Joogast, reikist, tantrast jm importteenustest

Tuletan meelde, et tegu on minu isikliku arvamusega, mis tugineb minu isiklikel nägemustel, kogemustel ja vestlustel kellegi kõrgemaga. Kui järgnev mõtisklus tekitab kasvõi korraks sinus tunde, et äkki ei olegi kõik nii, nagu kõva häälega räägitakse, oled paotanud ukse haljale aasale :)

Olen tähele pannud, et kuna ma töötan selgeltnägijana, nõustan peaaegu iga päev inimesi ja olen nö vaimselt ärganud, siis pannakse mulle kohe külge järgmised välimäärajad: taimetoitlane (äkki isegi vegan või toortoitlane), reiki meister, jooga paar korda nädalas, tantra iga päev jmt. Ütlen ausalt - söön kõike, mida tahan, mida keha nõuab, sh liha (väga harva, aga juhtub), šokolaadikooki, praekartuleid jne. Alkoholi ja tubakat ei tarbi ega ole kunagi tarbinud, võin päris kindlalt väita, et selles elus ei hakkagi tarbima :) Joogas pole ma kordagi käinud, küll BodyBalance's ja BodyArtis, kus on ka joogaharjutusi, kõige rohkem aga pilateses. Reiki kursustel ei ole õnneks käinud, ingelliku reiki kursusel osalesin küll, sest sõbranna väga kõvasti lunis, et ma tuleksin vaatama, kuidas tal see kursuse läbi viimine õnnestub. Tantra - mnjah... ei ole harrastanud päevagi. Olen tutvunud sellega kirjalikult ja kuulanud inimesi, kes on seal sees või käinud vastavatel üritustel - mind ei tõmba. Teine väga tuntav aspekt, mida "meiesuguste" puhul arvatakse, on see, et meie enda elu on puhas rõõm, lust, lillepidu - ei mingeid muresid, hädasid, haiguseid, suhteprobleeme, rahapuudust jne jne. Jah, mu elu on puhas rõõm, sest mina ütlen nii! AGA see rõõm sisaldab siiski ka lastega riidlemist, mehe peale pahandamist, argiaskeldustega tegelemist jne. Seega ei saa öelda, et ma kogen elu igas hetkes ainult meeldivaid tundeid, vaid olen ka vihane, tige, ärritunud, pahane jmt. Vähemalt ma olen aru saanud, et enda mõtete, tunnete, tegude ja nende tagajärgede eest olen vastutav ainult mina.

Nüüd aga teema juurde, kus loodan iga lugeja kaasamõtlemist. Kunagi ma kujutasin ette, et ma käin kõik kursused läbi, kõik tehnikad õpin selgeks, sest need väidetavalt aitavad iga asja vastu, muudavad sinu ja teiste elu palju paremaks jne (ju on igaüks ise ka neid lubadusi lugenud). Miskipärast aga ei käinud ma kuskil, lugesin küll mõnda raamatut, aga sellega asi piirdus. 2012. a jaanuaris jõudsin lõpuks maatriksi kursusele. See sobis mulle väga hästi, sest seal ei öelda ette, mida sa pead ja mida ei tohi - kõik on lubatud, lase fantaasia tööle. Suurepärane! Endamisi arutades leidsin, et need kursused ja tehnikad on vaid raha teenimise eesmärgiga. Väga üksikud õpetajad on huvitatud sellest, et nende õpilased tõesti aitaksid teisi ja ennast. Ma ei hakka teid pühendama kardinatagustesse tegevustesse ja suhtumisse, see on uskumatult räpane ja verine. Jääme siia, kus on näha need väikesed õpilased, kes korralikult reeglitest kinni peavad. Nad oskavad ja julgevad teha ainult seda, mida nad on õppinud. Kui sa esitad lisaküsimusi, ütlevad nad midagi neutraalset (a la Jumal on armastus) või "ma ei tea." Miks? Sest neile on nii õpetatud - koolis ja kursustel: "Ära mõtle ise, ära usalda ennast, kutsu need ja teised jõud appi ja tee, nagu ma õpetasin." Kas kõlab vabadusena? Enda väe ja oskuste rakendamisena? Mulle küll mitte. Vaata, milline näeb välja mis tahes nendest egregoritest - püramiid, mis tähendab, et alumine tööliskiht teeb ära suurema osa tööst, aga üksik tipp pälvib suurema osa tulust. Võid võtta seda kui rahalist, kuid antud juhul on rohkem tegu muu energiaga. Iga kord, kui keegi teeb reikit selle seaduste järgi, läheb see rühmitus tugevamaks. Lisaks on egregoris tihti lambakarja mentaliteet, mis väljendub sisekaitses - minu juttu lugedes need inimesed vaidlevad kõva häälega vastu nii, nagu neid on õpetatud. Ma ei ütle, et reiki on halb, ma ei ütle ka, et ta hea on. Ta lihtsalt on üks mitmest grupist ja igaüks ise tunnetagu, kas talle sobib või mitte. Kuna mina ei tee tööd kellegi teise reeglite järgi, siis sellest tulenev energia on kasulik mulle, kliendile ja nö Jumalale - kõik. Mingeid muidusööjaid selles ringis ei ole. Miks Jumalale? Sest nii mina, klient kui ka see töö on Jumala loodud võimalus. Võiks isegi öelda, et tema poolt on idee ja algne investeering :)

Nüüd ma võtan ette kurikuulsa tantra. Ma löön kohe alguses selle mõiste kaheks - algupärane iidne Tantra ja euro-tantra. Euro-tantra tõenäoliselt eriti tutvustamist ei vaja, seda tuleb nagunii söögi alla ja söögi peale igast august. Minu nägemuse kohaselt on see kõvasti ümber tehtud, vähendatud ja rikastatud mutant iidsest Tantrast. Tegu on müügiartikliga ja kuna meie tsivilisatsioonis "seks müüb alati", siis sellele rõhutaksegi. Jälle - ma ei ütle, et see on halb või hea, aga nii see on. Kas teadsid, et suguhaiguste levik ei kasvanud Eestis hüppeliselt mitte narkomaanide tekkimisega, vaid tantra tulekuga? Iidne Tantra aga on hoopis midagi muud - see on võimas! Materiaalses plaanis on see suur hunnik kirjalikku õpetust. Mina seda pole lugenud, ma olen mugav inimene ja otsin alati lihtsamaid lahendusi. Mina viskasin pikali, panin silmad kinni ja rändasin sellesse energiasse. Iidse Tantra esimene õpetus on lihtne: "Ela hetkes! Kui oled rahul siin, oled rahul kõikjal." Mitte mingit seksikust ma seal ei kogenud, erootikat ei näinud. Iidne Tantra on lihtsalt nii vägev jõud, et sa tunned, et oled olemas, oled sina ise, suur vaim väikeses kehas. Kas teadsid, et Šambalat (püramiid Tiibetis) kaitsevad tantristlikud jõud? Sinna ei pääse musta südametunnistusega, isikliku kasumi saamise eesmärgil ning ka juhul, kui kardad, et sinuga seal midagi juhtuda võib. Olen teinud sinna mõtterännakuid ka gruppidega, ainult paar inimest on jäänud ukse taha, nii et mingi pühak sa olema ei pea, et sinna pääseda.

Miks mulle ei meeldi, et kõik need võõrsõnad ja -tehnikad Eestisse tuuakse? Sest need ei ole eestlastele mõeldud! Meil on siin omad süsteemid, väepaigad, kõrgemad energiad ja muidugi inimesed. Kas tundub loogiline, et meditsiin, mis sobis 5000 aastat tagasi hiinlasele, sobib praegu eestlasele? Minu meelest küll mitte. Kõik need võõrsõnad: tšakra (ring, ratas), reiki (vaimujõud), jooga (ike; side), taiji, shindo, shiatsu, yin, yang jne jne on tunginud meie kultuuriruumi, nagu võõrliik, mis hävitab kohaliku liigi. Kusjuures see on maale toodud naerunäol, nimetatkse õndsuseks, ainuõigeks valikuks jne. Seal annab koostada lauseid, milles eestikeelseid sõnu eriti polegi: "Reiki ja jooga tagavad tšakrate ja yin/yangi tasakaalu, aura puhastub, merkabah taastub ja kundalini tõuseb." On arusaadav? :) Enda töös kasutan meelega eestikeelseid sõnu, sest need on ju olemas. Ma saan aru, miks Eestisse nii lihtne neid võõrliike on tuua - meil oli ju auk ja selle lõpuks ei olnud enam eriti elus neid, kes mäletasid, kes on eestlane. Mõtle nüüd, mis on Eestis, mida mujal eriti ei ole (va lähinaabrid)? Ma jäin täitsa hätta esimese hooga, kui kujutasin vana-eestlasi võimlemas peenarde vahel :) Mõtle natuke, pärast kirjutan, mis järeldusele ma jõudsin.

Igatahes kui sulle meeldib käia Indias, siis käi, aga ei tasu luua endale illusiooni, et see ongi sulle õige. See on tee algus. Tule ja otsi siin enda juured üles, ühenda ennast teadlikult uuesti Eesti, isegi Hüperborea energiatega ja vaata, mis juhtuma hakkab! Siis alles saad väge täis ja oled enesekindel tegija. Indias käimise kasu seisneb vaid selles, et seal on kohti ja inimesi, kes ei ole ennast kaotanud, nende kõrval olles tuleb ka sulle üht-teist meelde. Paraku enamasti alateadlikult. Samuti ei õhuta ma teid mitte osalema joogas, tantragruppides vmt, aga olgu see vaid üks etapp jõudmaks iseendani! Mulle meeldib väga teha õpitubasid, kus ma kinnitan osalejatele, et nad ei saa kedagi ära lõhkuda, ega midagi valesti teha, kui usaldavad ennast. Veel enam meeldib mulle näha, et paljud neist inimestest varsti muudavad oma elu, alustades töökohast. Nad hakkavad tegema seda, mis neile meeldib, mis neil hästi välja tuleb, naudingut pakub. Keegi ei ole tema ise, kui ta vahendab kellegi teise tööd! Sel juhul oleme kõigest mängunupud, aga kas nupp saab mängida ja võita? Ei, nupul on liigutaja, kes otsustab, kuhu sind tõsta, et talle kasulikum oleks.

Mis on Eestis erilist, meie enda oma? Saun ja vihtlemine! Saunas on kindlasti palju traditsioonilisi toiminguid, millest mõned on ajahõlma all peidus, aga lisaks vihtlemisele tehakse seal näiteks soonetasumist (massaaž - jälle võõrkeelne sõna) ja isegi sünnitatakse. Kui keegi teab mõnda eestlastele omast trenniviisi (ma ei mõtle meeleheidet) või vaimsemat tegevust, mis eriti avalikult veel või enam tuntud ei ole, anna mulle ka teada. Seniks aga hüva leili!

