all peidus, aga lisaks vihtlemisele tehakse seal näiteks soonetasumist (massaaž - jälle võõrkeelne sõna) ja isegi sünnitatakse. Kui keegi teab mõnda eestlastele omast trenniviisi (ma ei mõtle meeleheidet) või vaimsemat tegevust, mis eriti avalikult veel või enam tuntud ei ole, anna mulle ka teada. Seniks aga hüva leili!

Mõned luuleread nähtamatutelt :)

Rõhutan, et sõnade autor ei ole mina. Nii nagu naiste itk, tulid ka need luuletused kuskilt väljastpoolt, mitte minu seest.

1.
Nõu kes annab, süüa tahab.
Vaatab enda ette maha,
kus on jäätmed eilsest peost,
väga jõhkrast kuriteost.
Kes küll koristama peaks?
Tänan väga! Võta heaks!
Sinuta ma ise vist
hakkaksin buldooseriks.

2.
Mine ütle talle välja,
et on jalatallad märjad;
suvekingad lahtised,
talvesaapad kahtlased.

3. järgnevad read on tõenäoliselt massipsühhoosi mõjust inimkonnale:
Asja eest, teist takka
ajas ajaratta hukka
lemmiklaul, mis kõigil kõrvus
kumiseb kui vesi põrgus.

4.
Sinu süü ei ole see,
et on kõver elutee.
Igaühel oma rada,
pole katelt ega pada.

5. Poolte vaidlus
"Anna endast parim," ütles vasak pool.
"Muud ma ei saagi anda, olen parem pool."
"Parem mille poolest?" küsis vasak pool.
"Eks vist teisest poolest, nagu näitab nool."
"Oled parem minust? Kes küll ütles nii?"
"Olen jah, sest mina otsustasin nii!"

6. Armuseiklus
Kahvatu hele tütreke mul
hõljub seal eemal, pulmakleit üll.
Täna ta mehele minema pidi,
kuid saatus keeras kõik pahupidi.
Peiu meil teatas, et armastab teist,
kedagi keelatut, mitte üht naist.
Silma on hakanud noormees nii kena,
et ühtegi neiut ei taha ta enam.

Mis me nüüd teeme? Kas meil on häbi?
Kas meie tütre elu on läbi?
Ei ole miskit, mehi on veel,
keda võib kohata eluteel.
Õpime sellest, et armastus pime
pole sugugi mingi ime.
Nurga taga meid oodata võib,
varjuna kannul meil kõigil ta käib. 

7.
Kes teise nime kannab,
see iseendast annab
seda, kes ta pole,
ja see on lihtsalt vale! 

8. 1. aprillil tulnud luuletus
Mees tuli metsast, kubu oli seljas,
viisk oli jalgas, perse oli paljas.
Naist tema otsis iga küla pealt,
vaatas ringi linnas, kuid ei leidnud sealt.
Siis ta ennast sättis reisilaeva sinna,
millega saab üle mere väljamaale minna.
"Seal on palju naisi," ütles naabrimees,
"valik võtab lausa kirjuks silme eest!"
Tõesti oli palju naisi sellel võõral maal,
kuid ei ükski tahtnud meest ilma püksata.

9. 
Luurad üksi mööda rada
ajad enda saba taga.
Kui sa selle kätte saad,
meelest läind, mis teha tahad.
Sind ei süga teine käsi,
enda oma ära väsib,
paine tekib üle keha,
jälle ei tea, mida teha.
Võta ennast kokku nüüd!
See võiks olla sinu püüd,
et saaks asjad ruttu tehtud,
enda saavutusi nähtud.

10. 
Kes tahaks kehva kehakest?
Kes alla meetri mehikest?
Kust leida vääriline mees,
kes igas asjas kõige ees?

Ei ole sellist meest siin maal,
siin valitseb ju tasakaal.
Kui naine endast lugu peaks,
siis iga mees ka seda teaks.

Naiste itk

Olles kuulanud autosõidu ajal mitu päeva Antsude plaati, kus on mõnusas seades regilaulud, tundsin, kuidas minu kaudu tahavad mingid naised ennast kuuldavaks teha. Täna hommikul ei pidanud enam vastu, kargasin voodis istuli, haarasin paberi ja pliiatsi ning panin nende nutulaulu kirja. Siin see on:

Võõrad mehed tulid külla,
relvad vöölla, kilbid käella.
Tapsid ära meie mehed,
vägistasid meie naised,
varastasid lapsukesed,
põletasid tarekesed.

