Kui ma olen kellegagi tihedas kontaktis või tunnen mingil põhjusel (enamasti siis, kui inimene on minu juures eraseansil) tugevat huvi tema kohta käiva info suhtes, näen ma seal paljut, mis ei ole otseselt seotud minuga ega minu eluülesandega, kuid see nägemus on nii selge, et sama hästi võiksin ise teostada. Keiuga oleme kohtunud u 2 korda nädalas trennis+grupiseanss või konstellatsioonid, nii et pole mingi ime, kui ma ärkan hommikul pea täis lastele mõeldud eesti keele harjutusi (Keiu on eelkooliõpetaja). Olen need kõik talle edastanud, tema hakkab neid ja nende teisendeid rakendama. Et lünktekstide-etteütluste tekstid infovoos kaduma ei läheks, panengi need siia kirja. Neid võib vabalt igaüks teist kodus läbi teha, ei pea olema laps, sest nendel on lisaks õigekirja harjutamisele ka fantaasia arendamise funktsioon. Kui su laps veel lugeda-kirjutada ei oska, siis loe talle tekst ette ja las ta ütleb, mis sõna ta kuhugi lünka paneks. Aita tal leida sünonüüme, juhi ta tähelepanu sellele, et on olemas ka muid omadussõnu kui väike :) Me ise oleme erinevas vanuses laste peal juba proovinud ja päris huvitav on jälgida, kui erinevad nad ikkagi on.
Keiu tegemistega saad tutvuda tema kodulehel.
1. Täida lüngad erinevate omadussõnadega.
... ... lepatriinu jalutas üksi mööda ... aasa. Tal oli ... kübar peas ja ... kingad jalas. Ta läks ... peole, kuid ei saanud lennata, sest tal oli ... kleit seljas. Sellepärast hakkaski ta juba hommikul jalgsi minema, hilineda oleks ... . Poolel teel tundis ta, et üks ... king hakkas hõõruma ta ... jalga. "Pole midagi, saan ka viiel jalal kõndida," mõtles ta ... ja läks edasi. Natukese aja pärast hakkas teine king ... haiget tegema. See tegi liikumise ..., kuid ta jätkas teekonda. Kui juba kolmas king liiga tegi, istus lepatriinu ... maha ja mõtles, kuidas jätkata. Ta otsustas kõik 6 ... kinga kätte võtta ja alles ... peole jõudes jalga panna.
Kui ... siga kohtas ... kägu, ei suutnud ta üllatust varjata. "Kägu, sa oled nii ...! Kuidas see juhtus?" Kägu vastas ...: "Ma lihtsalt hakkasin ... elama, nii see muutus tuligi. See on väga ... muide, proovi ka!" Sea silmad olid imestusest ... ning ta ei uskunud oma ... kõrvu. Kuid tal ei olnud põhjust kägu valetamises kahtlustada, sest kägu oli tuntud kui ... lind. Tema ... loomus oli kõigile teada. Siga läks ... edasi ja mõtles endamisi, kas ta tahab näha välja nagu ... kägu või ... siga.
... mehed jooksid ... metsa poole. Neil olid seljas ... riided. Nende näod olid ... . Neil oli kaasas kõik, mida nad vajasid. Nad pidid tegema midagi ... . See oli päris ... ! Mets tundus ... ja taevas muutus ... . Kuid mehed jooksid ... edasi ja kadusid peagi ... puude vahele.
Üks ... poiss kisas ... tänaval. Ta tahtis ema tähelepanu, kuid ema oli ... . Poisi kisa kuulis ... naaber. Ta tuli vaatama, mis sellist ... lärmi põhjustab. Ta küsis ... poisilt: "Kas sul juhtus midagi? Miks sa nii ... karjud?" Poiss jäi vait ja tahtis ... lahkuda. Ta ema kutsus teda ... ja väitis, et poisiga on kõik ... .
2. Täida lüngad nimisõnadega.
Elas kord konn . Tema ema oli ... ja isa ... . Nad elasid ..., mis asus ... . Konnal oli kaks õde ja üks vend. Nad mängisid tihti ... ja ... . Nad unistasid ... . Neile meeldis väga ... . Kui nad kodus ei olnud, võis neid leida ... või ... . Konn tahtis väga ... minna, kuid ta ei osanud. Selle asemel istus ta ... ja lihtsalt ... .
3. Täida lüngad sobivate tegusõnadega.
Jõe ääres ... kivi. Kivi all ... vihmauss. Ta ... parasjagu, kas minna ... või mitte. Äkitselt ... ta mingit imelikku häält, see ... kuskilt ülevalt, kuid mitte väga kaugelt. Vihmaussis ... huvi, ta polnud midagi sellist varem ... . Ta ... ettevaatlikult kivi serva alt välja, kuid ei ... kedagi. Siis ... ta oma pea välja, ikka ei kedagi. "Kui on hääl, peab ju keegi seda ... ," ... vihmauss endamisi ja ... pool keha lageda taeva alla. Järsku ... miski temast kõvasti kinni ja rohkem ei ... ussike midagi, sest ta ... hirmust.