Mõned luuleread nähtamatutelt :)

Rõhutan, et sõnade autor ei ole mina. Nii nagu naiste itk, tulid ka need luuletused kuskilt väljastpoolt, mitte minu seest.

1.
Nõu kes annab, süüa tahab.
Vaatab enda ette maha,
kus on jäätmed eilsest peost,
väga jõhkrast kuriteost.
Kes küll koristama peaks?
Tänan väga! Võta heaks!
Sinuta ma ise vist
hakkaksin buldooseriks.

2.
Mine ütle talle välja,
et on jalatallad märjad;
suvekingad lahtised,
talvesaapad kahtlased.

3. järgnevad read on tõenäoliselt massipsühhoosi mõjust inimkonnale:
Asja eest, teist takka
ajas ajaratta hukka
lemmiklaul, mis kõigil kõrvus
kumiseb kui vesi põrgus.

4.
Sinu süü ei ole see,
et on kõver elutee.
Igaühel oma rada,
pole katelt ega pada.

5. Poolte vaidlus
"Anna endast parim," ütles vasak pool.
"Muud ma ei saagi anda, olen parem pool."
"Parem mille poolest?" küsis vasak pool.
"Eks vist teisest poolest, nagu näitab nool."
"Oled parem minust? Kes küll ütles nii?"
"Olen jah, sest mina otsustasin nii!"

6. Armuseiklus
Kahvatu hele tütreke mul
hõljub seal eemal, pulmakleit üll.
Täna ta mehele minema pidi,
kuid saatus keeras kõik pahupidi.
Peiu meil teatas, et armastab teist,
kedagi keelatut, mitte üht naist.
Silma on hakanud noormees nii kena,
et ühtegi neiut ei taha ta enam.

Mis me nüüd teeme? Kas meil on häbi?
Kas meie tütre elu on läbi?
Ei ole miskit, mehi on veel,
keda võib kohata eluteel.
Õpime sellest, et armastus pime
pole sugugi mingi ime.
Nurga taga meid oodata võib,
varjuna kannul meil kõigil ta käib. 

7.
Kes teise nime kannab,
see iseendast annab
seda, kes ta pole,
ja see on lihtsalt vale! 

8. 1. aprillil tulnud luuletus
Mees tuli metsast, kubu oli seljas,
viisk oli jalgas, perse oli paljas.
Naist tema otsis iga küla pealt,
vaatas ringi linnas, kuid ei leidnud sealt.
Siis ta ennast sättis reisilaeva sinna,
millega saab üle mere väljamaale minna.
"Seal on palju naisi," ütles naabrimees,
"valik võtab lausa kirjuks silme eest!"
Tõesti oli palju naisi sellel võõral maal,
kuid ei ükski tahtnud meest ilma püksata.

9. 
Luurad üksi mööda rada
ajad enda saba taga.
Kui sa selle kätte saad,
meelest läind, mis teha tahad.
Sind ei süga teine käsi,
enda oma ära väsib,
paine tekib üle keha,
jälle ei tea, mida teha.
Võta ennast kokku nüüd!
See võiks olla sinu püüd,
et saaks asjad ruttu tehtud,
enda saavutusi nähtud.

10. 
Kes tahaks kehva kehakest?
Kes alla meetri mehikest?
Kust leida vääriline mees,
kes igas asjas kõige ees?

Ei ole sellist meest siin maal,
siin valitseb ju tasakaal.
Kui naine endast lugu peaks,
siis iga mees ka seda teaks.

Naiste itk

Olles kuulanud autosõidu ajal mitu päeva Antsude plaati, kus on mõnusas seades regilaulud, tundsin, kuidas minu kaudu tahavad mingid naised ennast kuuldavaks teha. Täna hommikul ei pidanud enam vastu, kargasin voodis istuli, haarasin paberi ja pliiatsi ning panin nende nutulaulu kirja. Siin see on:

Võõrad mehed tulid külla,
relvad vöölla, kilbid käella.
Tapsid ära meie mehed,
vägistasid meie naised,
varastasid lapsukesed,
põletasid tarekesed.

Jäime vaenu hoidemaie,
lapsi taga nuttemaie.
Võtame me vana seemne,
endast jälle emad teeme,
lapsed suureks kasvatame,
vihkama nad õpetame.
Enda juustest sõjarüüd
punusime neile nüüd,
et nad saaksid minna külla
vendadele naaberkülla.
Tapaksid seal maha mehi,
vägistaksid nende naisi,
varastaksid lapsukesi,
põletaksid tarekesi.

Kuid, oh häda, paha lugu!
Kes on meie enda sugu?
Et ei tapaks oma venda,
kuidas teda ära tunda?
Naistest kes on tema õde?
Kes küll aitab leida tõde?
Kõik seal julmalt tapa maha,
siis on kindel, et ei taha
keegi enam meile tulla
surmanuhtlust tooma külla.

Kes siin võitis, kes siin kaotas,
kes siin sõjasaagi jaotas?
Võitu pole, kõik on kaotand!
Kõik me oleme siin kaotand!

Millal kõik see ükskord lõpeb?
Millal inimene õpib?

Ärge saatke enda mehi
tapma teise küla mehi,
vägistama nende naisi,
varastama lapsukesi,
põletama nende maju.
Nii ei tule iial rahu!

Olge oma kodudessa,
enda pere keskella,
enda mehe embusessa,
enda laste seltsissa.

Ainult nii saab rahu olla,
õnn ja rõõm su õue tulla,
sõjakirves maasse maetud,
vereojad kinni kaetud,
häbi saab siis puhtaks pestud,
hirmud minema kõik pekstud.

Armastuse välja lubad,
selle taga õndsus juba
ammu ootab oma aega,
millal täidad enda väega
kogu suure Maa ja Ilma,
iga süütu lapse silma.

Kuidas me koerale refleksoloogiat tegime

Nagu sai lubatud, kehastusin ma täna enda koeraks ja Julia tegi refleksoloogiat. Ütlen kohe, et koerana ma ennast ei tundnud, saba ei kippunud liputama ja neljal jalal liikuma ei hakanud. Aga enda tavapäraseid valukohti ei tajunud ma üldse, küll aga sain esimest korda karjatada seal, kus Julia väitis olevat kuulmiskanalid, lisaks olid väga valusad kurgu ja kaelapunktid ning liigesed ja verevarustus. Eraldi katsusime punkte, mis paljudel inimestel on väga valusad: allasurutud tunded, lahtilaskmine ja südameteemad - mitte ükski neist ei olnud valus. Keskmise valuga olid pealae ja käbinäärme punktid.

Lancelot on 10-aastane Cavalier King Charles spanjel. Kurdiks jäi ta u 2 aastat tagasi väga sujuvalt, nii et suhtleme temaga viipe- ja võnkekeeles (trambime vastu põrandat). Mõned korrad päevas ta hakkab läkastama, nagu midagi oleks kurgus. Verevarustus on tõenäoliselt loid, sest ta suurema osa ajast on paigal, sünnist saadik ei ole ta vastupidavuse ja võhmaga hiilanud, kui jalutuskäik oli pikem kui 200 meetrit, hakkas ta lapsevankri all olevasse korvi ronima :) Vähene liikumine on tõenäoliselt mõjutanud ka liigeseid ja lihaseid, need on nimelt laisad. Lonkamist või valu pole täheldanud. Lähipäevil jälgin, kas on muutusi tema tervises (selle peale ta just praegu läkastas nagu kass, kes oksendab karvapalli).

Aitäh, Julia, et oled nõus minu suurepäraseid ideid katsetama :)

Kuidas me refleksoloogia kaugseanssi tegime

Kuna see oli meie meelest väga lahe kogemus, siis jagan teilegi - ehk julgete siis enda peal ka huvitavaid ideid katsetada.

Olin Julia juures refleksoloogias käinud tolleks hetkeks juba pool aastat. Olid toimunud märgatavad muutused, võimalik, et ka märkamatud. Igatahes tekkis mõte proovida, kuidas toimib refleksoloogia distantsilt. Katsealusena oli kohe nõus osalema Merlin, kes viibis oma kodus ja plaanis samal ajal arvuti taga tööd teha. Helistasin talle, kui lauale pikale viskasin, et olgu nüüd valmis ja jälgigu, kas midagi tunneb ka. Ta siiralt kahtles selles, erilist lootust ei tahtnud hellitada. Lõpetasime telefonikõne ja hakkasime pihta. Teatasin kõva häälega: "Mina olen nüüd Merlin" ja Julia asus mu jalgu torkima. Meie mõningaseks üllatuseks, kuid ka rõõmuks selgus, et seekord olid väga tundlikud just need punktid, mille puhul muidu Merlin kiljatab. Samuti tajusin ülejäänud kehas muutusi, näiteks ninatagune piirkond valgus tatti täis (Merlinil olid algava nohu tunnused). Olime mõlemad väga elevil, kui peale seansi lõppu Merlinile helistasime, et endapoolset kogemust kajastada. Teiselt poolt toru kostus päris hädine hääleke, mis tunnistas ausalt, et arvuti taga töö tegemisest ei tulnud midagi välja, külmalained hakkasid üle keha voolama, jalad surisema, ajas iiveldama ning ta heitis voodisse pikali. Lõpuks taipas, et tal oli tõusnud palavik! Palavik teatavasti tähendab tervenemist, ehk haiguse põletamist. Seega olime käivitanud kiirtervenemise, mille üle Merlin vist eriti ei rõõmustanud, kuna tal olid teised plaanid selleks päevaks.

Mõtlesime Juliaga, kas mina ka midagi sellest seansist sain, või olin ainult Merlin? Ma ütlen nii, et Merlini punkte tundsin ma väga tugevalt, enda tavapärased valukohad olid tagaplaanil, kuid siiski ka tuntavad. Seega lõime 2 kärbest ühe hoobiga. Milleks meie "avastus" kasulik võiks olla? Näiteks saab selliselt teha refleksoloogiat väikelastele, kes muidu paigal ei püsi, või inimestele, kes elavad refleksoloogist kaugel; miks mitte ka loomadele (see mõte tuli mul just praegu, homme teeme ära, jagan siis ka neid kogemusi). Alati on oodatud ka teie mõtted, kallid lugejad! :)

Loodame, et te kõik viite oma ideid ellu, vahet pole, kui uskumatud nad kellelegi tunduvad! Ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ärge lubage kellelgi endale öelda, et miski on võimatu või ei eksisteeri. Kogemuse võrra rikkam olla - see on kasulik eesmärk!

Mida ütlevad meile lahkunud hinged?