Jäime vaenu hoidemaie,
lapsi taga nuttemaie.
Võtame me vana seemne,
endast jälle emad teeme,
lapsed suureks kasvatame,
vihkama nad õpetame.
Enda juustest sõjarüüd
punusime neile nüüd,
et nad saaksid minna külla
vendadele naaberkülla.
Tapaksid seal maha mehi,
vägistaksid nende naisi,
varastaksid lapsukesi,
põletaksid tarekesi.

Kuid, oh häda, paha lugu!
Kes on meie enda sugu?
Et ei tapaks oma venda,
kuidas teda ära tunda?
Naistest kes on tema õde?
Kes küll aitab leida tõde?
Kõik seal julmalt tapa maha,
siis on kindel, et ei taha
keegi enam meile tulla
surmanuhtlust tooma külla.

Kes siin võitis, kes siin kaotas,
kes siin sõjasaagi jaotas?
Võitu pole, kõik on kaotand!
Kõik me oleme siin kaotand!

Millal kõik see ükskord lõpeb?
Millal inimene õpib?

Ärge saatke enda mehi
tapma teise küla mehi,
vägistama nende naisi,
varastama lapsukesi,
põletama nende maju.
Nii ei tule iial rahu!

Olge oma kodudessa,
enda pere keskella,
enda mehe embusessa,
enda laste seltsissa.

Ainult nii saab rahu olla,
õnn ja rõõm su õue tulla,
sõjakirves maasse maetud,
vereojad kinni kaetud,
häbi saab siis puhtaks pestud,
hirmud minema kõik pekstud.

Armastuse välja lubad,
selle taga õndsus juba
ammu ootab oma aega,
millal täidad enda väega
kogu suure Maa ja Ilma,
iga süütu lapse silma.

Kuidas me koerale refleksoloogiat tegime

Nagu sai lubatud, kehastusin ma täna enda koeraks ja Julia tegi refleksoloogiat. Ütlen kohe, et koerana ma ennast ei tundnud, saba ei kippunud liputama ja neljal jalal liikuma ei hakanud. Aga enda tavapäraseid valukohti ei tajunud ma üldse, küll aga sain esimest korda karjatada seal, kus Julia väitis olevat kuulmiskanalid, lisaks olid väga valusad kurgu ja kaelapunktid ning liigesed ja verevarustus. Eraldi katsusime punkte, mis paljudel inimestel on väga valusad: allasurutud tunded, lahtilaskmine ja südameteemad - mitte ükski neist ei olnud valus. Keskmise valuga olid pealae ja käbinäärme punktid.

Lancelot on 10-aastane Cavalier King Charles spanjel. Kurdiks jäi ta u 2 aastat tagasi väga sujuvalt, nii et suhtleme temaga viipe- ja võnkekeeles (trambime vastu põrandat). Mõned korrad päevas ta hakkab läkastama, nagu midagi oleks kurgus. Verevarustus on tõenäoliselt loid, sest ta suurema osa ajast on paigal, sünnist saadik ei ole ta vastupidavuse ja võhmaga hiilanud, kui jalutuskäik oli pikem kui 200 meetrit, hakkas ta lapsevankri all olevasse korvi ronima :) Vähene liikumine on tõenäoliselt mõjutanud ka liigeseid ja lihaseid, need on nimelt laisad. Lonkamist või valu pole täheldanud. Lähipäevil jälgin, kas on muutusi tema tervises (selle peale ta just praegu läkastas nagu kass, kes oksendab karvapalli).

Aitäh, Julia, et oled nõus minu suurepäraseid ideid katsetama :)

Kuidas me refleksoloogia kaugseanssi tegime

Kuna see oli meie meelest väga lahe kogemus, siis jagan teilegi - ehk julgete siis enda peal ka huvitavaid ideid katsetada.