Üks üksik pilv ... taevas. Ta oli juba mitu tundi seal ..., kuid polnud veel kedagi ... . Jube igav on üksi pikalt ..., kellegagi pole ... ega ... . Pilv ... all maa peal inimesi ja ..., et läheks nendega ... . Nii ta siis võttiski ennast kokku ning ... maale, sest see on ainus viis, kuidas ta taevast alla saab. Kõikjale ... loigud, inimesed ... pahaselt vihmavarjud või ... majja. Keegi neist ei tahtnud pilvega ... . Siiski leidus lapsi, kellele ... vihm ja loigud, nad ... kähku kummikud jalga ja ... õue vihmaga ... . Pilvel oli väga hea meel!
4. Kuula hoolega, pärast vasta küsimustele.
Kassi mure
Kati naabrinaisel oli valge kass nimega Elli. Katile kass väga meeldis, kuid ta ei saanud temaga mängida. See kass oli kuri ja keegi ei julenud talle lähedale minna. Kati ei saanud aru, kuidas nii ilus loom saab olla nii ebasõbralik ja vihane. Kui keegi talle liiga lähedale sattus, siis ta sisises tigedalt, mõnikord isegi urises ja vehkis käpaga. Isegi naabrinaine kartis teda, kuigi see oli tema kass! Kati küsis oma emalt, mis võib kassi selliseks muuta, ega ta ometi sündides tige polnud. Ema arvas, et äkki on keegi talle kunagi haiget teinud ja nüüd ta ei usalda enam inimesi. Kati ei saanud nüüd aru ka sellest, kuidas suudab keegi teha haiget armsale loomale. Selle kohta vastas ema, et kahjuks on igasuguseid inimesi olemas ja mitte kõik ei ole meeldivad. Kati läks õue selle üle järele mõtlema. Ta istus maja ette liivakasti äärele ning märkas, et varsti tuli sinna ka Elli. Ta hüppas vaikselt liivale, kaevas käpaga väikese augu ja kükitas selle kohale. Kati teadis, et nii käivad kassid potil. Kuid siis hakkas kiisu väga haledat häält tegema, justkui oleks tal valus. Kati taipas kohe, milles asi, sest ka temal oli seda juhtunud. Ta nihkus ettevaatlikult liivakastist välja ja jooksis tuppa. "Ema, ema, Ellil on kõht kinni! Sellepärast ta ongi tige, tal on valus!" Ema rääkis seda naabrinaisele ja soovitas kassile teist toitu anda. Nädala pärast lubas kiisu endale pai teha ning hõõrus ennast vastu Kati jalgu. Mõnikord on tigeduse põhjus palju lihtsam kui me arvame!
Mis loom on Kati naabril?
Mis on Kati naabrinaise nimi?
Milline oli Kati meelest kass?
Miks oli Kati ema arvates kass tige?
Kuidas käivad kassid potil?
Kuidas sai kass kõhuvalust lahti?
Mitu kätt on sinul?
Kaks harakat istusid männioksal ja imetlesid loojangut. Kuna see kestis päris kaua, siis hakkasid nad omavahel rääkima. Üks ütles, et nägi, kuidas kärbsed kohtusid ja teretuseks kätlesid. "Oli see vast imelik vaatepilt! Neil on ju 6 kätt, kõik tuli läbi kätelda. Ja siis nad lendasid lihtsalt minema, sest kõndimiseks olid vist jalad liiga väsinud." "See pole midagi," vastas teine harakas. "Ma sattusin nägema ämbliku sünnipäeva. Iga külaline kätles sünnipäevalast 8 korda erineva käega! Mõni isegi kallistas ja neil oli siis pingutamist, et jalad pusast lahti saada. Hea, et meil on ainult tiivad ja 2 jalga." Nad jäid vaikselt nautima oma jäsemete vähesust. Lõpuks üks harakas ohkas ahastavalt justkui midagi taibates. "Mis on?" küsis teine. "Vaene sajajalgne!" vastas too kaastundlikult.
Millised linnud istusid oksal?
Mida nad seal tegid?
Keda nad olid kätlemas näinud?
Kellel oli sünnipäev?
Mitu jalga on kärbsel?
Mitu jalga on ämblikul?
Siili mõtted kuust
Ühel õhtul, kui siil parasjagu aias õunu korjas, kuulis ta eemalt, kuidas üks rott ütles teisele: "Mine kuu peale!" Sellest ajast alates on siil mõelnud, kuidas saaks kuu peale minna. Kas oleks võimalik nii kõrgele hüpata? Või ulatuks mõne puu ladvast sinna? Või maja katuselt? Või lendaks õhupalliga? Kaua sinna jõudmine aega võtaks? Mis seal kuu peal üldse toimub? On seal õunu või muud söödavat? Kas seal elab keegi? Millised nad on? Millised on nende kodud? Kas kuu peal päike paistab või on seal kogu aeg öö? Kuidas sealt tagasi Maale saab? Siilil olid ainult küsimused, mitte ühtegi vastust. Palun aita teda ja vasta tema küsimustele.