Tihti tahetakse saada teada, mida lahkunul on öelda peale surma. Avaldan augustis teise ilma läinud armsa naise sõnumi oma lähedastele, sest nende kõigi sõnumid on võrdlemisi sarnased sellele. Tegu ei ole ainult minu sooviga, ta ise palus selle avalikustamist :)

"Sa lubasid mulle, sa lubasid, et ma saan terveks ja mul on hea olla! Näed, ongi, mul on kerge ja hea, ma oskan lennata! Mulle meeldib siin, aga igatsen lähedasi. Ma ei pidanud vajalikuks nendega hüvasti jätta, kui veel kehas olin, sest arvasin sinna kauemaks jäävat. Oleksin siiski pidanud... nüüd külastan neid ja annan märku enda kohalolekust, enda meelest väga osavalt, aga ma ei saa aru, miks nad kardavad? See olen ju mina - Ülle! Kas neile saaks seda edasi öelda, et ma ei soovi neile halba, ei taha neid hirmutada ega kummitada. Ma tahan, et nad teaksid, et olen nende juures, sest mulle meeldib nendega koos olla, ma tahan neid aidata, toetada ja kaitsta. Ma teen seda kõike suure armastusega, sest muud minus polegi. Kas nad saavad aru, et nad võiksid selle vastu võtta? Nad võiksid minuga ka suhelda, ma olen selleks avatud. Ma annan neile vastuseid igasugusel moel, kasvõi ainult värvisähvatusena. Minu jaoks on oluline, et nad mõistaksid, et MINA olen nendega. Mul on tõesti kõik väga hästi. Aga kui nad ei taha mind enda juurde, siis nad võiksid seda öelda ja luban, et lahkun. Iga hetk võivad nad mind ju tagasi kutsuda! Ma olen praegu väga entusiastlik ja teotahteline, energiline lausa, seetõttu võib-olla ületan enda volitusi, andke andeks, usun, et see läheb varsti üle :) Oleks mul veel keha, siis ma kallistaks teid kõiki tugevalt! Hoidke üksteist ja jagage armastust!"

Kasvamise ja kasvatamise lood 1-3

Siin arutleme erinevate tõsieluliste näidete üle, millega olen kokku puutunud tööalaselt või isiklikus elus. Mul on väga hea meel, kui tunned ennast puudutatuna ja saad uusi mõtteid enda sarnase olukorra lahendamiseks.

1. lugu
Hiljuti käis minu juures noor ema (üksi), kellel on 3 poega vanuses 2-6 aastat. Tema küsimus oli vanima poja rahutu une kohta. Nimelt ei saa 6-aastane üksi magama jäädud ja igal öösel kõnnib vanemate voodisse. Emal endal oli paar versiooni välja mõeldud, aga see, mida mina talle vahendasin, oli midagi täiesti uut ja ootamatut - tema jaoks. Poiss näitas, et ta tunneb, et peab käituma teatud moel, tegema teatud asju ja tal ei ole aega päeval teha seda, mida ta tahab. Lisaks tahab ta väga oma ema sõna kuulata ja olla nö hea laps. Seega ootab ta käske ja keelde emalt, kuigi tunneb, et tahaks teha midagi ise. Siinkohal hakkasin emale rääkima ka seda, et laps on ju tema peegel, järelikult sunnib ka ema ennast kõvasti raamidesse - ainult keelud ja käsud, õige ja vale. Laps näitas mulle ka sellist sümboolset pilti, et tema toa põrandal on klaasikillud, sinna juurde kõlas tema arutelu: "Kui ma neid kilde ära ei korista, saan ma riielda. Aga kuidas ma koristan, kui ma ei tohi klaasikilde katsuda? Ma saan riielda igal juhul!" Ema ainult noogutas tummalt, saaks tõesti. Jõudsimegi koos selleni, miks laps ise midagi ei julge teha, ei julge isegi öelda, mida ta tahaks teha. Sest EMA on samasugune, EMA ei julge ka midagi teha. Pikemalt mõtlemata kasvatab ta oma lapsi samasugusteks, kui on ta ise, kuigi ta ei ole ju õnnelik. Miks? Sest see on tema jaoks ainuõige, iseenesest mõistetav ja ta ei tea, et ka teisiti on võimalik. Keskmine poeg oli selles peres võtnud endale muretseja rolli, tema jääb haigeks alati, kui ema stressitase tõuseb harjumuspärasest kõrgemale. Lisaks valutavad tal öösiti jalad, seda nimetatakse muide kasvuvaluks! Kõige lahedam on selles perepildis aga 2-aastane, kes vaatab ülejäänuid ja mõtleb: "Mis asja te sahmite?" Tema on seal rahustaja ja tasakaalustaja rollis. Mainin siis võrdsuse huvides ka meest, laste isa :) Tema tahab samuti naisele meele järele olla, kuid kuna naine sahmib ja ei tea ise ka täpselt mida ta tahab saavutada, siis mees tunneb ennast saamatu ja isegi üleliigsena. Umbes nagu sünnituse ajal - kuidagi ei saa naise valu enda kanda võtta ja tema eest seda protsessi läbida (kuigi ju mehed on selle üle õnnelikud ka). Millised juhtnöörid noor ema sai? Võta vabamalt! Luba lastel olla lapsed. Ära riidle endaga, ära sahmi kogu aeg, ära oota teistelt sinu reeglite laitmatut järgimist ja käskude täitmist. Kuula rohkem lapsi! Eriti on vaja vanim poeg saada nii kaugele, et ta julgeks öelda, mida ta tahab teha, siis ei tõuse ta vaim öösel tegudele, kuigi füüsiline keha tahab puhata. Taga lastele turvatunne sellega, et sa ei laida igat nende liigutust, otsust, tegevust ja ütlust. Ära tee enda lapsi maha, st ära tee ennast maha! Kui tunned, et hakkad ennast üles kruvima, ütle kohe: "Stopp! Rahu, ainult rahu!"

2. lugu
See on lugu minu nooremast tütrest. Temal oli kombeks püksi pissida mitu korda päevas, mitte täiega, aga nii, et laik oli näha ja hais tunda. Mitte kordagi ei teinud ta seda magamise ajal, kui tal öösel häda tuli, läks ta ilusti potile. Seega polnud tegu klassikalise öise märgamise või põiepidamatusega. Suvel oli olukord parem (kui ta lasteaias ei pidanud käima), aga kohustuslikud tegevused panid ta jälle sirtsutama. Kuna see lõppes alles hiljuti, ehk 8-aastaselt, siis võite ette kujutada, et ma proovisin nende aastate jooksul erinevaid lähenemisi - ma riidlesin, kui jälle olid püksid mustad; ma kiitsin, kui tal olid potile jõudis püksid kuivad; ma ignoreerisin seda täiega, vaikides vahetasin tal püksid ära; ma lasin tal käsitsi püksid puhtaks pesta; ma lasin tal nuusutada, kui paha hais on ja teised peavad seda tundma; rääkisime isegi, et teised hakkavad koolis mõnitama jne. Ma jälgisin teda ja kella, tuletasin meelde, et mine nüüd! Helistasin enne tantsuringi, et käi WC-s ära, tihti ta väitis, et käis juba või et tal ei ole häda. Ja kui ta hakkas potile minema, siis ta pidas tee peal vajalikuks koeraga tegeleda, mulle midagi meelde tuletada, endal jalad ristis. Ma ei saanud aru, mis tal WC vastu on. Kuni eelmisel suvel minu sõber/kosmeetik küsis, et kas sa oled proovinud peegeldamist. "Nagu mis mõttes? Pissin ka püksi?" Pakkus, et püksi tegemise põhjus võib olla selles, et me oleme talle seadnud liiga palju piiranguid, kuid pissil käimine on tema kontrollida - tehke, mis tahate. Ehk siis see oli tema viis näidata, et tema teeb, mida tahab - võimaluste piires. See oli minu jaoks uus vaatevinkel, otsustasin proovida. Kodus rääkisin lapsega, et nüüd ma tean, miks sa seda teed jne, kogu jutu ladusin ette. Hakkasin rakendama ka peegeldamist selliselt, et ütlesin rahulikult, ma näen, et sul on püksid pissised, mine siis vaheta puhaste vastu ja pane need masinasse või pese kohe ära. Laps vaatas esimene kord mulle jahmunult otsa, see polnud reaktsioon, millega ta harjunud oli. Kui mees koju tuli, tutvustasin talle ka uut "programmi" ja ütlesin, et kui ta tunneb, et ta ei saa sellega hakkama, siis hoidku lihtsalt eemale, ehk olgu vait :) Seda ta ka tegi. Kolm päeva hiljem tuli laps rõõmsalt ütlema: "Vaata, mul on ikka samad püksid jalas, mis 3 päeva tagasi! Ma polegi püksi teinud!" Järgmisel hommikul küsis mees irooniat varjamata, kuidas mu võõrutusprogramm edeneb. Teatasin uhkusega, et ootamatult hästi (ma tõesti ei oodanud nii kiiret muutust). Ja siis see juhtus - õhtul mees vihastas millegi peale ja riidles lapsega - kõik kukkus kolinal kokku, laps tegi püksi ja mina hakkasin otsast peale. Nüüd on sellest 9 kuud möödas, pissiseid pükse tekib väga harva, tõesti 1-2 tk nädalas vs 4-5 tk päevas, mis aasta tagasi oli. Arusaadavalt on kohe julgem lapsega poes ja külas käia, minul on kadunud harjumus (ja vajadus) teda iga 2 tunni tagant igaks juhuks potile saata.