Olin Julia juures refleksoloogias käinud tolleks hetkeks juba pool aastat. Olid toimunud märgatavad muutused, võimalik, et ka märkamatud. Igatahes tekkis mõte proovida, kuidas toimib refleksoloogia distantsilt. Katsealusena oli kohe nõus osalema Merlin, kes viibis oma kodus ja plaanis samal ajal arvuti taga tööd teha. Helistasin talle, kui lauale pikale viskasin, et olgu nüüd valmis ja jälgigu, kas midagi tunneb ka. Ta siiralt kahtles selles, erilist lootust ei tahtnud hellitada. Lõpetasime telefonikõne ja hakkasime pihta. Teatasin kõva häälega: "Mina olen nüüd Merlin" ja Julia asus mu jalgu torkima. Meie mõningaseks üllatuseks, kuid ka rõõmuks selgus, et seekord olid väga tundlikud just need punktid, mille puhul muidu Merlin kiljatab. Samuti tajusin ülejäänud kehas muutusi, näiteks ninatagune piirkond valgus tatti täis (Merlinil olid algava nohu tunnused). Olime mõlemad väga elevil, kui peale seansi lõppu Merlinile helistasime, et endapoolset kogemust kajastada. Teiselt poolt toru kostus päris hädine hääleke, mis tunnistas ausalt, et arvuti taga töö tegemisest ei tulnud midagi välja, külmalained hakkasid üle keha voolama, jalad surisema, ajas iiveldama ning ta heitis voodisse pikali. Lõpuks taipas, et tal oli tõusnud palavik! Palavik teatavasti tähendab tervenemist, ehk haiguse põletamist. Seega olime käivitanud kiirtervenemise, mille üle Merlin vist eriti ei rõõmustanud, kuna tal olid teised plaanid selleks päevaks.

Mõtlesime Juliaga, kas mina ka midagi sellest seansist sain, või olin ainult Merlin? Ma ütlen nii, et Merlini punkte tundsin ma väga tugevalt, enda tavapärased valukohad olid tagaplaanil, kuid siiski ka tuntavad. Seega lõime 2 kärbest ühe hoobiga. Milleks meie "avastus" kasulik võiks olla? Näiteks saab selliselt teha refleksoloogiat väikelastele, kes muidu paigal ei püsi, või inimestele, kes elavad refleksoloogist kaugel; miks mitte ka loomadele (see mõte tuli mul just praegu, homme teeme ära, jagan siis ka neid kogemusi). Alati on oodatud ka teie mõtted, kallid lugejad! :)

Loodame, et te kõik viite oma ideid ellu, vahet pole, kui uskumatud nad kellelegi tunduvad! Ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ärge lubage kellelgi endale öelda, et miski on võimatu või ei eksisteeri. Kogemuse võrra rikkam olla - see on kasulik eesmärk!

Mida ütlevad meile lahkunud hinged?

Tihti tahetakse saada teada, mida lahkunul on öelda peale surma. Avaldan augustis teise ilma läinud armsa naise sõnumi oma lähedastele, sest nende kõigi sõnumid on võrdlemisi sarnased sellele. Tegu ei ole ainult minu sooviga, ta ise palus selle avalikustamist :)

"Sa lubasid mulle, sa lubasid, et ma saan terveks ja mul on hea olla! Näed, ongi, mul on kerge ja hea, ma oskan lennata! Mulle meeldib siin, aga igatsen lähedasi. Ma ei pidanud vajalikuks nendega hüvasti jätta, kui veel kehas olin, sest arvasin sinna kauemaks jäävat. Oleksin siiski pidanud... nüüd külastan neid ja annan märku enda kohalolekust, enda meelest väga osavalt, aga ma ei saa aru, miks nad kardavad? See olen ju mina - Ülle! Kas neile saaks seda edasi öelda, et ma ei soovi neile halba, ei taha neid hirmutada ega kummitada. Ma tahan, et nad teaksid, et olen nende juures, sest mulle meeldib nendega koos olla, ma tahan neid aidata, toetada ja kaitsta. Ma teen seda kõike suure armastusega, sest muud minus polegi. Kas nad saavad aru, et nad võiksid selle vastu võtta? Nad võiksid minuga ka suhelda, ma olen selleks avatud. Ma annan neile vastuseid igasugusel moel, kasvõi ainult värvisähvatusena. Minu jaoks on oluline, et nad mõistaksid, et MINA olen nendega. Mul on tõesti kõik väga hästi. Aga kui nad ei taha mind enda juurde, siis nad võiksid seda öelda ja luban, et lahkun. Iga hetk võivad nad mind ju tagasi kutsuda! Ma olen praegu väga entusiastlik ja teotahteline, energiline lausa, seetõttu võib-olla ületan enda volitusi, andke andeks, usun, et see läheb varsti üle :) Oleks mul veel keha, siis ma kallistaks teid kõiki tugevalt! Hoidke üksteist ja jagage armastust!"