Puud, kes kartsid tormi
Ühes paksus metsas elasid kõrged puud. Nad olid nii kõrged, et neist pikem ei olnud mitte keegi. Nad olid nii kõrged, et maast vaadates ei olnud nende latvasid näha. Nad olid tugevad ja vägevad, kuid neil oli üks suur hirm - nad kartsid tormi! Nii kui kuskilt ilmus tuul, hakkasid nad omaette pabistama ja sabistama. Alguses nad pomisesid vaikselt: "Loodame, et see tuul väga kõvaks ei paisu, loodame, et teised tuuled kohale ei ilmu." Mida valjemaks muutus tuul, seda valjemini rääkisid puud: "Appikene, ma kõigun juba päris hoogsalt, varsti löön ennast naabri pihta ära, tal on teravad okkad, ma saan haiget!" Ja kui erinevad tuuled jõudsid kohale ja puhusid igaüks isesuunast, siis oligi torm täies hoos ja puud paanikas: "Aaaa, kui õudne! Mu pea käib ringi! Ma ei suuda paigal püsida ja sirgena seista!" Puude suurim hirm nimelt oli see, et torm paneb nad niimoodi kõikuma ja visklema, et nende ladvad ja oksad lähevad omavahel puntrasse. Kes saab neid siis aidata? Kuidas saaks jälle iga puu omaette olla? Kes harutab lahti kõik pusad ja sõlmed? Mis nendest puudest saab, kes omavahel kokku jäävad? Vaata järgmine kord metsas, kas leiad tormi meisterdatud sasipundart.
4 harja
Vannitoas elab neli harja: juuksehari, hambahari, põrandahari ja potihari. Enne oli neid 5, aga riidehari kolis teise tuppa, kui tema asemele toodi kleepuv riidepuhastusrull. Igatahes need neli harja olid päris head sõbrad. Mõnikord nad tülitsesid ka natuke, aga see tegi nende elu ainult huvitavamaks. Hambahari ja potihari olid ainult vannitoas, aga põrandahari käis terves majas ringi ning juukseharja võeti mõnikord lausa reisile kaasa. Siis oli mida kuulata ja arutada, sest ega siin vannitoas eriti midagi ei toimunud. Põnevaimad hetked olid need, kui pereliige peegli ees endaga rääkima hakkas, sest mõnikord oli harjadel raske selle peale mitte naerma hakata. Hambaharja jaoks oli põnev ka see, kui ilmus uus hambapasta või kui väikesel Oliveril tuli uus hammas suhu. Juuksehari oli ema oma ja tema elus töö mõttes erilisi muutusi ei toimunud, seetõttu oli ta väga õnnelik, kui majast välja sai. Põrandaharja töö oli enamasti samuti sama, aga vahel sattus sekka ka suuremat koristamist, siis oli, millest rääkida. Potihari ei tahtnud enda tööst üldse rääkida, ta pigem kuulas teisi ja unistas kaasa, kuidas oleks hoopis kellegi juukseid siluda või hambaid puhastada. Mis teha, igaühel on oma ülesanne siin elus ning potihari on täpselt sama vajalik kui kõik teised harjad.
Herilane, kes oskas vilistada
Herilane-korilane lendas üle aidaukse, istus aknalauale, vaatas toimetavat perenaist. "Kas siit midagi söödavat ka leian?" mõtles ta ja vaatas otsivalt ringi. Tal oli isu millegi magusa järele, näiteks ploom või õun... aga neid siin ei paistnud olevat. Tiivad olid pikast lennust väsinud, nii et ta ei viitsinud kohe edasi minna, vaid puhkas veidike. Korraga kuulis perenaine vilistamist. Ta keeras ringi, kuid ei näinud kedagi. Aknast paistis koer, kes talle saba liputas, aga rohkem ei olnud õues ühtegi hingelist. "Ju tuul viliseb prao vahel," ütles ta endamisi ja toimetas edasi. Siis kuulis ta jälle vilistamist, kuid seekord oli see lauluviis, mitte lihtsalt vilin. Ta keeras uuesti ennast ümber ja otsis, kust see võiks kostuda. Ta ei näinud endiselt kedagi, kuid liikus aegalselt hääle suunas. Lõpuks märkas ta aknalaual herilast, kes seal päikesepaistet nautis. Tal olid silmad kinni, huuled torus ja jalgadega lõi veel takti ka juurde. Tema näost võis aru saada, et vilistamine on täiesti tavaline tegevus ühe endast lugupidava herilase jaoks. Perenaine aga nägi sellist asja esimest korda ja tema nii ei arvanud. Ta isegi mõtles, et äkki see on uni. Ta ei osanud muud teha, kui üllatusest suurte silmadega herilast jõllitada. Siis sai lauluke läbi, herilane avas silmad, tõusis püsti, ütles: "Vabandage mind, proua!" ja lendas õue. Ta tahtis ikkagi midagi magusat süüa.