3. lugu
Nüüd räägin endast. Ma olin väga aktiivne loominguline laps. Olin 4aastane, kui sündis mu armas õde. Klassikaliselt muutusin ma armukadedaks ja nõudsin tähelepanu nii, nagu oskasin, hakkasin ka küüsi närima. Ema oli mul noor, isa temast pea 8 aastat vanem. Ma tõesti ei tea, kui vana ma olin, aga nii palju, kui ma mäletan, sain ma kogu aeg rihma, võimalik, et juba enne õe sündi. Minu argipäev lõppes sellega, et isa tuli töölt, andis mulle rihma, sõi ja vaatas telekat. Ka nurgas sain päris tihti seista. Füüsiline karistamine lõppes siis, kui ma olin u 10aastane. Minu teada ei saanud õde kunagi rihma! Keegi pole sellele ka vastu vaielnud. Minu suhe õega oli lapsepõlves kiuslik, arusaadavalt, sest ma olin ju armukade. Õnneks lõppes see umbes keskkooli ajal ja nüüd saame väga hästi läbi. Rääkida tahan ma teile hoopis väikese Estri mõtetest ja tunnetest, kui teda järjekordselt karistati. Kõrvalt vaadates tundub see kindlasti jube, aga ütlen ausalt: ma ei mäleta valu, ma ei mäleta ka alandamistunnet. Nagu ma mainisin, oli minu jaoks tegu rutiiniga, harjumusega. Ma ei seostanud seda karistusega, sest keegi ei vaevunud mulle arusaadavalt selgitama, mida ma tohin, mida mitte ja mille eest ma peksa saan. Rihma saamise ajal mõtlesin ma lihtsalt, mida ma teen järgmiseks, kui see õhtuosa on läbi, kas joonistan või mängin millegagi? Kui ma olin õues või külas, pidin oletame kella 19ks koju tulema, siis ma keerasin korduvalt kella tagasi ja väitsin, et vist on katki läinud. Isa võttis kella lahti ja parandas, mina kõrval imestasin, et kas ta tõesti usub, et mu kell just siis katki läheb, kui ma ei taha nii vara koju tulla? Mul ei ole praegu enam võimalust tema käest seda küsida, nii et see jääbki saladuseks, kas ta mängis kaasa või mitte. Isa kasvatuse tulemustest sain ma teadlikuks alles tööle minnes. Olin 21-aastane. Läksin vaikselt ülemuse ukse vahelt piiluma, ta kirjutas midagi arvutis. Ma ei seganud, sest nii oli isa meid õpetanud: kui tema tegi tööd või tahtis uudiseid kuulata, pidi valitsema vaikus. Kõige rohkem kuulsin: "Vaikust! Välja siit toast!" Mõne aja pärast piilusin uuesti ülemuse tuppa, ikka kirjutas, hakkan ära minema, kui ta hõikas: "Mis sa luurad seal, tule sisse!" Ütlesin, et sa ju teed tööd, ma ei taha segada. "Ei, ei, ma saan sind kuulata samal ajal." See oli minu jaoks midagi uut - olla samas toas, kus mees teeb tööd! Ja just siis ma valgustusin :) Kõik sai nii selgeks! Ma kartsin mehi, sest minu elus oli olnud ainult 1 mees - minu isa - ja tema käitumine tingis tema kartmise, ehk kõikide meeste kartmise. Ka ema suhtumine oli see, et oleme vaikselt, ärme ärrita isa. Kui muidu öeldakse: "Las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei karjuks", siis meie kodus kehtis ütlus: "Peaasi, et isa oleks rahul ja ei karjuks." Mehi ma enam ei karda, olen saavutanud uskumatu enesekindluse, isa suri 10 aastat tagasi, enne seda sain ka temaga väga hästi läbi, ma pole teda kunagi vihanud. Minu viimane avastus oli ka huvitav. Mõni nädal tagasi mõtlesin, miks ma ei kipu kallistama ega tunne puudust füüsilisest kontaktist? Nagu tookord ülemusega, oli ka see valgustusehetk - sest ma seostan füüsilist kontakti valu ja ebameeldivusega, võib-olla isegi ülekohtuga. Seega on minu pooleliolev projekt praegu füüsiline keha, mitte kaalu ega välimuse poole pealt, nagu arvata võiks, vaid puutepunkt. Minu soovitus: enne lapse karistamist tee talle selgeks, et tegu on karistusega ja mille eest, tema ise sellest aru ei saa, sest tema jaoks on kõik siin uus. Aga enne veel mõtle, kas tema tegu on üldse karistamist väärt? Millist tähelepanu ta tahab saada? Miks ta seda tegi? Kas on õige karistada teo eest, mida sa pole keelanud sellepärast, et sa pole tulnud selle peale? Mina kaotasin palju aastaid enda elust, sest ei julenud midagi teha (u 16-20a). Ära korda seda viga oma lastega!

Kasvamine ja kasvatamine

Kui ma ütlesin oma 8-aastasele lapsele, et selles jutus ma räägin kindlasti ka temast, vastas ta: "Mina ei kasva ju eriti kiiresti." Kuidas keegi aru saab :) Ütlen igaks juhuks kohe ära, et taimekasvatusest siin juttu ei tule, samuti lihasmassi suurendamisest.

Meid kõiki on kasvatatud ja me kõik oleme kasvanud. Minu ema ütleb siiani: "Mina pole teid kasvatanud, ise kasvasite." Ja ma olen talle selle eest tänulik, kuigi meil oli ju ka isa, kelle kasvatusmeetodid jätsid väga sügava jälje (nendest saate lugeda Kasvamise ja kasvatamise lugude all). Alustame mõtlemist sellest, kui meil endal tuleb laps (ma ei kasuta sõna "sünnib", sest siis tähenorijad mehed, kes loevad, hakkavad kohe... norima). Mõned kurdavad, et see on raske töö ja vaev, hirm kasvatada valesti, on väga suur, kardetakse muidugi ka teiste halvakspanu jne. Paljud leiavad, et laps võiks sündida koos manuaaliga. Tegelikult sünnibki, aga see pole paberile trükitud, vaid tema ja sinu sees nagu mälupulk. Tuleb omavahel suhelda ja tegelikult paljud ju räägivadki lapsega juba siis, kui ta alles kõhus on, mõni veelgi varem - hingega, kes ta juurde tuleb. Miskipärast peale sündi jääb sellist telepaatilist suhtlemist kohe vähemaks, võib-olla sellepärast, et kõik muutub maisemaks - söötmine, mähkmevahetus, magamine, trill-trall. Lisaks kõik need abivalmis inimesed, kes teavad palju paremini, mis su lapsele ja sulle hea on. Minu ämm teatas lapse viiendal elupäeval, et peaksime lisatoitu ka andma: "...no mitte palju, teed ja banaani." Õnneks olime meie abikaasaga selles osas ühel nõul, aga ma tean, et paljudes peredes just mees leiab, et ema sõna peab kuulama ja tekivad konfliktid. Kus konflikt füüsiliselt väljendub? Õige - lapse tervises. Mida pingelisem on õhkkond kodus ja eriti emas, seda rahutum on laps. Ei ole mõtet sel juhul jätta enda menüüst kõik, peale keedetud vee, välja, see ei aita. Piinab ja kurnab ema ja seeläbi ka last veel rohkem. Lapse kasvatamises peavad minu meelest mängima suurimat rolli tema ema ja isa, kõik teised mahtugu ülejäänud 20% sisse. Teistel on oma lapsed, tegelegu nendega. Ja kelle lapsed on juba suureks kasvanud, siis nautigu elu, sest nende kasvastustöö on tehtud. Kus siis võiks olla piir kasvatamise ja kasvada lubamise vahel? Laps on rahul, kui vanemad on rahul - lähtume praegu sellest lausest. Seega hakates last kasvatama, seadma talle piire, peaksime kogu aeg jälgima, mis on tulemus. Arvesta nüüd sellega, et ka sinu ootusärevus kajastub lapses :) Ära tee liiga kiireid järeldusi, vaid oota mõned päevad, kuni su ootusärevus enam ei sega. Kui sa näed, et laps on "parem", järelikult oled ka sina rahul selle muutusega; kui aga tekib jonn, ärevus, isegi unehäired, ei ole sinu otsus (vähemalt praegu) sobiv teile kummalegi. Ega sa ometi arva, et ainult sina jälgid last? Tema jälgib sind ka. Nagu ma ühes eelnevas blogis mainisin - laps järgib eeskuju. Vaata (kui võimalik) väikelast (kuni 3aastane), kui ta lõhub midagi ära, esimese asjana ta otsib silmadega oma vanema ja ootab, kuidas tema reageerib, sest lapsel endal ei ole kogemust, kuidas selles olukorras peaks ennast tundma. Täpselt sama juhtub siis, kui laps kukub (ma ei mõtle luid katki, vaid pehmelt kõhuli). Kui sina jooksed sinna suure kisaga: "Oi, oi, oi, kuhu sa haiget said?" ja hakkad paaniliselt kussutama, hakkabki laps nutma. Kui aga sa muretult küsid hoopis: "Noh, mis sa leidsid sealt?", ta kas naeratab või vaatabki, mis seal põrandal siis leidub. Laps õpib meie pealt, kuidas reageerida! Tuleta seda endale meelde iga kord, kui sulle ei meeldi lapse reaktsioon :) Muuda ennast, muutub laps (seda ma ei väsi kordamast).

Teine asi, mida mu ema on rõhutanud: "Mina olen teid kasvatanud ühte moodi ja armastanud ühe palju." Ma saan aru, et siin tekib vastuolu väitega, et ta pole meid kasvatanud, aga selline mu ema on :) Kas saab üldse kasvatada lapsi ühte moodi? Lapsed on erinevad, juba see, et üks on vanem, kui teine, loob erinevuse, poiss vs tüdruk - kuidas saaks neid ühte moodi kasvatada? Vähe sellest, ema ja isa ju ka saavad vahepeal targemaks ja kogenumaks, kas tõesti rakendad väiksemate laste peal sama kasvatust, mis vanima lapse puhul ei andnud oodatud tulemust? Minu mees on 4 lapsest vanim. Tema silme läbi sain ma veel paremini aru, kui raske ja suhteline on võrdsuse printsiip perekonnas. Konkreetne reegel oli selline: kui laps saab 14, võib ta kella 23ni üleval olla, nooremad peavad magama minema kell 22. Esimesel õhtul tundis värskelt 14-aastaseks saanud vanim vend mõnu, uhkust jmt, et saab täiskasvanutega koos kauem üleval olla, kui tited magama aeti (tited on temast vastavalt 1a 4k, 2a 6k ja 5a 6k nooremad). Kuid juba järgmisel nädalal ei viitsinud keegi nooremaid lapsi kell 22 voodisse ajada, sest need protesteerisid, et pole aus, kui vanim vend saab kauem telekat vaadata. Tee, mis tahad, keegi leiab ikka, et talle tehti liiga. Antud juhul leiab minu abikaasa, et tema suhtes oli see karjuv ülekohus, sest ainult tema pidi ootama 14 pikka aastat, teised aga vähem. Sellised seigad lapsepõlvest jäävad paljusid saatma kogu eluks. Talle võibki igal pool tunduda, et talle tehakse jälle liiga, ülekohus ootab iga nurga taga, teisi koheldakse teiste reeglite järgi jne. Kindlasti rakendab ta seda kogemust enda laste peal, vahe on ainult selles, kas ta on endale selgeks teinud, kuidas olla õiglasem, mõistnud oma vanemaid, andestanud ja on isegi tänulik, et tema teab nüüd, kuidas selles olukorras mitte käituda, võib-olla isegi kuidas sellise olukorrani mitte jõuda. Või on ta jäänud traumasse nii kinni, et tahabki justkui enda lastele sama teha, sest talle tehti. Tahab tunda, et tema on nüüd olukorra peremees, tugev despoot. Igale meie käitumisele leidub põhjus, enamasti lapsepõlvest. Kui tahad enda käitumist muuta, tuleb leida algpõhjus (nagu haiguse puhulgi), teadvustada see ja andestades jõuda tänulikkuseni. Liiga tihti visatakse oma lastele nina peale: "Aga meie ajal polnud sellist asja üldse, mina pidin sinu vanuses seda ja teist tegema" jne jne. Olgem ausad, kui "meie ajal" oleksid olnud arvutid ja nutitelefonid, oleksime täpselt samuti toas kõveras istunud, mitte õues puu otsas roninud. Ma ei ütle, et me peaksime lubama piiramatult lastel arvutis istuda, aga nende põlvkond peab toimetulekuks tundma ennast erinevate masinatega koduselt. Lapsevanemal on ülesanne piirata last nii palju, et ei tekiks sõltuvust (ta ei suuda ise kuidagi arvutist välja tulla, isegi, kui ütled; olen näinud kisavat rabelevat last, kui tal arvuti välja lülitati). See on jälle hea koht enda tundma õppimiseks: mis tunne sul tekib, kui sa keelad lapsel midagi teha? Minul on küll kuskil sisimas mõnikord paha tunne, sest miks ma keelan, kui teisele nii meeldib? Ju on see kiiks kuskilt minu lapsepõlvest, igatahes ma eiran seda, sest ma tean, et 8 tundi päevas on liiga palju mis tahes tegevuse jaoks, va magamine. Tulles tagasi võrdsuse juurde, siis minu lapsed on mulle öelnud: "Ise oled küll arvutis edasi!" No aga ma teen ju tööd! See neid ei huvita, sest see pole nende õiglustunnet toetav vaatepunkt. :) Igatahes ärme peta ennast väitega, et me kasvatame kõiki lapsi ühtemoodi, sest isegi kui me sellega hakkama saaksime, ei oleks see kellelegi kasulik. Armastame neid võrdselt! Austame lapsi sellistena nagu nad on, ärme püüa neist kedagi teist teha. Nad on ikkagi omaette isiksused ka, mitte ainult meie peeglid :)