Kasvamise ja kasvatamise lood 1-3

Siin arutleme erinevate tõsieluliste näidete üle, millega olen kokku puutunud tööalaselt või isiklikus elus. Mul on väga hea meel, kui tunned ennast puudutatuna ja saad uusi mõtteid enda sarnase olukorra lahendamiseks.

1. lugu
Hiljuti käis minu juures noor ema (üksi), kellel on 3 poega vanuses 2-6 aastat. Tema küsimus oli vanima poja rahutu une kohta. Nimelt ei saa 6-aastane üksi magama jäädud ja igal öösel kõnnib vanemate voodisse. Emal endal oli paar versiooni välja mõeldud, aga see, mida mina talle vahendasin, oli midagi täiesti uut ja ootamatut - tema jaoks. Poiss näitas, et ta tunneb, et peab käituma teatud moel, tegema teatud asju ja tal ei ole aega päeval teha seda, mida ta tahab. Lisaks tahab ta väga oma ema sõna kuulata ja olla nö hea laps. Seega ootab ta käske ja keelde emalt, kuigi tunneb, et tahaks teha midagi ise. Siinkohal hakkasin emale rääkima ka seda, et laps on ju tema peegel, järelikult sunnib ka ema ennast kõvasti raamidesse - ainult keelud ja käsud, õige ja vale. Laps näitas mulle ka sellist sümboolset pilti, et tema toa põrandal on klaasikillud, sinna juurde kõlas tema arutelu: "Kui ma neid kilde ära ei korista, saan ma riielda. Aga kuidas ma koristan, kui ma ei tohi klaasikilde katsuda? Ma saan riielda igal juhul!" Ema ainult noogutas tummalt, saaks tõesti. Jõudsimegi koos selleni, miks laps ise midagi ei julge teha, ei julge isegi öelda, mida ta tahaks teha. Sest EMA on samasugune, EMA ei julge ka midagi teha. Pikemalt mõtlemata kasvatab ta oma lapsi samasugusteks, kui on ta ise, kuigi ta ei ole ju õnnelik. Miks? Sest see on tema jaoks ainuõige, iseenesest mõistetav ja ta ei tea, et ka teisiti on võimalik. Keskmine poeg oli selles peres võtnud endale muretseja rolli, tema jääb haigeks alati, kui ema stressitase tõuseb harjumuspärasest kõrgemale. Lisaks valutavad tal öösiti jalad, seda nimetatakse muide kasvuvaluks! Kõige lahedam on selles perepildis aga 2-aastane, kes vaatab ülejäänuid ja mõtleb: "Mis asja te sahmite?" Tema on seal rahustaja ja tasakaalustaja rollis. Mainin siis võrdsuse huvides ka meest, laste isa :) Tema tahab samuti naisele meele järele olla, kuid kuna naine sahmib ja ei tea ise ka täpselt mida ta tahab saavutada, siis mees tunneb ennast saamatu ja isegi üleliigsena. Umbes nagu sünnituse ajal - kuidagi ei saa naise valu enda kanda võtta ja tema eest seda protsessi läbida (kuigi ju mehed on selle üle õnnelikud ka). Millised juhtnöörid noor ema sai? Võta vabamalt! Luba lastel olla lapsed. Ära riidle endaga, ära sahmi kogu aeg, ära oota teistelt sinu reeglite laitmatut järgimist ja käskude täitmist. Kuula rohkem lapsi! Eriti on vaja vanim poeg saada nii kaugele, et ta julgeks öelda, mida ta tahab teha, siis ei tõuse ta vaim öösel tegudele, kuigi füüsiline keha tahab puhata. Taga lastele turvatunne sellega, et sa ei laida igat nende liigutust, otsust, tegevust ja ütlust. Ära tee enda lapsi maha, st ära tee ennast maha! Kui tunned, et hakkad ennast üles kruvima, ütle kohe: "Stopp! Rahu, ainult rahu!"

