Minu elus toimuvad praegu suured muutused lausa kolmel rindel. Emotsionaalses mõttes sarnased, kuid kaalu mõistes mitte. Nagu öeldakse: igaühele antakse nii palju kui ta kanda suudab. Vaieldamatult suurim pinge on mul seoses õega, kes sõna otseses mõttes võitleb praegu haiglas oma elu eest. Olen füüsiliselt tema juures iga päev mitu tundi, eemal olles mõtlen talle tihti ja teen energeetilisi seansse ning taotlusi. Kes on asjaga kursis, küsivad vahel minult, et kuidas ma ennast tunnen või vastu pean. Ja tänu nendele vastustele hakkasingi ma jälgima, mis minus toimub ja miks. Ma saan aru, et olukorra keskpunkt on mu õde, ka temas toimub tunnetemöll, kuid edasi saan anda ainult enda oma. Lihtsalt mõistmiseks, et ma ei pea ennast siin kõige tähtsamaks :)
Uued olukorrad ja mugavustsoonist välja sundimine on kindlasti vajalikud meie arenguks, endas seni avastamata mõtete, tunnete ja käitumistega tutvumiseks. Olen näinud, kuidas ma põgenen tunde eest, mis teeb nii haiget, nagu sisikond tõmbuks rosinaks. Põgenemiseks kasutame me mõttejõudu, antud juhul olen endale kinnitanud, et igaüks teeb ise oma valikud ja vastutab tagajärgede eest; kõik on millekski kasulik; suures plaanis on kõik alati hästi; mis ka ei juhtuks, kuidagi elame ikka edasi ja saame hakkama jne. Samas on olnud päevi, kus ma nutan nii, et järgmisel päeval on nina kinni, sest limaskest on tasakaalust väljast. Kusjuures nutma ajab iga asi: õele mõtlemine ja temast rääkimine (arusaadav), telekas mõni emotsionaalsem koht, mehe kallistus või vale hääletoon, lapse tegemata kodutöö, punase tule taha jäämine jne jne. Paar korda olen tabanud ennast mõttelt, et mis mina siin töinan, mida õde veel tundma peaks... ja siis ma nutan veel rohkem. Ometi ülejärgmisel päeval võin ma täiesti vabalt jagada selle olukorraga seotud infot ühtegi pisarat valamata. See panigi mind mõtlema, kuidas see võimalik on, mis muutus minus toimub - sest kõik muud faktorid on ju jäänud samaks. Jõudsin tõdemuseni, et ma lihtsalt väsin ära nendest ebameeldivatest tunnetest, ma ei suuda neid nii pikalt järjest tunda. Need pannakse kuidagi riiulile ootama, kuni ma olen puhanud, ja siis on silmad jälle märjad ja tatt voolab. Seda ma tahaks nimetada loomulikuks kaitserefleksiks masenduse vastu. Päris kummaline on nö puhkepäevadel tema kõrval istuda, rääkida ja toimetada seal ilma tugevate tunneteta, tõenäoliselt umbes nii, nagu teevad tööd haiglapersonali tublid inimesed. Kui ta parasjagu magab ja ma lihtsalt tema kätt hoian või jalgu masseerin, siis mõtlen, et mis minuga juhtuks, kui tundepuhkust ei oleks? Vastuseks sain, et üle piiri kogetud kurbus muutub vastumeelsuseks ja õnnetus vihkamiseks. Ehk siis ma ei tahaks teda näha, midagi kuulda, vihkaksin tema olukorda, aga ka tema enda peale oleksin pahane, sest tema valikud on ta ju sellesse seisundisse juhatanud. See tähendab tõenäoliselt kahte valikut: täielik eemaldumine, võõrandumine, lahti ütlemine või temaga edasi tegelemine läbi viha ja vastumeelsuse, inetud sõnad, süüdistamine, mõnitamine, alandamine jmt. See teine variant ei kõla üldse minu moodi, nii et oleksin valinud eemaldumise, kuid õnneks toimib tundepuhkus. Põhimõtteliselt sama tehakse ju nende inimestega, kellel on depressioon - antakse medikamenti, mis tuimestab kõik tunded. Mina pole siiani midagi manustanud, ausõna isegi šokolaadi ei söö tavapärasest rohkem.
