kolmapäev, 8. november 2017

Keegi toitub minu sees

Tänapäeval nö meie ühiskonnas tõenäoliselt ei ole täiskasvanut, kellel pole ühtegi terviseprobleemi. Mõnel on krooniline, teisel läheb ja tuleb, aga midagi leiame alati. Iga kehaseisund nõuab erinevat toitumist, st erinevaid aineid. Kui sul on gripp, siis tahab keha midagi, mis aitaks toetada immuunsüsteemi ja tugevdada rakke, kes sind tervendavad. Kui sul on luumurd, siis kindlasti tekib isu nende mineraalide ja ainete vastu, mis kiirendaksid korralikku kokkukasvamist. Kui aga sinus on parasiit, hakkab lisaks kehale süüa nõudma ka tema. Võime nimetada teda naaskelsabaks, paelussiks, vähiks - vahet ei ole, ka seenhaigus sööb sinu eest ära mõned asjad ja nõuab juurde. Mina tundsin hiljuti, et täpselt nii ongi - keegi mu sees igatseb suures koguses ja pidevalt magusat, kindlasti veel pagaritootena, mitte õuna või ananassi. Sellele viitasid mitmed märgid, millega ma teid tüütama ei hakka, sest rääkida tahan ma hoopis sellest, mis juhtus edasi.

Otsustasin, et mina seda parasiiti enda sees kasvatada ja toita ei taha, mul pole teda kvaliteetseks eluks vaja, kogemuseks sobib aga hästi. Juba mõni minut hiljem hakkasin kuulma lunivat häält enda seest, kes üritas mind veenda, et ma ikka ühe sõõriku veel võtaksin või vähemalt kommikesegi. Sellest on nüüd 5 päeva möödas, tema häält kuulen vaiksemalt ja harvemini, kui kadunud ta veel ei ole. Eriti jutukaks muutub ta poes. Päris õudne on see, et ma iga kord peaaegu annangi alla, et no tõesti, asi see 1 komm nüüd siis ära ei ole. Siiani siiski olen pidama saanud ja usun, et nüüd enam tagasilööki ei tule.

Miks ma seda kirjutan, et kõik lugeda saaksid? Sest minult küsitakse tihti, et kuidas vahet teha, kes räägib. Selle ettevõtmise raames mõtlesin ise ka, et kust ma tean, et see on parasiidi hääl, sest see kõlab täitsa mu enda hääle moodi. Ometi pole ma kunagi varem kahelnud, kui räägib mu keha. Tulemus, milleni ma jõudsin on selline - keha pole rääkinud häälega! Tekib isu, viitab vahel teatud kehaosale, söön ära ja rahu majas. Aga see soovimatu külaline on häälekas, tema jutt on sõnaline ning isu lõpmatu. Samuti mitte kunagi mu oma keha ei manipuleeri minuga. Tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et eelistangi pigem soolast või neutraalset, magusaisu nagu polegi - see on sellest, et ma lõpetasin parasiidi kuulamise ja viisin tähelepanu kehakeelele. Peaaegu sõna otseses mõttes lasen kehal mulle näpuga näidata, mida tal vaja on, et parasiit välja ajada.

Julgustan igaüht tegema endaga sama - kuula! Võta vastu otsus ja jää sellele kasvõi mõneks päevaks kindlaks, pärast on juba lihtsam. Tea, et ka sina saad sellega hakkama - ma pole mingi imeinimene :) Minu jaoks on väga suureks abiks, kui teen endale selgeks, et see, kes nõuab näiteks rafineeritud suhkrut, ei ole minu keha, vaid keegi, keda ma enda sees kasvatada ei soovi. Temast lahti saamiseks on tegelikult väga lihtne viis - ma ei varusta teda sellega, mis teda elus hoiab. Ole siiski ka ettevaatlik, kui midagi äärmuslikku kasutad! Arvesta, kui toitud ainult aluseliselt, siis rikub see seedeprotsesse ja võib juhtuda, et mõne aja pärast tekitab iga söögiaine piinasid. Ole tasakaalus, võta rahulikumalt ehk vähenda stressitaset ja muidugi esimene, millest loobuda, oleks rafineeritud suhkur ja suhkruasendajad!

Edu teile tervenemisel!