2. lugu
See on lugu minu nooremast tütrest. Temal oli kombeks püksi pissida mitu korda päevas, mitte täiega, aga nii, et laik oli näha ja hais tunda. Mitte kordagi ei teinud ta seda magamise ajal, kui tal öösel häda tuli, läks ta ilusti potile. Seega polnud tegu klassikalise öise märgamise või põiepidamatusega. Suvel oli olukord parem (kui ta lasteaias ei pidanud käima), aga kohustuslikud tegevused panid ta jälle sirtsutama. Kuna see lõppes alles hiljuti, ehk 8-aastaselt, siis võite ette kujutada, et ma proovisin nende aastate jooksul erinevaid lähenemisi - ma riidlesin, kui jälle olid püksid mustad; ma kiitsin, kui tal olid potile jõudis püksid kuivad; ma ignoreerisin seda täiega, vaikides vahetasin tal püksid ära; ma lasin tal käsitsi püksid puhtaks pesta; ma lasin tal nuusutada, kui paha hais on ja teised peavad seda tundma; rääkisime isegi, et teised hakkavad koolis mõnitama jne. Ma jälgisin teda ja kella, tuletasin meelde, et mine nüüd! Helistasin enne tantsuringi, et käi WC-s ära, tihti ta väitis, et käis juba või et tal ei ole häda. Ja kui ta hakkas potile minema, siis ta pidas tee peal vajalikuks koeraga tegeleda, mulle midagi meelde tuletada, endal jalad ristis. Ma ei saanud aru, mis tal WC vastu on. Kuni eelmisel suvel minu sõber/kosmeetik küsis, et kas sa oled proovinud peegeldamist. "Nagu mis mõttes? Pissin ka püksi?" Pakkus, et püksi tegemise põhjus võib olla selles, et me oleme talle seadnud liiga palju piiranguid, kuid pissil käimine on tema kontrollida - tehke, mis tahate. Ehk siis see oli tema viis näidata, et tema teeb, mida tahab - võimaluste piires. See oli minu jaoks uus vaatevinkel, otsustasin proovida. Kodus rääkisin lapsega, et nüüd ma tean, miks sa seda teed jne, kogu jutu ladusin ette. Hakkasin rakendama ka peegeldamist selliselt, et ütlesin rahulikult, ma näen, et sul on püksid pissised, mine siis vaheta puhaste vastu ja pane need masinasse või pese kohe ära. Laps vaatas esimene kord mulle jahmunult otsa, see polnud reaktsioon, millega ta harjunud oli. Kui mees koju tuli, tutvustasin talle ka uut "programmi" ja ütlesin, et kui ta tunneb, et ta ei saa sellega hakkama, siis hoidku lihtsalt eemale, ehk olgu vait :) Seda ta ka tegi. Kolm päeva hiljem tuli laps rõõmsalt ütlema: "Vaata, mul on ikka samad püksid jalas, mis 3 päeva tagasi! Ma polegi püksi teinud!" Järgmisel hommikul küsis mees irooniat varjamata, kuidas mu võõrutusprogramm edeneb. Teatasin uhkusega, et ootamatult hästi (ma tõesti ei oodanud nii kiiret muutust). Ja siis see juhtus - õhtul mees vihastas millegi peale ja riidles lapsega - kõik kukkus kolinal kokku, laps tegi püksi ja mina hakkasin otsast peale. Nüüd on sellest 9 kuud möödas, pissiseid pükse tekib väga harva, tõesti 1-2 tk nädalas vs 4-5 tk päevas, mis aasta tagasi oli. Arusaadavalt on kohe julgem lapsega poes ja külas käia, minul on kadunud harjumus (ja vajadus) teda iga 2 tunni tagant igaks juhuks potile saata.