Auto, kes tahtis jalgpalli mängida
Väike auto sõitis mööda staadionist, kus poisid mängisid jalgpalli. "Oi, see paistab nii tore! Ma tahaks ka seal mängida!" unistas auto. Õhtul rääkis ta parklas enda soovist teistele autodele. Mõni hakkas naerma, teine turtsatas pahaselt, kuid kõik nad hakkasid talle rääkima, et see on võimatu. "Sul pole jalgu, sa ei saa joosta mööda platsi ega lüüa palli! Kes see sind oma võistkonda tahab? Sa oled auto, sina saad ainult seista ja sõita. Mõtle parem rallile." Aga väike auto ei tahtnud rallile mõelda, tema tahtis saada jalgpalluriks! Autode vahel otsisid õhtusööki varesed. Nad kuulsid seda juttu pealt ja soovitasid väikesel autol harjutama hakata, sest ega muidu ei õnnestu kindlasti. Niisiis harjutaski ta iga öö ratastega pallile pihta saamist, kuid väga hästi see tal ei õnnestunud. Ühel päeval sõitis ta jälle staadionist mööda ning otsustas minna poistelt küsima, kas ta võib ka mängima tulla. Poisid olid väga sõbralikud ja sättisid auto väravavahiks. Küll see oli tore! Auto ei pidanudki jooksma ega jalaga palli lööma, tema ülesanne oli palli mitte väravasse lasta ning see tuli tal suurepäraselt välja, sest ta oli piisavalt suur ning sai edasi-tagasi sõita. Järgmine kord oli ka teistel poistel väravavahiks auto, et mäng ikka ausam oleks. Kõik olid rahul! Pea ka sina meeles, et enda unistustest ei tohiks loobuda, vahet pole, mida teised sulle räägivad. Kõik on saavutatav, tuleb lihtsalt leida lahendus ja harjutada.
Kõndimine on oluline.
Kui sa lähed kõndima, võid sa leida igasuguseid asju. Kui sa vaatad maha, siis võid näiteks leida raha ja kive, oksi ja koerakakat, üksikuid kindaid ja isegi nutitelefone. Kui sa vaatad üles, siis võid leida päikest ja pilvi, käbisid ja kastaneid, oravaid ja linde. Kui vaatad silmade kõrgusele, siis võid leida inimesi ja autosid, maju ja putkasid, kasse ja koeri, kes tänaval kakavad. Kui sa vaatad inimesi, siis võid leida rõõmu ja muret, elevust ja kurbust, õnne ja valu. Sa võid leida heatahtlikkust ja kurjust, abivalmidust ja üleolekut, sõprust ja eemaletõukamist. Igasuguseid tundeid võid sa leida, kui vaatad inimesi. Mis tunded sinul praegu on? Mis tunded tekivad sul kõndides, kui näed koerakakat? Mis tundeid tekitavad sinus koerad? Mis sa arvad, miks inimestel on erinevatel päevad erinevad tunded? Mõtle ka endale, mis sinu tuju rikub ja mis seda parandab? Kui sa õues kõnnid, siis kuhu sa kõige rohkem vaatad?
Lõbus õudusjutt
Ämblik oli parasjagu teel uude nurka, et sinna üks korralik võrk ehitada, kui ta kuulis kedagi köögis ringi siblimas. See tekitas kõhedust, sest kedagi ei pidanud kodus olema. Ämblik tardus paigale ja mõtles, kas minna edasi või tagasi, jääda paigale või piiluda, kes seal on. Ta hindas kuulmise järgi, kaugel see tundmatu siblija asub, ning leidis, et ta saab ennast märkamatult köögiuksepaku alla libistada ning teiselt poolt välja piiluda.
Samal ajal oli köögis prussakas süüa otsimas. Tal oli hea meel, et kedagi kodus polnud, sest miskipärast inimestele ta ei meeldinud. Nad hakkasid teda nähes karjuma, otsisid välja mürgipudeli või kärbsepiitsa. Igatahes tuli kiirelt minema joosta. Kuid äkki kuulis ta esikus kedagi kõndimas. "Huvitav, kes need on?" mõtles ta. "Liiguvad vaikselt, kuid ühtlaselt. Igaks juhuks lähen vaatan."
Nii võttiski prussakas sihi köögi ukse poole. Selleks ronis ta laua pealt mööda seina alla põrandale ning sammus ettevaatlikult väljapääsu suunas. Ta kuulis vaikset nohistamist paku alt enda lähedalt ja jäi paigale. Järsku pistis ämblik oma pea varjupaigast välja ja jõllitas prussakale otsa. Prussakas ehmatas meeletult! Ta karjatas ja üritas minema joosta, kuid komistas mingi prügi otsa ning kukkus ninali. Ka ämblik ehmus sellest, et ta nägu prussakaga nii lähestikku sattus. See oli väga ebameeldiv ja ootamatu. Ta kiljus tükk aega ega suutnud üldse paigast liikuda. Kui prussakas oli ennast jalule saanud ja minema jooksnud, hakkas ämblik jälle normaalselt hingama ning kiirustas sealt ära teise tuppa. Süda lõi mõlemal veel tükk aega väga kõvasti ning nad lootsid, et nad enam kunagi ei kohtu.
Paar päeva hiljem olid mõlemad toibunud ning neil tekkis huvi tutvuda teisega. Ämblik hüüdis elutoast köögi poole: "Hei, oled sa seal?" "Jah, olen küll! Kraanikausi äärel puhkan!" vastas prussakas. "Ma tulen sulle külla!" teatas ämblik ja hakkaski minema. Nüüd ongi nad suured sõbrad ja külastavad teineteist tihti. Kuid mitte kunagi ette teatamata.
Üksikud sokid.