Vaatan, kuidas mu mees raiub mingit ühte lauset ja kasvatusviisi aastaid - soovitud tulemusteta. Olen korduvalt juhtinud tema tähelepanu sellele ja soovitanud aja kokkuhoiu mõtteski lõpetada või proovida midagi uut. Ta on siiani jäänud endale kindlaks, sest kui ikka piisavalt kaua vaeva näha, siis peab see millalgi tööle hakkama. Mina aga olen seisukohal, et kui valitud kasvatusmeetod ei too oodatud tulemusi, siis muuda seda, leia tehnika, mis mõjub. Enamasti aitab, kui tõmbad ennast natuke tagasi, laps satub segadusse uuest olukorrast ja annab ise märku, kuidas teda võiks juhendada. Lapsevanemateks ei sünnita, vaid kasvatakse.

Kuidas ma üldse näen isiksuse, vaimsuse jm kasvu? Ma nimetan seda arenguks, mis väljendub inimese muutumises avatumaks, avaramaks isegi. Hirmud asenduvad põnevusega, ärevus rahuloluga. Igas olukorras nähakse võimalust midagi luua, midagi muuta, midagi õppida. Olles sinna teele astunud, ei peata meid enam miski, me ei tammu paigal, vaid liigume edasi, üles ja alla, aga kindlasti edasi. Selline ongi minu silmis elutee - kunagi ei näe väga kaugele ette, kuid igal ringristmikul tuleb teha otsus.

Lõpetuseks teen lühikokkuvõtte enda arengust emaks olemise ajal.
Oled sa mõelnud, kellele need lapsed nö tehakse? Kellele me neid sünnitame? Mõnda perekonda vaadates jääb mulje, et vanavanematele, kasvatajatele ja sõpradele. Mina tahtsin väga egoistlikult küll endale last :) Ei uurinud enne, kes kõik on valmis iga nädalavahetus lapsehoidjad olema jne. Ei pannud teda ka lasteaiajärjekorda nii kui sünnitusmajast välja sain. Ma saan aru, et ma olen erand - imetasin esimest last 2 aastat 5 kuud, teist last 2 aastat, mõlemad läksid lasteaeda 3-aastaselt, kuskil huviringis pole ma neid sundinud käima jne. Kui sain piisavalt targaks, lõpetasin ka vaktsineerimise (muide perearstiõde helistas, et seda meelde tuletada. Ütlesin, et me ei soovi. Kohe tuli vastus: "No eks te ise teate, millega riskite!"), arsti poole pole ma näinud põhjust pöörduda juba aastaid, sest nö ravimeid ma nagunii neile sisse ei anna. Tõsi, hambaarsti juures käime ikka. Võin julgelt öelda, et ma olen kasvanud koos lastega, sest alguses olin ma üpris peavooluema, käisin kord kuus last näitamas perearstile jne, oli perioode, kui ma ei tundnud midagi peale väsimuse ja ainus lohutus oligi pilk tulevikku, kus see kõik on möödas. Samas kui ma "pääsesin" 2-3 tunniks üksi kasvõi poodi, siis kibelesin kiiresti koju tagasi, sest olin nii harjunud seal olema, lisaks ei olnud ma kindel, et mees ikka lastega "õigesti" hakkama saab. Nüüd on mu tütred juba 8- ja 12-aastased, kuid siiani reageerin, kui poes mõni laps hüüab titekalt: "Emme!" ja rinnad hakavad pakitsema, kui vastsündinu nutab. Lisaks tunnistan, et ma olen emalõvi-tüüpi, st mulle üldse ei meeldi, kui keegi teine minu lapsi nö kasvatab, hakkab rääkima neile, mis on õige ja vale jne. See on minu töö ja ma usaldan ennast selles valdkonnas kõige rohkem, ma ei viitsi teiste tehtud tööd hakata parandama. Mõistan, et koolis õpetatakse igasugust jama ja täpselt seda ma olen ka lastele öelnud, et kui teile tundub miski asi kahtlane, siis tõenäoliselt see ongi. Tulge alati küsige ka minu ja isa arvamust, meil neid jagub. Ka õpetajale ütlesin, et tõenäoliselt tekib meil koolitarkusega lahkarvamusi, näiteks terviseõpetuses. Õnneks on sattunud meile arusaaja õpetaja, kes arvestab sellega. Enne laste saamist olin ma täiesti teistsugune inimene, ma olin veendunud, et hakkan lapsega kohe rääkima ka inglise keeles ning 3-aastaselt oskab ta juba lugeda ja kirjutada. Tunned ennast ära? :) Pärast lapse sündi piirdusin siiski eesti keelega, lugema õppis ta lasteaias 6-aastaselt, sest minul ei jätkunud kannatust. Küll aga on lapsed minuga alati kaasas käinud, nii et nende jaoks olid esimeste sõnade hulgas "käibedeklaratsioon" ja "tulumaks". Mingi hetk sain aru, et lastele polegi nii oluline, et ma mõtleks neile erinevaid tegevusi välja, nendega koos vooliksin, spordiksin jne, vaid see, et nad saavad minuga lihtsalt samas ruumis viibida. Näiteks 8-aastane õpib ja joonistab siin samas minu arvutitoas, kuigi tal on ka oma tuba ja kirjutuslaud ning siin ajab asja ära tugitooli käetugele asetatud suur lõikelaud :) Mis ma selle kirjeldusega öelda tahan, on see, et kui mina suutsin muutuda, suudad ka sina! Emaks saades, koos lastega on seda päris kerge teha, sest sul on täiesti uus olukord, milles lubada endal kasvada. Ma ei oleks arvanud, et ma viin aastaid oma lapsi igal hommikul kooli ja toon koju, aga nii see on. Miks? Ühelt poolt ma näen uudiseid, kuidas Nõmme vahel sõidab jälle mingi auto, kuhu meesterahvas u 8-aastaseid tüdrukuid peale kutsub. Teiselt poolt ma vaatan seda pisikest Pöial-Liisit (ta on tõesti väikest kasvu) ja seda hiiglaslikku koolikotti - no kuidas ta jaksab? Kolmandast küljest tunnen ma ennast tegelikult hästi, kui ma tean, et saan tagada vähemalt sellise turvalisuse ja mugavuse neile (suurem liigub õnneks ka iseseisvalt ringi), kuigi pean enda päevaplaani sättima nende järgi. Nii tark, kui ma arvan ennast ka olevat, usun, et kui mu laps elaks üle (või veel hullem ei elaks) kogemuse seoses kommionuga, võtaks mul endale andeks andmine väga kaua aega. Mul on veel olukordi, mis mind ärritavad ja neid ma tahan lahendada. Kui hakkama saan, kindlasti kirjutan teilegi :) Seniks aga lugege ka järgmist postitust, kus ma toon näiteid elust enesest - tegu, tagajärg ja soovituslik lahendus.

Võid kirjutada kommentaaridesse, milliseid võtteid oled katsetanud ja mis tulemused on olnud, ehk saavad teised ka ideid.

Mõistmine

Mõista, mõista, kes see on? Ei tea, mida tahab, aga loodab seda leida? Eks ikka inimene. "Ma ei tea, mida ma tahan, ma ei tea, kuhu ma tahan jõuda, ma ei tea, mida teha..." kuulen ma tööl pidevalt. Vastamist alustan ma sel juhul lausega: "Kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis pole ju vahet, mis tee sa valid, kuskile ikka välja jõuad. Hakka lihtsalt astuma." Siinkohal ta mõistab paigalseisu põhjust - tal puudub sihtkoht, eesmärk, võiks isegi öelda selge unistus. Ta mõistab ka, et püstitades endale sihi, on palju kergem valida teed, mis sinnani viib. Muidugi võib ju minna Tallinnast Tartusse ka läbi Pärnu, aga see on juba tema valik, kui suure ringiga ta läheb. Minu meelest ei ole kellegi asi, kuidas teine elab, mis valikud teeb ja kuidas midagi saavutab, me ei pea mõistma teist inimest. Kõige olulisem on mõista iseennast ja see on päris suur töö, sest keegi pole meile seda õpetanud. Lapsest saadik räägitakse, et tuleb teised inimesed seada endast tähtsamale kohale ja püüda neid kõiki mõista. Kõik oleme kindlasti kuulnud ja/või öelnud: "Saa minust ka aru!" ning "Ma ei mõista teda." Loomulikult on palju olukordi, kus tuleb ennast teistele mõistetavaks teha, kuid liigse erinevuse puhul ei ole see teostatav. Erinevus võib olla näiteks keel, kultuur, sugu, vanus jne. Kui sõna otseses ja kaudses mõttes inimesed ühist keelt ei leia, siis ei saa me ennast kuidagi teisele mõistetavaks teha, roni või nahast välja. Kas tasub näha kõvasti vaeva ja kulutada palju aega, et ennast teisele mõistetavaks teha? Selles on küsimus. Kui sa järele mõtled, leiad tõenäoliselt, et kui esimese paari seletusega teine sinust ikka nii aru ei saa, nagu sina tahad, ei ole mõtet rohkem vaeva näha - vähemalt samal päeval mitte. Tihti juhtub nii, et mõne päeva pärast, kui teine pool on natuke seedida saanud või on teises meeleolus, läheb tal pirn põlema ja talle jõuabki kohale. Või oled sina jõudnud uudse viisini, kuidas talle ennast selgitada. Igatahes ei ole mõtet sama asja korrutada, kui see talle kohe arusaadav ei ole. Kuni liidetavad on samad, ei muutu ka vastus, eks.