Endas seda teemat arutades tuli mul meelde, et peale laste saamist toimus midagi sarnast. Siis võis küll kõik ajada magamata ööde ja pideva valveloleku kaela (see on väsitav, küsige emadelt, kes on pikalt lastega kodus olnud - sa pead kogu aeg valvama, kuhu ta läheb ja mida teeb. Sel ajal ei saa rahulikult raamatut lugeda, arvutis istuda või isegi filmi vaadata). Olen täiesti veendunud, et väljendi "lapsehoolduspuhkus" mõtles välja mees, tõenäoliselt lastetu :) Mingist puhkusest seal juttu teha ei saa! Mu mees ikka aeg-ajalt tahab, et ma enda tunnetest talle räägiksin. Tol ajal ma otsisin endas tundeid, mida kirjeldada, kuid leidsin ainult väsimuse. Jällegi tõden, et poleks mul olnud tundepuhkust, saaksin teile kirjutada enda sünnitusjärgsest depressioonist.
Kui te nüüd meelde tuletate, siis ega armumine ka väga pikalt ei kesta, vahepeal on tavalisem olemine ja siis võib-olla uuesti, kuid kui puhkuse ajal oled avastanud teises inimeses piisavalt ebameeldivaid külgi, siis ei pruugigi taasarmumist esineda. Täpselt samuti ei suuda me nädalate viisi mingi sündmuse, kordamineku või uudise üle hüperõnnelikud olla.
Kuidas ma tundepuhkuse ära tunnen? See on mingis mõttes nagu apaatia - sa vaatad teist, kuid tundetult, mitte midagi ei liigata. Aga sa mäletad, mis tunded sul selle olukorra või inimese suhtes on, ja see oli alguses päris naljakas tõdemus - tunded olid peas, mälus, ülejäänud kehasse nad ei levinud. Kuulda enda ajust tulevat ütlust: "Siinkohal sa tavaliselt vihastad" või "Küll mu laps on ikka armas!" on päris huvitav, sest enamasti inimene ei jõua fikseerida mõtet, mis tekitab tunde. Nüüd on aga nii, et tunnet ei järgne ja mõte on kuuldav.
Kui te nüüd tahate teada, kuidas soovi korral ka ennast tundepuhkusele saata või korraldada nii, et see oleks automaatselt toimiv vastavalt vajadusele, siis ma soovitan kindlasti mitte kasutada erguteid ega tuimestavaid aineid. Jah, erguti alla käib ka kohv. Äärmuslikud ained ajavad su loomuliku rütmi nii sassi, et mingit autopilooti sealt ei tule. Kindlasti ei tasu endaga riielda, kui oled tundepuhkusel, näiteks sul ei teki vägivallaohvrit nähes miskipärast pisarat silmanurka. Alati toimivad taotlused, aga neid tee korralikult, st ettevaatlikult, sest need tõesti töötavad! Näiteks: ma nüüd puhkan ebameeldivatest tunnetest, kuni jaksan nendega jälle hästi toime tulla.
Inimene harjub kõigega, aga kas me peaksime jääma sinna harjumusse nii kinni, et enam edasi minna ei jaksa? Kas me peaksime kogema neid rusuvaid ebameeldivaid tundeid päevast päeva? Kas ainult läbi kannatuste toimub areng? Minu meelest küll mitte, areng on ju see, kui oskad sealt kannatusest nö võitjana välja tulla, teisi sõnu - õpid midagi, tõenäoliselt uut ja iseenda kohta. Ära jää kinni mitte kuskile! Tunded vahelduvad, nagu ka mõtted, mis neid tekitavad. Alati esineb tagasilööke ja edasiminekuid - selline elu ongi, üles ja alla, aga kindlasti edasi, paigalseis on kõige mõttetum. Luba endale erinevaid tundeid, aga ka puhkust nendest.
Üks päev ma vaatasin oma õde, kui ta haigalvoodis rahulikult magas, ja tabasin endas mõtte: "Mul on nii valus teda siin sellisena näha." Haarasin kohe sellel lausel sabast kinni ja tegin natuke ümber: "Mul on hea meel teda näha." Võib-olla ühelt poolt põgenesin selle valu eest, kuid teisest küljest tekitasin ju endas meeldivat tunnet ja hakkasin seda välja kiirgama, isegi naeratasin. Minust ei oleks talle mingit kasu, kui istuksin seal kurbuse, hirmu ja valuga, neid ma püüan kogeda mujal.
Minu soovitus siia lõppu on see: kui oled väsinud, siis puhka enne, kui tekib üleväsimus! Puhka sellest, millest sa väsinud oled - ei ole mõtet puhata tööst, kui sind väsitab hoopis mitu korda päevas helistav sõbranna. Ei ole mõtet puhata söömisest, kui sind väsitab rahulolematus (isegi kui sulle tundub, et rahulolematust tekitabki liigsöömine). Puhka, ära oota, kuni tekib väsimus väsimusest!