Peale igat pesukorda kaotab mõni sokk enda paarilise. Keegi ei saa aru, kuhu nad kaovad, aga kadunud nad igatahes on. 8 sokki läheb pessu, 7 tuleb välja. Paarilisega sokid keeratakse rõõmsasse rulli ja pannakse sahtlisse, üksikuks jäänud sokid aga kogutakse kilekotti juhuks, kui nende paariline siiski otsustab välja tulla. Paar korda aastas kallatakse see kott tühjaks, kõik üksikud sokid on voodis laiali ja vaatavad ringi, sest äkki on ikkagi just tema paariline ka kotti sattunud. Sellist asja juhtub harva, kuid siiski juhtub. Nemad rullitakse omavahel kokku ja viiakse sahtlisse. Need, kes ikka üksikuks jäävad, saavad endale uue paarilise valida. Kõige olulisem on suurus, sest nad peavad ju sobima sama inimese jalgade otsa, mitte nii, et üks lapsele ja teine isale. Järgmine mõõdupuu on paksus, sest ei ole väga meeldiv, kui üks jalg higistab samal ajal kui teisel on mõnusalt jahe. Kolmandaks vaatavad sokid värvide sobivust. Nii leiavadki peaaegu kõik endale uue paarilise, täpselt sobiva sõbra. Natuke erinevad, kuid piisavalt sarnased. Nii ongi huvitavam! Aga mõni sokk ei leia paarilist, sest ta on liiga eriline või lausa väikese auguga. Nendest meisterdavad lapsed endale sokisemud ja nii saavad nad olla sõbrad mänguasjadega. Kõigi jaoks on oma koht ja sõbrad, vaata lihtsalt julgemalt ringi ja leia sarnasusi teistega, mis teid kokku viiks.
Sääse hambamure.
Sääse-proua läks murelikult hambaarsti juurde. Ta istus pikkamisi tooli ja avas suu. Terav valgus paistis talle silma kuni hambaarst ta kohale kummardus ja küsis: "Kas kurdate millegi üle või kontrollime niisama?" Sääse-proua ohkas sügavalt: "Mul on suur mure. Ma nimelt ei saa hammustada, aga verd imemata suren ma koos lastega nälga." "Kas teil on valus, kui hammustate?" uuris hambaarst. "Ei, üldse mitte. Mu hambad lihtsalt justkui ei suuda hammustada, tilkagi verd ei saa kätte. Vist on lihtsalt nürid." "Ahah, ahah. No ma vaatan, mis ma teha saan," vastas hambaarst mõtlikult ning võttis kätte peene varrega peegli. "Tehke palun suu lahti," ütles ta sääse-prouale. "Mitu last teil on?" tundis ta huvi. "Kakhaga kakh," püüdis sääsk viisakalt vastata. "Kakssada kaks?! Need tahavad tõesti palju süüa," nentis hambaarst, võttis peegli sääse suust ära ja teatas siis: "Proua sääsk, teil ei ole üldse hambaid! Vaadates teie suud, siis pole teil neid kunagi olnudki. Kas te teete minuga nalja?" Sääsel oli natuke piinlik, et ta oli ilma asjata doktorit tülitama tulnud. "Ei tee nalja, asi on ju tõsine. Kõik räägivad pidevalt, kuidas sääsed hammustavad inimesi. Inimesed ise ütlevad ju, et neil on sääsehammustus. Ma tahakski teada, kus minu hambad siis on? Miks mina hammustada ei saa? Äkki saate proteesid mulle anda? Ei pea olema kullast, käivad ka tavalised kunsthambad." Hambaarst tõusis püsti ja läks arvuti taha. "Ma uurin natuke seda asja," teatas ta. Paari minuti pärast pööras ta ringi ja naeratas kavalalt. "Teate proua sääsk, teil ei peagi hambaid olema, teil ei saagi neid olla, sest sääskedel on iminokk, mille nad torkavad läbi naha ja imevad siis verd. Hammustus on täiesti vale sõna, mida kasutada. Teiega on kõik korras ja mingeid proteese pole vaja." "Kas tõesti? See on küll hea uudis. Ma mõtlesin, et mul on tõsine puudus, aga näed, hoopis valeinfo on liikvel. Ma tänan teid väga! Ega me vist rohkem ei kohtu, kui ma just teie verd imema ei tule. Head päeva teile!" Ja sääsk lendas kergendatult minema.
Sääsk läheb turule.
Sääse-prouale pidid õhtul külalised tulema. Kuna tal kodus midagi süüa ei olnud, siis seadis ta sammud turule. Haaranud korvi käevangu, mõtles ta teel olles, mida peaks ostma, et kõigil oleks midagi meelepärast suhu pista. Kärbes - talle maisteb magus, herilasele samuti, lepatriinu - tema armastab vist soolakurki, sipelgale sobib vist ka tükk suhkrut, kuid ämblik... Sääsk jäi selle mõtte juures lausa seisma, sest sai aru, et tal pole vaja turule minnagi, kui ämblik sööb lihtsalt teised külalised ära! "Ei, ei, nii see ei saa ju olla, midagi muud peab ämblik veel sööma. Äkki kala või kartulit? Või joob piima? Huvitav, kas suitsuvorst võiks talle maitseda?" Sääsk otsustas turult teistelt küsida, keegi ikka oskab nõu anda. Pealegi jõudis talle kohale, et ämblik sööb ka sääski, kuigi siiani olid nad head sõbrad olnud ja sääsk polnud kordagi tundnud, et tema elu ohus oleks. Turul uuris ta siit ja sealt, mida võiks ämblikule pakkuda, ning jõudis lõpuks järeldusele, et kui kõik, kellest ämblik toitub, armastavad magusat, sobib see ämblikule niisama söömiseks samuti ning teised putukad jäävad seekord ellu. Rahul enda mõttega, tegi sääse-proua oma sisseostud ära ning jalutas naeratades koju külalisi ootama, korvis vaid 1 soolakurk ja hunnik suhkruteri.