Kas teist saab paremini tunda, kui tema ise? Meie ühiskonnas mulle tundub, et saab küll, sest meid on õpetatud sekkuma teiste ellu, analüüsima teisi inimesi, nende tegemisi, väljaütlemisi, riietust jmt. Teistele nõu anda, seda me oskame, teisi õpetama ja kritiseerima tõttavad paljud ülikiiresti, enda jaoks võib-olla lausa märkamatult. Harjumus leida teistes vigu, on  enamuses, nagu ka enda võrdlemine teistega. See toobki kaasa erinevuste mittesallimise, mis omakorda tagab lambakarja mentaliteedi, kus haljale aasale kepsutaja määgitakse tagasi kitsale teele truuks jäänud loomakeste poolt.

Mõtle nüüd veel, miks tundub teise olukord sulle nii selge ja arusaadav, nii lihtne lahendada, aga enda oma mitte? Kas äkki sellepärast, et sina näed tema olukorda eemalt? Sa ei ole sellega otseselt seotud? Sind see ei mõjuta? Sina ei pea seal midagi otsustama, lahendama, seega ka vastutama? Vaata nüüd ise kogu seda olukorda eemalt, kui sa kellelegi nõu annad - sel hetkel on tema sinu suhtes lammas seal karjas, aga sina oled aasal, sina näed tema ümber toimuvat suurema raadiusega, kui ta ise. Võin ka teise pildilise näite tuua, mida ma kasutan: iga inimene on oma olukorras, nagu liftis, ta ei näe kaugemale, kui liftiseinad, lagi ja põrand. Ta näeb ainult neid inimesi, kes on temaga koos liftis ja neidki täpselt selle nurga alt, nagu nad tema suhtes asetsevad. Eemalseisjana näed sa ka seda, kui kõrgel on lift, millises hoones see asub, kus asub hoone jne, olenevalt sellest, kui osav kõrvaltvaataja sa oled. Selliselt mingist olukorrast eemaldudes mõistad ka seda, kui tähtis või tühine miski on, kõik on suhteline - kui ma jõuan eemalt vaatamisega teise galaktikasse, siis ei oma see inimene liftis üldse enam mingit tähtsust :) Nii et tuleb valida, millisel tasandil keegi muutusi soovib teha, ja sealt siis olukorda hinnata. Kui inimene mõistab, et tema enda teha on liftist välja saamine, teab ka täpselt, et selleks peab ta vajutama stopp-nuppu ja trügima mööda neist, kes takistavad. Sellise valiku tegemisel võib teine inimene julgustajaks olla küll, kuid tema eest liftist välja astuda ei saa keegi. Piisab sellest, kui mõistad, et teine miskipärast ei julge seda sammu teha, ei peagi mõistma, miks. Veelgi enam - ei tasu solvuda, kui sulle tundub, et sinu ülihead nõuannet lihtsalt eiratakse. Pealegi ise eirad sa neid ju ka ;)

Miks ma ei soovita kulutada aega ja muud energiat teise mõistmiseks?  Püüd mõista teist inimest on kõigest meeletu soov põgeneda iseenda eest, leida tegevust kuskil mujal, hoida tähelepanu endast väljaspool. Kui kogu protsessi tulemusena saad aru, et tegelikult on sul endal seda analüüsi ja nõuannet vaja, siis on hästi, aga olgem ausad - sellise lõpptulemuseni jõuavad ülivähesed, enamus ei taha sarnasust näha. Hakka parem iseendale nõu andma. See ei taga veel otsustamist ega tegutsemist, kuid vähemalt saad endaga kontaktis olla ja arutleda kõige targemaga.

Kord ütles sõber mu abikaasale: "Ma saan sinust aru, aga ei nõustu selle arvamusega." Minu mees on väga kirglik vaidleja ja talle on oluline, et teised mõistaksid teda, kuigi oma kirglikkuses läheb ta nii ähmi täis, et ei suuda mõnikord enam arusaadavaid lauseid moodustada ega sõnu leida. Sellistel hetkedel ütleme kõik: "Saad ju aru küll, mis ma öelda tahan." Ma võin ju arvata, et saan, aga äkki ei saa, sest ma võin ise välja mõelda, mis sa öelda tahad :)  Mis ühele iseenesest mõistetav, on teise jaoks täiesti arusaamatu. Tundes enda meest, tema seisukohti ja iseloomu, olen mõnikord isegi tema asemel tema mõtteid väljendanud, kuni ta rahuneb, ennast kogub ja ise jätkata saab. Miks on talle ja paljudele nii oluline, et teised mitte ainult ei mõistaks, vaid ka nõustuks? Tahad tunda, et sul on õigus? Mis tunnet tahetakse saavutada? Iial ei saa täielikult mõista teise tunnet, sest selle kogust ei ole võimalik mõõta meetrites ega kilogrammides, aastates ega liitrites.

Ja siis on veel olemas hukka mõistmine. Imelik väljend, ahistav tegevus. Hukka mõistes seame ka endale piire, sest kuigi me tahame elada stiilis mis-on-lubatud-mulle-ei-ole-lubatud-teistele, tunneme me iga kord neid piire ületades, et käitusime valesti, pahasti, ja sellele järgneb karistus. Mõistad alateadvuse sellist mõttekäiku? Ootame, et varas saaks oma karistuse? Järelikult ootame, et ka meie saame karistatud. Ja see elamine pidevas hirmus valesti teha ja karistatud saada, on väga ahistav.

Mõtisklemiseks: miks on sõnad "mõistmine" ja "mõistatamine" nii sarnased? Kui erinevad on need kaks tegevust? Kas mõistmine on ettenähtud ainult mõistuse tasandil arusaamiseks, nagu nimi ütleb? Tunded tuleks välja jätta? Siis on tegu juba tunnetamisega, tundmisega, tundmusega. Mulle tundub, et ma mõistan? Mulle tundub, et tema mõistab? Siinkohal palun teid kõiki: ärge eeldage, mida teine eeldab! Lihtne statistika igaühe kogemustest näitab, et me paneme peaaegu alati sellisele eeldusele tuginedes täiega puusse (näiteks arvan, et kui ma teen nii, siis ta saab tigedaks, aga ei saanudki). Me lähtume tegelikult ikkagi endast, me saame teistest aru läbi enda arusaamise ja arusaamad on muutuvad, need näitavad meie arengut. Areng (isegi taandareng) on inimesele alati kasulik, kõige kahjulikum on paigalseis.

Mõista, mõista, kes sa oled?

Valetamine

Valel on lühikesed jalad, seetõttu on üks hea huumorisoonega inimene pannud selle enda taksikoerale nimeks. Eelmise sajandi lõpus rääkisin oma õele, et mu ülemus vist ei oskagi teistmoodi, kui valetada, vassida, luisata, varjata, keerutada, kuigi pidevalt tuleb see kõik välja. Kas ta ise ei näe, et valel on lühikesed jalad? Mu õel tuli selle peale talle endalegi ootamatult täiendus: "Lühikesed jalad küll, aga ta jookseb nendel kiiresti!". Tõepoolest, seda ta teeb, päris kiiresti jõuab ühest valest teise. Huvitav on kõrvalt vaadata, et kuigi kõik ta sõbrad jm lähedased inimesed, kes teda tunnevad, on sellega harjunud ning teavad, et teda ei tasu uskuda, siis kui talle nii otsekoheselt välja öelda, ta solvub. Eks tõde on ikka valus kuulata, eriti kui see sinu enda kohta käib. Lisaks kui sa valetad kõige kohta, siis sa valetad ka seda, et sa ei valeta.

Järgnevalt kutsun sind, hea lugeja, kaasa mõtlema, miks me üldse valetame. Me armastame enda rahustamiseks lahterdada, et on olemas hädavale, valge vale, teist säästev vale jmt. Jah, valetamisel on erinevad eesmärgid ja põhjused, mõni vale tuleb justkui iseenesest, teist ehitad kaua üles, kolmandat kaalud ja arutad, kas ikka ja kuidas. Viimase kohta tooks näite, kui saad teada, et su sõbra elukaaslane teda petab - öelda või mitte? Öelda sõbrale või anda teada tema elukaaslasele? Äkki hoopis haaraks härjal sarvist ja hirmutaks armukest? Või hoida kogu teemast eemale? Aga kui kunagi välja tuleb, et sa teadsid ja sõbrale ei rääkinud, saab ta pahaseks? Ei tea, ei tea, raske olukord, sekkuda ja mil määral? Küsimusi tuleb aina juurde. Valid kõrvale jäämise, ehk varjad sõbra eest infot. Sõber tuleb sulle külla ja kurdab, et ta elukaaslasel on vist kõrvalsuhe. No mis sa nüüd teed?? Noogutad vaikides? Teise inimese valed on haaranud sind enda võrku, sinu otsused peavad sind sealt välja aitama. Kes julgeb teha sõbrale korraks haiget öeldes välja, mida teab, kes jätab asja venima ja piinab ennast info varjamisega? Kindlasti on ka neid, kes praegu loevad ja imestavad, sest tema kiirreageerimine oleks taganud kohe foto sündmuskohalt ning selle edastamise sõbrale koos omapoolsete kommentaaridega. Inimesed on erinevad, nii et ma püüan siin ka erinevaid näiteid tuua :) Õiget ja valet otsust ei ole olemas, kuid otsuse teeme me tuginedes eeldatavatele tagajärgedele. Eeldused jällegi tuginevad meie kogemustele ja teadmistele, mida oleme kuulnud või lugenud. Kui me teame, et sõbra elukaaslane on äkilise iseloomuga, hindame tõenäosust, et ta tuleb sulle info väljastamise eest kätte maksma, päris kõrgelt, ja seetõttu võime valida vaikimise.