3. lugu
Nüüd räägin endast. Ma olin väga aktiivne loominguline laps. Olin 4aastane, kui sündis mu armas õde. Klassikaliselt muutusin ma armukadedaks ja nõudsin tähelepanu nii, nagu oskasin, hakkasin ka küüsi närima. Ema oli mul noor, isa temast pea 8 aastat vanem. Ma tõesti ei tea, kui vana ma olin, aga nii palju, kui ma mäletan, sain ma kogu aeg rihma, võimalik, et juba enne õe sündi. Minu argipäev lõppes sellega, et isa tuli töölt, andis mulle rihma, sõi ja vaatas telekat. Ka nurgas sain päris tihti seista. Füüsiline karistamine lõppes siis, kui ma olin u 10aastane. Minu teada ei saanud õde kunagi rihma! Keegi pole sellele ka vastu vaielnud. Minu suhe õega oli lapsepõlves kiuslik, arusaadavalt, sest ma olin ju armukade. Õnneks lõppes see umbes keskkooli ajal ja nüüd saame väga hästi läbi. Rääkida tahan ma teile hoopis väikese Estri mõtetest ja tunnetest, kui teda järjekordselt karistati. Kõrvalt vaadates tundub see kindlasti jube, aga ütlen ausalt: ma ei mäleta valu, ma ei mäleta ka alandamistunnet. Nagu ma mainisin, oli minu jaoks tegu rutiiniga, harjumusega. Ma ei seostanud seda karistusega, sest keegi ei vaevunud mulle arusaadavalt selgitama, mida ma tohin, mida mitte ja mille eest ma peksa saan. Rihma saamise ajal mõtlesin ma lihtsalt, mida ma teen järgmiseks, kui see õhtuosa on läbi, kas joonistan või mängin millegagi? Kui ma olin õues või külas, pidin oletame kella 19ks koju tulema, siis ma keerasin korduvalt kella tagasi ja väitsin, et vist on katki läinud. Isa võttis kella lahti ja parandas, mina kõrval imestasin, et kas ta tõesti usub, et mu kell just siis katki läheb, kui ma ei taha nii vara koju tulla? Mul ei ole praegu enam võimalust tema käest seda küsida, nii et see jääbki saladuseks, kas ta mängis kaasa või mitte. Isa kasvatuse tulemustest sain ma teadlikuks alles tööle minnes. Olin 21-aastane. Läksin vaikselt ülemuse ukse vahelt piiluma, ta kirjutas midagi arvutis. Ma ei seganud, sest nii oli isa meid õpetanud: kui tema tegi tööd või tahtis uudiseid kuulata, pidi valitsema vaikus. Kõige rohkem kuulsin: "Vaikust! Välja siit toast!" Mõne aja pärast piilusin uuesti ülemuse tuppa, ikka kirjutas, hakkan ära minema, kui ta hõikas: "Mis sa luurad seal, tule sisse!" Ütlesin, et sa ju teed tööd, ma ei taha segada. "Ei, ei, ma saan sind kuulata samal ajal." See oli minu jaoks midagi uut - olla samas toas, kus mees teeb tööd! Ja just siis ma valgustusin :) Kõik sai nii selgeks! Ma kartsin mehi, sest minu elus oli olnud ainult 1 mees - minu isa - ja tema käitumine tingis tema kartmise, ehk kõikide meeste kartmise. Ka ema suhtumine oli see, et oleme vaikselt, ärme ärrita isa. Kui muidu öeldakse: "Las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei karjuks", siis meie kodus kehtis ütlus: "Peaasi, et isa oleks rahul ja ei karjuks." Mehi ma enam ei karda, olen saavutanud uskumatu enesekindluse, isa suri 10 aastat tagasi, enne seda sain ka temaga väga hästi läbi, ma pole teda kunagi vihanud. Minu viimane avastus oli ka huvitav. Mõni nädal tagasi mõtlesin, miks ma ei kipu kallistama ega tunne puudust füüsilisest kontaktist? Nagu tookord ülemusega, oli ka see valgustusehetk - sest ma seostan füüsilist kontakti valu ja ebameeldivusega, võib-olla isegi ülekohtuga. Seega on minu pooleliolev projekt praegu füüsiline keha, mitte kaalu ega välimuse poole pealt, nagu arvata võiks, vaid puutepunkt. Minu soovitus: enne lapse karistamist tee talle selgeks, et tegu on karistusega ja mille eest, tema ise sellest aru ei saa, sest tema jaoks on kõik siin uus. Aga enne veel mõtle, kas tema tegu on üldse karistamist väärt? Millist tähelepanu ta tahab saada? Miks ta seda tegi? Kas on õige karistada teo eest, mida sa pole keelanud sellepärast, et sa pole tulnud selle peale? Mina kaotasin palju aastaid enda elust, sest ei julenud midagi teha (u 16-20a). Ära korda seda viga oma lastega!