Lehtede võistlus.
Igal sügisel on lehtedel omavaheline võistlus. Nad võtavad mõõtu selles, kes suudab kauem puuoksast kinni hoida. Nõrgemad kukuvad juba suvel maha, kuid enamus peavad sügiseni ilusti vastu. Alguses on päris kerge, päike veel paistab, õhk on soe ja vihma ka eriti ei saja. Sel ajal saavad lehed kasvõi ühe käega oksast kinni hoides kiikuda, mõni teeb ka keerulisemaid vigureid, kuid enamus säästavad jõudu tormisteks päevadeks. Sügisel jäävad päevad aina lühemaks, see tähendab, et valget aega on vähem ja ilmad on aina külmemad. Mida külmem on, seda rohkem kokku lehed ennast tõmbavad ja raskem on oksast kinni hoida. Nii nad seal siis lõdisevad ja loodavad, et vihma ei sajaks, sest see teeb nad raskemaks ja jälle on vaja kõvemini kinni hoida, et maha ei kukuks. Kõige raskem on püsima jääda siis, kui korraga on väga külm, sajab vihma või lörtsi ja puhub kõva tuul. Sellistes tingimustes jäävad puule ainult kõige tugevamad lehed. Kui leht enam kinni hoida ei jaksa, siis hõljub ta aeglaselt maale, välja arvatud juhul kui on torm, siis nad saavad päris korralikult möllata, kuid maanduvad ikka pehmelt ega saa sugugi haiget. Hommikul vaadatakse enda ümber ringi, palju on veel võistlejaid alles jäänud. Pärast esimest öökülma on enamus lehti maas ja vahivad põnevusega üles, kuni nad kokku riisutakse või pühitakse. Mis sa arvad, mis auhinna saab leht, kes viimasena puu küljes ripub? Kas sa tead, kui lehed jäävad riisumata, siis nad hoiavad talvel maa soojust, kaitsevad teiste taimede juuri külmetuse eest? Lehtede all läheb päris soojaks ja seal saavad talvituda erinevad sitikad ja isegi siilid.
Külmetav hiir
Hiir ärkas selle peale, et tal oli jube külm. Esimese ehmatusega ta arvas, et on lausa kangeks külmunud, kuid sai siis aru, et ta magas keldris kõval riiulil, mitte enda urus. "Huvitav, kuidas see juhtus? Mida ma viimasena mäletan? Ma tulin teistega koos sööma, väga maitsev searasv ja juust olid... peale seda ei mäletagi midagi." Hiir oli segaduses. Korraks ta isegi mõtles, et ta näeb und. Ta näpistas ennast, sest oli kuulnud, et nii tehakse, et veenduda, kas oled ärkvel. Näpistamine tegi natuke haiget, mis tähendas, et ta ei maganud. Kuna tal oli ikka väga külm, üritas ta ennast jalgele ajada, et urgu minna. See oli päris keeruline, sest kõht oli väga täis ja raske ning keha kõval riiulil magamisest kange. Lõpuks sai ta siiski püsti ja hakkas tasapisi kodu poole liikuma. "Ma olen vist kaks korda suurem kui siia tulles," mõtles ta ennast riiulilt alla upitades. "Loodetavasti ei kohta ma kedagi, kelle eest ära peaks jooksma, sest seda ma küll praegu teha ei jaksaks."
Jõudnud läbi raskuste põrandale, komberdas ta seinas oleva augu poole, kus ootas teda soe pesa ja perekond. Kõht lohises vastu maad ja ikka oli jube külm, tuul oleks justkui läbi karvade vastu nahka puhunud. "Ei tea, kas pererahvas on kütte välja lülitanud või milles asi?" imestas ta endamisi. Kui ta oli koduuksele päris lähedale jõudnud, käis tal peast läbi mõte, et äkki ta ei mahugi sealt august sisse! See kartus osutuski tõeks, pea mahtus ilusti, kael ka, isegi esikäpad, aga siis oli kõik, keha jäi teisile poole auku nagu karupoeg Puhhil. "Oh, mis nüüd saab? Kas ma pean siin nii kaua olema, kuni jälle kõhnemaks muutun?" Pere kogunes tema juurde, kõik uurisid ja vaatasid, kratsisid kukalt ja avaldasid arvamust. Kõige parem mõte tundus neile olevat lihtsalt hädas hiirel käppadest ja vurrudest kinni haarata ja sikutada nii kuidas jaksad. See ei töötanud. Järgmiseks määrisid nad teda rasvaga kokku ja tõmbasid siis uuesti. Nüüd lendas hiir uruaugu eest ära nagu pudelikork gaseeritud joogilt. Oh, milline kergendus! Enne ta välja küll ei lähe, kui on tavapärases suuruses tagasi. Kui hiirepere oli sündmusest ja pingutusest toibunud, küsis üks õde kaastundlikult: "Kas sul külm ei ole?" "On küll, ei saagi aru, miks." "Ma arvan, et tean," vastas õde pisut murelikult. "Mulle tundub, et koid on su kasuka katki närinud, näeb päris auklik välja." "Appikene küll! Kaua ma seal keldris siis magasin? Enam kunagi ma nii palju ei söö, võtan pigem natuke koju kaasa, aga seal ma enam magama ei jää!"