Jõudsingi sinna, et valetada (ka varjata jmt) me otsustame sellepärast, et vältida ebameeldivat tagajärge. Samas kui vale välja tuleb, on sellel veel omaette tagajärg. Lihtsalt väljendudes saad karistada nii teo kui valetamise eest. Kui me räägiks asja kohe ausalt ära, siis vähemalt valetamise eest me ei saa mitte midagi. Mõnikord küll tundub tõde nii uskumatu, et arvatakse, et sa ikkagi valetad (seda olen ma ise korduvalt tunda saanud, sest ma olen uskumatult otsekohene). Olen oma lapsi jälginud (sest nad on ju meie suured õpetajad) ja aru saanud, et kuigi mina neid enamasti ei karista, siis valetavad nad mulle sama palju, kui oma isale. Isegi see ei ole nende käitumist muutnud, kui ma viitan, et selgeltnägijale pole mõtet valetada, ärge kulutage sellega minu ja enda aega. Neil on juba sisseharjunud, et esimese asjana, kui keegi kõva häälega küsib: "Kes tegi?", tuleb kiiresti vastata: "Ei tea, mina mitte!" Nüüdseks olen valinud taktika, kus selle vastuse peale ütlen: "Ju see siis olin jälle mina, lihtsalt ise ei mäleta, et ma oleksin laste mänguasjad suurde tuppa toonud ja laiali loopinud. Et seda enam ei juhtuks, viskan ma need prügikasti." Võite arvata, kui kiiresti need ära koristatakse :) Paraku suurde tuppa ununenud mustade nõude puhul see taktika ei toimi. Selle jutu juures on pilt, mille avastasin, kui tolmuimejaga diivanialust puhastasin. Kuna mina olen endaga tööd teinud ja tulemusega rahul, siis ütlen ausalt, mind pani muigama ja tekitas isegi sooja nunnu-tunde. Itsitasin vaikselt käpuli seal ja ütlesin mehele, et ma näitan sulle midagi, kui sa lubad, et ei lähe lapse peale karjuma. Lühidalt öeldes - kutsus ta lapse sinna ja ikka riidles. Jah, teil on õigus, mehe selline käitumine tagab edaspidi info varjamise minu poolt. Kui mina eeldan, et tema käitub ülekohtuselt, siis ma ei räägi talle, milliseid kohti on lapsed veel kunstiga täiendanud. Olgem ausad - kutsuke seal alaservas ei sega istumist, ei vähenda diivani sihtotstarbepäraseid omadusi üldse, ei mõjuta isegi toa üldmuljet, sest ei paista välja, kui sa just põrandal pikali ei ole. Aknalaud lapse toas on samasuguseid tegelasi täis joonistatud, kuigi me räägime, et kasuta paberit. Kui vanemad on mõlemad sellised, kes raamides ei püsi, siis kuidas saaks seda teha meie lapsed? Miks me karistame neid selle eest, et nad on meie sarnased? Ma näen, et see läheb juba laste kasvatamise teemaks, nii et tulen tagasi valetamise juurde.

Laps valetab, sest ta ei taha karistada saada (pean vajalikuks mainida, et minu laste karistamine on enamasti ebameeldiv karjumine, teiseks ekraani eest ära saatmine, kolmandaks käsk koristada, füüsilist vägivalda pole rakendatud). Samas saab ta karistada nii valetamise kui ka tegemise eest. Järgmine kord (mis ei lase end kaua oodata) valetab jälle. Kas tõesti oleme juba lapsest saadik harjunud valetama? Üritame alati esimesena hõigata: "Mina pole midagi teinud!"? Kas see harjumus jääb meile külge meie enda vanematest? Otseses mõttes valetamine kandub põlvest põlve? Me enam ei eeldagi, et keegi tõtt räägiks? Vaadake, mis meie ümber toimub - poliitikud, arvamusliidrid, tuntud inimesed, meedia, haridussüsteem jne - kõik valetavad! Usaldada ei saa mitte kedagi peale iseenda, aga iseendaga enamusel kontakt puudub, nii et ta justkui peabki elama selles vales, mida teised teadlikult loovad? Siit joonistus välja järgmine valetamise põhjus, teise sõnaga manipuleerimine. Selleks, et saada endale soodsat tulemust, väänatakse, mõeldakse välja või varjatakse fakte. See on massiliselt kasutuses igal pool, ma arvan, et meie ühiskonnas ei ole inimest, kes suuremal või vähemal määral ei manipuleeri, ka iseendaga. Vahe on ainult selles, kui paljudega kellelgi meist on võimalik seda teha, sest arusaadavalt, kui oled "rahva juht", esined televiisoris, siis on tööpõld palju suurem ja viljakam, kui nö tavainimesel, kes erinevate ähvardustega üritab oma abikaasat remonti panna tegema. Muidugi kui ähvardusele järgneb selle täide viimine, pole tegu valetamisega, kuid ma ei tea küll kedagi, kes oleks tõesti sellepärast abielu lahutanud, et mees ei teinud kodus remonti - ja sel juhul on ju tegu manipuleerimisega - valetad, hirmutad, ähvardad, et panna teist käituma nii, nagu sina tahad.

Ma arvan, et olin keskkoolis, kui ma sain aru, milles seisneb usutava vale võti - valetaja peab ise uskuma, et see on tõsi. Vastasel korral ta reedab ennast, kui teine vähegi mõistab kehakeelt lugeda. Võtsin nõuks seda teooriat enda peal katsetada, nüüd nimetan sellist teguviisi, kus sa endale midagi korrutad nii kaua, kuni uskuma hakkad, enda programmeerimiseks. Ma ei mäleta, mis vale ma välja mõtlesin, sest see polnud oluline, ma tahtsin näha, kuidas see mul õnnestub. Peale edukat sooritust tunnistasin üles, et tegu oli katsega. Üks kord (see oli mõni aasta peale keskkooli) tegime proovi lausa õega kahekesti ja õnnestus samuti suurepäraselt. Kes nüüd tahab ise järele teha, siis soovitan katsealuseks valida inimese, kes suudab koos sinuga pärast naerda, mitte ei tule kallale või ei saa infarkti. Vaatame korraks uuesti poliitikute poole (kuigi eriti ei tahaks), sest sealt tuleb selliseid valesid nagu Sangarist triiksärke. Vanad kalad on väga osavad, noored õpivad kiiresti ja rahvas usub. Vahepeal üks poliitik paljastab teise poliitiku vale, et varjata enda valet, rahvas korraks ahhetab ja siis rahuneb kõik maha. Jätkame tavapärast argielu selles valedevõrgus, mida keegi lõhkuda ei julge. Kõik me teame, et nad valetavad, aga kuna me ei tea, mis tegelikult toimub, siis jääksime tühjusesse hõljuma, kui me ei usuks ühtegi nende sõna. Millele me siis toetuksime? Õnneks näen, et järjest enam julgevad inimesed leida iseennast ja toetuda ... endale.

Millal on varjamine valetamine, millal lihtsalt varjamine? (seda ma mõtlesin praegu WC-s, ütlen ausalt). Kui ma loodan, et see, mida ma varjan, välja ei tule, siis on tegu valetamisega (või kui ma kardan, et tuleb välja). Kui mul sellest on ükskõik, siis ma lihtsalt ei pea vajalikuks teatud infot jagada. Näiteks on keegi usaldanud mulle oma saladuse ja palunud seda mitte avalikustada. Kuigi mul kangastub praegu selline olukord, kus mõrvar pihib kirikus, üksikasjalikult räägib, mida ta on teinud ja mida kavatseb teha, kuid pihiisa EI TOHI sellest kellelegi rääkida. Vot sellist pihiisa ei saa minust vist kunagi, sest kui ma tunnen, et minu võimuses on kellegi elu päästmine, siis ma seda ka päästma torman. Mis teha, religioon on järjekordne manipulatsioonivõrk, WWW. Valetamine on patt, mille pärast satud peale surma põrgusse. Teate, mis Jumal selle peale ütleb? "Ainus põrgu on inimese enda sees, tema hirmudest tekkinud piinad. Miks peaksin ma iseenda loomingut karistama?" Ka sellest pole ma lapsest saadik aru saanud, kuidas usklikud ühel hetkel ütlevad, et Jumal on armastus ja järgmises lauses hirmutavad mind Jumala kättemaksuga. Järjekordne manipuleeriv vale.

Lõpetuseks räägin natuke valetamisest läbi enda tööelu vaatevinkli. Inimesed, kes mu juurde jõuavad, teavad enamasti, et ma olen selgeltnägija ja usuvad seda. On sattunud ka mõned skeptikud, sest ka minul on vaja vaheldust. Enamus ei püüa teadlikult minu eest midagi varjata, nad on keskendunud endale ja küsimuste moodustamisele, kuid siin teemas räägin ma neist, kes istuvad maha, ja üle kõige karjub tema seest keegi: "Peaasi, et ta SEDA ei näeks!" või "Äkki ta näeb SEDA ka!" Mind ausalt ei huvita teie elu üldse :) Mind huvitab see, et sa saaksid läbi minu uusi vastuseid, millest sul on abi. Nii et sellises olukorras, kus on näha, et inimene valetab või üritab varjata minu eest midagi, jätan ma selle "häbipleki" kinnisesse karpi ja lähen hoopis uurima, miks ta seda näidata ei taha, sest see on kindlasti teema, mille lahendamisega kaasneb tugev areng. Võiks isegi öelda, et vale on nagu haigus - millegi tagajärg, tegeleda tuleb aga põhjusega, milleks on hirm. Selgitades välja, mida ta pelgab, käime koos läbi erinevaid lahendusi ja lõpptulemusi, kui ta otsustab nö kapist välja tulla, ning leiame, et see on igati tervislikum, kui jätkata selle saladusekoorma all ägamist. Sellega on minu töö tehtud, kuid tema oma alles algab, viimased meetrid on jäänud, et ületada finišijoon.

Kokkuvõtteks tundub, et meie ühiskonnas ilma valetamiseta ellu ei jää, sh iseendale valetamine. Me lihtsalt ei oska üdini ausad olla. Küll aga tasub alati endale selgeks teha MIKS sa kardad seda või teist välja öelda, tunnistada. Sellise analüüsiga jõuad tihti tõdemuseni, et tasub seekord rääkida tõtt. On ju öeldud, et kui sa kunagi ei valeta, siis pole sul vaja midagi meeles pidada. Sest tõesti proovi sa meeles pidada, mida sa kellelegi kokku oled valetanud, kelle eest varjunud ja sealt veel edasi - kes keda tunneb, kellega suhtleb jne jne. Soovitan vaadata filmi "Valetamise leiutamine" (http://www.imdb.com/title/tt1058017/), tegu on komöödiaga, kuid annab ka mõtteainet.

Ole aus enda suhtes!

Lapsed ja haigused

"Laps on kodu peegel" - kõik on kuulnud, aga vähesed julgevad sinna peeglisse vaadata. Enamasti öeldakse seda ju teiste laste kohta, kes just pahanduse või mõne killuga hakkama on saanud. Kunagi oleme me kõik olnud lapsed ja peegeldanud oma kodus toimuvat, nüüd oleme lapsevanemad... vaatame natuke siis ka sinna peeglisse.