Sõrmed kindasse!
Kui õues läheb külmaks, tuleb hakata kindaid kandma, et kätel soojem oleks. Kui sõrmedel on külm, muudavad nad värvi, kõigepealt lähevad nad siniseks ja pärast punaseks. See ei ole üldse meeldiv ja seetõttu on leiutatud sõrm- ja labakindad. Eriti mõnusad on pehmest lambavillast kootud seest tupsudega vooderdatud labakud, aga soojemate ilmade puhul piisab ka õhematest sõrmkinnastest. Kas sa tead, mis toimub kinda sees? Kohe kuuled!
"Nii, paneme kindad kätte," ütleb ema ja hakkab laiali tõmmatud sõrmikuga lapse käele lähenema. "Nii, proovi nüüd ilusti kohe kõik sõrmed õigesse kohta saada," soovitab ta edasi. Kuid see polegi nii kerge, sest sõrme otstes pole ju silmi, et näeks, kuhu nad seal kitsas kindas suunduvad. Niipea, kui käsi siseneb kindasse, läheb suureks sebimiseks. "Ärge trügige, palun, võtke ometi rahulikumalt. Te ei pea pressima esimesena sinna vasakule, kõige pikem las läheb kõige ees," õpetab nimetissõrm. "Ei, ei, mulle see ei sobi, minul on kõige lühem maa minna, las mina olla esimene," vaidleb pöial. "No kuulge, kõige väiksem peaks ikka esimesena teistel jalust ära saama," piiksub väike sõrm haledalt. "Ei ole sul häda siin midagi," vastab tema kõrval olev nimetu näpp. "Sina lähed sinna äärde ja asi vask! Mina pean aru saama, milline minu käik on, sest teised sebivad siin hullupööra palju. Ai, Pikk Peeter, sa astusid mulle varba peale! Oled ometi ettevaatlikum!" "Vabandust, aga see nimetissõrm vehib siin hoogsalt, sest pöial üritab ennast tema kõrval küünarnukkidega kehtestada. Ma arvan, et kui me kõik hästi sirgelt seisaksime, siis me jõuaksime palju kiiremini õigesse kohta." Seda nad siis proovivadki, ajavad ennast sirgu ja harali ning ka kinnas tundub kohe kuidagi arusaadavam. Nii libisevadki kõik sõrmed õigesse torusse ja saavad õue minna niipea, kui kogu ülejäänud laps on ka soojadesse riietesse mässitud.
Kuusk ei taha tuppa!
Juta ja Mati läksid koos ema ja isaga metsa jõulukuuske otsima. "See võiks olla laste pikkune, et nad ulataksid ise ehtida," arvas isa. Kohale jõudnud, võttis isa auto pagasiruumist kirve ja sae kaasa ning perekond suundus läbi lume sobivat kuuske valima. "Näe, see siin on täpselt minu pikkune," hõikas Mati. Teised kogunesid samuti selle kuusekese juurde ja leidsid, et see on igati kena ja sobib nende koju väga hästi. Kuid kui isa kuusetüvest kinni haaras, et saagima hakata, ütles üks peenike hääl: "Palun ärge tehke!" Keegi ei mõistnud, kes see siin räägib. Ema hõikas natuke murelikult: "On siin keegi?" Mille peale vastas see hääl: "Mina ju olen ja palju teisi kuuski veel!" Üllatunult vaatas kogu pere väikest kuuske ega osanud kohe midagi kosta. Kuuseke jätkas ise rääkimist: "Palun ärge viige mind ära, ma tahan suureks kasvada! Kui te viite mind tuppa, siis ei saa minust iialgi kodu lindudele ja loomadele, mu okstel ei kasva kunagi käbisid, minust ei saa kunagi maja ehitada, aga ma tahan seda kõike veel oma elus saavutada!" Kogu perekond seisis endiselt paigal, suud ja silmad imestusest pärani lahti. Esimesena suutis rääkima hakata Juta: "Me tahtsime kõigest natukeseks sind endale, ehime jõuluajaks ilusti ära ja siis ... " Edasi ta ei öelnud midagi, sest ta sai aru, et kuusekest ju metsa tagasi ei tooda, ta läheb hoopis ahju ja põletatakse ära. See mõte tegi lapsed kurvaks ja nad ütlesid oma vanematele, et jätame selle kuusekese kasvama ning tuleme teda igal aastal vaatama. "Me tahame näha, kuidas temast saab kodu lindudele ja loomadele." Ema ja isa olid ikka veel hämmingus, kuid noogutasid, sest mõte sellest, et nad rääkiva kuuse koju viivad, ei meeldinud neile üldse. Kuuseke oli väga rõõmus ning ütles neile veel: "Te võite võtta oksi suurtelt puudelt, see ei tee neile haiget, vaid on sama, kui inimestel juuste või küünte lõikamine. Lõunapoolsel küljel on kohevamad ning äkki leiate isegi käbidega oksi." See mõte perele meeldis! Nad kallistasid väikest kuuske, mis talle väga meeldis. Kuusekesel tulid lausa pisarad silma, mis kohe külma tõttu jääpärliteks muutusid ja kaunilt päikese käes särasid. Juta ja Mati vailisid kumbki ühe suure kuuseoksa ja sõitsid vanematega koju tagasi. Igal aastal käisid nad väikest kuuske vaatamas, nägid, kuidas linnud ja oravad tegid sinna pesi ja sõid tema käbisid. Kui Juta ja Mati olid juba ise suured, siis viisid nad sinna ka oma lapsi, kellel kuusk lubas enda otsas turnida, sest oli ise juba selleks piisavalt tugev. Küll neil oli hea meel sellise sõbra üle!