Palu lapsel joonistada perepilt, enne luba endale, et ükskõik, milline see ei oleks, sa ei hakka temaga pahandama vmt. Pildi analüüsiks ei pea olema eriline spetsialist, kõik saavad aru, kes on suuremalt kujutatud, on lapse meelest olulised (mõnikord ongi laps ise kõige suurem), kellel hoitakse käest kinni, kes kelle kõrval asetseb jne. Samuti saab teha kergeid järeldusi värvivalikust. Võib juhtuda, et mõni inimpereliige jääb pildilt üldse välja, samas lemmikloomast rott kroonib kogu kunstiteost :) See on üks peegelpiltidest, mida konkreetne laps endas kannab ja kõikjal näitab. Kui peres on üle ühe lapse, siis jaotavad nad tavaliselt omavahel rollid ära, üks näiteks peegeldab muresid, teine hoiakuid; üks näitleb ema, teine isa jne. Siit ka tihti kuuldud ütlus: "Täitsa sinusse!" või paremal juhul "Täitsa minusse!" või enamasti: "Ei tea, kellesse see laps küll on?" kui ei taheta näha, et minusse. Võiks hoopis küsida, miks laps nii käitub? Mis (mitte kes) seda põhjustab? "Kes" on enamasti lapsevanem, seal suuremat peamurdmist ei ole vaja teha. Kui saad aru, et laps käitub teatud moel tähelepanu, heakskiidu, turvatunde vmt saamiseks, siis on lihtne see põhjus likvideerida. Tänapäeval on meil kombeks talitada enamasti läbi hirmutamise, ähvardamise ja manipuleerimise - nii, nagu tehti meiega. Kõige levinum karistamise viis on ilma jätmine (ei tohi vaadata telekat, võtame ära telefoni jm IT-seadmed, ei tohi nädal aega sõpradega väljas käia jm). Kui te jälgite last, siis see neid eriti ei morjendagi, nad leiavad endale muud tegevust ja meile tundub, et karistus ei läinud täie ette - ta peaks ju pattu kahetsema, olema tige või midagi... sest meie oleksime. Suurim karistus on tegelikult tähelepanust ilma jätmine, aga ma siiralt loodan, et te seda kunagi ei kasuta! Tõenäoliselt on paljude meie peal seda rakendatud, mäletad, kui jube see oli? Ema või isa lihtsalt teeskleb, et sind ei ole olemas, kuigi viibid samas ruumis ja teed temaga juttu. Kui sa tahad, et sinu laps pöörduks kellegi teise poole, siis võid seda karistust rakendada, aga ma ei usu, et sa seda soovid. Sa solvuksid, kui see peaks juhtuma. Ja karistaksid teda jälle vaikuse ja ignoreerimisega. Parandades ennast, parandad ka last ja kodust õhustikku.

Olen mõned korrad foorumitest lugenud, et laps tegi poes seda või ütles kõva häälega rahvarohkes kohas toda - "pidin häbi pärast maa alla vajuma!" Iga kord ma mõtlen, miks ometi? Kas sellepärast, et tundsid käitumises ära enda, või sellepärast, et teistel jääb äkki mulje, et sa pole oma last osanud kasvatada? Võib-olla hoopis kolmandal põhjusel. Minu jaoks on häbi- ja piinlikkustunded võõraks jäänud, sest aastaid tagasi just lapse kõrvalt hakkasingi aru saama, et mitte kunagi pole selleks põhjust, see paneb mind ennast halvasti tundma ja piinab veel kaua aega. Igasuguseid asju juhtub, palju parem on enda üle naerda, kui avastad tänaval, et sul on jalas erinevast paarist kingad või oled haigla sinised sussid unustanud ära võtta jne jne. Minu 8-aastane laps õnneks valdab seda kunsti päris hästi (ja mis seal salata, luban endal mõelda, et suur teene on selles ka minul). Näiteks kui 12-aastane õde kiljatas: "Fui, sa peeretasid!!!", vastas väiksem stoilise rahuga: "Jah, mis siis?" Kui ta tuleb näitama oma joonistust ja ma kiidan, et väga ilus, vastab ta samuti rahulikult, kuid kiirelt: "Jah, ma tean." Täitsa minusse, ma ütlen :)

Aga asume nüüd mõtisklema lastehaiguste üle. Alustame sellest, et laps sünnib tervena ja siis hakkavad pihta nohud, köhad, gripid, tuulerõuged jne jne. Enamus asuvad loomulikult tegelema haiguse ära ajamisega - palavikualandaja, valuvaigisti, sinepiplaaster, hanerasv, karmimal juhul antibiootikumid ja haiglaravi. Ei pea vist olema raketiteadlane, et aru saada, kui laps ei taha minna lasteaeda, jääb ta haigeks, enamasti nohusse või 3-päevasesse palavikku. See tagab talle emaga kodus olemise - nii mõnus. Emad võiksid seda ju lausa komplimendina võtta :) Kui juhtub nii, et ema otsib lapsele teise hooldaja ja ise läheb ikkagi tööle, mõtleb laps ka ema haigeks, ja nii saab ta ikkagi koos sinuga kodus olla. Kui koolilaps jääb haigeks, tasub alati uurida, mis tal koolis juhtus, miks ta sinna minna ei taha - võimalik, et on lihtsalt väsinud. Mina olen oma lastele öelnud, et ärge palun mõelge ennast haigeks, vaid rääkige, mis jama on. Ei saa põgeneda lõpmatuseni, aitame lahendada ja saate ilusti koolis edasi käia. Vähe sellest, olen nii vastutulelik ema, et kui laps ütleb, et ta ei taha kohe kuidagi suusatada, siis mina ei käsi tal sinna kehalise tundi minna - selle asemel lubas õpetaja meil uisutamas käia. 6. klassis otsustas laps aga lõpuks suusatamise ära proovida :) Mulle ei meeldi, kui mind käsutatakse/sunnitakse ja seetõttu, kus vähegi näen, et saab ka teisiti, õpetan nii käituma ka oma lapsi. Ehk nagu vabaduse-jutuski ütlesin: MA EI PEA MITTE MIDAGI.

Täiskasvanu on juba harjunud olema raamides, lastele alles hakkame neid ümber panema, sellepärast tundubki laste kasvatamine raske tööna. Laps tajub seda, et tema on vanematele koormaks ja ka seda, et me ei ole rahul, sest peame sundima ennast tegema oma lastele seda, mida kunagi tehti meile, et neist kasvaks samasugused rahulolematud inimesed nagu meie (pikk lause, aga täitsa arusaadav). Ja seda väljendavad lapsed jonniga, püksi tegemisega, mossitamisega, mõnikord röökimise ja karjumisega, isegi peksmisega. Sa võid küsida lapselt, miks ta nii käitub, aga tõenäoliselt ei oskagi ta sulle põhjust öelda - põhjus peitub ju vanemas, mitte temas. Lapsed tahavad meid hoida, nad tahavad, et meil oleks hea, aga see ei pruugi väljenduda selles, et nad teevad meie eest kodutöid. Nad hoopis kallistavad meid "suvalisel" hetkel või ütlevad seda, mida meil on just vaja kuulda, et naeratada. Kuid juhtub ka seda, et nad võtavad enda kanda meie stressi, haiguse, isegi masenduse. Toon jälle enda näite. Viibisime kogu perega seltskonnas, kus mu abikaasa sattus kõrvuti istuma inimesega, kes tol hetkel oli tema jaoks eemaletõukav. Teisel pool tema kõrval istus meie väike laps. Üpris peagi hakkas ta paluma, et me koju läheksime, sest tal on igav. Mõne aja pärast ta ütles, et tal on paha. Vaatasin, et on näost punane ja loid, aga kuna ruum oli lämbe ja selgelt ülerahvastatud, arvasin, et palavusest. Kaua me siiski seal enam ei olnud, koju jõudes sain aru, et lapsel on palavik, kraadiklaasi järgi 38C. Hommikuks polnud see alanenud. Ütlesin mehele, et vaata, minu meelest on lapsel SINU palavik. Kirjeldasin talle eelmise õhtu olukorda enda vaatevinklist, millele ta vastu ei vaielnud. Ütles, et talle see küll ei meeldi, et laps tema asemel palavikus on, ikkagi tema teema, tema lahendada ja kannatada. Tulemus: järgmisel hommikul ärkas laps rõõmsa ja tervena, temperatuur 36,6, mees palavikus 38. Põletas siis seda teemat mõned päevad ja nüüd saab selle isikuga, kelle suhtes ta tol korral keema läks, suurepäraselt läbi. Proovige kodus järele ja te ei kahetse, saate targemaks, teadlikumaks ja tervemaks.

Nüüd need lapsukesed, kes sünnivad juba terviserikkega. Siinkohal pean kõige õigemaks vaadata igat juhtumit eraldi, kuid näiteid põhjustest saan kirja ikka panna: ta on võtnud endaga kaasa eelmise elu jäänused, võib-olla nimetame neid isegi karmaks; ta tuli siia kogema elu ... sellisena (kurt, pime, liikumisvõimetu jne); kindlasti tuli ta pakkuma erilist kogemust vanematele, natuke vähem arstidele ja näiteks kasvatajatele/hooldajatele; ta tuli kogema imelist tervenemist; ta tuli meile õpetama ... midagi (kas tal võimaldatakse seda teha, on juba ise küsimus). Suurim kingitus, mida saab teisele pakkuda, on tingimusteta armastus, see tähendab, et kui sa suudad armastada oma last olenemata tema "vigadest", siis on tema tulek su ellu käivitanud sinus suurima ande, mis inimesel on! Seega kumb kummale kingib? Minu meelest on tehing igati aus ja kahepoolne, kui lapsevanem selle vastu võtab.

Niisiis selleks, et lapsed oleksid terved, peavad terved olema tema vanemad ja nendevaheline suhe. Kui laps jääb haigeks, tuleta meelde, kas ehk äkki sa ise mõtlesid, et ei viitsi tööle (või muusse kohta) minna, midagi võiks vahele tulla? Laps tahab ju sulle meeldida, seega ta täidab su soovi - haige lapsega ju "ämma juubelile" ei lähe. Ära häbene oma last ega ennast! Midagi kasulikku selles ei ole. Mina olen lubanud lapsel tulla poodi nii, et tal oli karvane saba haaknõelaga pükste küljes. Mis see teeb siis meile?  Mis see teeb teistele poekülastajatele? Hea tuju, vot, mis tegi :) Luba lapsel olla tema ise, kuid arvesta, et ta peegeldab ja järgib sind paljudes asjades. Mida rohkem sunnid last, seda piiratum oled ise. Tundmaks, et ta on ise ka olemas ja otsustab millegi üle, hakkab laps tegema midagi, mida me takistada ei saa, näiteks pissib püksi.

Lapsed ei ole meil selleks, et meie sõna kuulata. Nad on tulnud meid õpetama - lubame siis sellel juhtuda ja õpime kõik koos! Kas sa pead õigeks, et laps PEAB seda nii tegema ainult sellepärast, et SINA käskisid? Ei, aga see tuleb sellest, et sina pead tööl tegema asju nii, nagu sa ehk õigeks ei pea, ning ei julge vastu hakata. Nüüd tuled koju ja elad ennast välja väiksema inimese peal, kes on sinu laps - tingimusteta armastus - suurim kingitus.

Minu soovitus: suhtle oma lapsega, nagu iseendaga, ükskõik, kui vana ta on.

Pea meeles, et parim õpetaja on eeskuju! Laps teeb nii, nagu sa teed, mitte nii, nagu sa ütled! Nii et käitu eeskujulikult!