Tee läheb teed jooma
Üks tee läks kohvikusse. Selleks läks ta tükk maad otse ja siis keeras paremale. Baarmen võttis ta viisakalt vastu: "Tere, tee! Kas teen sulle teed?" "Jah, see oleks tore, tee mulle meeldib. Pane palun sidrunit ka sisse," vastas tee. "Selge, teen nii!" Baarmen võttis kruusi, asetas selle alustassile, pani sisse sõela teelehtedega ning valas peale kuuma vett. "Kas soovid suhkrut ka?" küsis ta siis. "Ei, aitäh, ma magusast ei hooli," teatas tee. "Kuidas läheb? Mida huvitavat teed?" uuris baarmen. "Mis ma ikka teen? Läbin pikki maid, kannan hulganisti autosid ja kannatan teeremondi mürinat. Tulingi siia vaikust nautima ja ennast niisutama maitsva sidruniteega." "Sul on päris pikk tee veel minna, enne kui lõppu jõuad..." arutles baarmen. "Nojah, kogu aeg leitakse uusi kohti, kuhu ma veel võiksin minna ja siis muudkui ehitavad ja põristavad mu kallal." Tee tee oli nüüd valmis saanud, baarmen lisas tassi kõrvale paar sidruniviilu ja laskis väsinud külastajal vaikuses oma jooki nautida.
Luuletus teost
Sambla seest läks liikvele tigu,
see tigu tegi palju vigu -
ta komistas ja koperdas,
kukkus ja soperdas,
veeres ja nikastas,
sõnavara rikastas.
Tal tuli pähe mõte,
mis oli üks hea võte.
Ta heitis okka üle õla,
talle meeldis selle kõla.
Vile tuli tema huulilt,
see tuli välja päris coolilt.
Nüüd oli oma rütmi ta
leidnud männiokkaga.
See teda väga rõõmustas
ja tegudele innustas.
Nii käis ta metsas ringi
ja otsis oma kingi,
et enam ta ei koperdaks,
ei kukuks ega soperdaks.
Käbi häbi
Kuuse otsas istus käbi.
Istus seal ta päevad läbi.
Vaatas ringi siia-sinna,
kuhugi ei saanud minna.
Ühel päeval mõtles käbi:
"Istun siin ma päevad läbi.
Midagi mul teha pole,
igavus on jube kole.
Hüppaks õige alla maha...
Mõte pole üldse paha!"
Niisiis võttis käbi hoogu,
tuul ka puhkus omasoodu.
Hüppas kisades ta alla,
suud ei taiband kinni panna.
Põrkas siia, põrkas sinna,
kuni maandus pehmel pinnal.
Kui see hüpe oli läbi,
tundis kisa pärast häbi
pisut ehmund väike käbi:
"Äkki keegi seda nägi!"
4. Ruumitunnetusharjutus
Kunagi ammu-ammu kolisid ühte külla elama värvid. Küla servas oli üks sirge tee (joonista tee) ning selle ääres üks maja. Ülejäänud kaks maja asusid teest pisut eemal metsa ääres (joonista mets) ning majad paiknesid kolmnurkselt. Punane jõudis esimesena kohale, valis endale maja ja värvis selle punaseks (joonista maja). Teisena tuli külla kollane. Tema valis maja, mis asus punasest paremal. Ta värvis oma maja kollaseks (joonista maja). Kolmandana saabus sinine. Temal ei jäänud muud üle kui asuda majja, mis oli punasest vasakul. Muidugi värvis ta oma maja siniseks (joonista maja). Nad käisid teineteisel külas. Rajad nende majade vahel muutusid värviliseks, sest sinna, kus käisid punane ja kollane, tekkis oranž jne (joonista rajad). Mis värvi oli rada punase ja sinise ning sinise ja kollase vahel? Nii oligi tekkinud Vikerkaare külakene!
Kui sulle jäävad meelde kolm põhivärvi, saad alati meelde tuletada, mis järjekorras on värvid vikerkaarel: punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, tume sinine ehk indigo, violetne lilla.
5. Etteütlus
Madu sidus ennast sõlme. Tädi kass kadus ära. Lammas lamas aidas. Jänes jookseb bussi peale. Tigu tegi lapiteki. Hobune hirnub herne peale.
