Naiseks olemisest

Olen viimaste aastate jooksul mõelnud ja tegelenud nö soorollide klaarimisega endas. Tükk aega me abikaasaga lihtsalt tõdesime, et meil on rollid vahetuses - tema on naine, mina mees. Alguses see sobis mulle, sest olin ise samasugusest perest tulnud, kus isa käis tööl, aga kodused asjad otsustas ja tegi ema. Ühel päeval jõudsin ma mõttele, et mina olen nii mees kui naine selles kooselus, sest täidan mõlemaid klassikalisi funktsioone. Mis teeb siis naisest naise ja mehest mehe? Mees raiub puid ja naine teeb süüa? Naine soovib ja mees teostab? Mees teenib ja naine kulutab? Arvamusi on päris palju, nagu ka raamatuid ja lausa seminare. Olen ka ise osalenud mõnel, sest tahtsin ju saada naiselikuks naiseks. Just nimelt tahtsin, enam ei taha, sest ma sain enda jaoks asjad praeguseks selgeks ja olen sellega rahul. Ja tahan oma otsingutest ja katsetest ka teile kirjutada.

Miks ma üldse hakkasin kahtlema, kes on mees ja kes naine? Sest ma vaatasin teisi paare meie ümber ja muidugi ka telekast filme ja saateid. Tee, mis tahad, ikka näen, et mina käitun, nagu enamus mehi. Kui ma midagi soovin, siis teostus tuleb ka minult, sest mulle meeldib, kui see on tehtud täpselt nii nagu ma tahan, kuid tihti võtab teisele selgitamine palju rohkem aega, kui endal ära tegemine. Kui ma otsustan ja teen ise, siis ka vastutan ise ning ei süüdista kunagi kedagi teist enda nö hädades. Mulle sobib see suurepäraselt.

Mida ma õppisin seminaridelt? Et need ei ole mulle :) Täpselt sama süsteem, mis on koolis - kõik tehakse ühesuguseks, pead omaks võtma mingid arvamused, käitumise, suhtumise. Ma ei ole kindlasti käinud kõikides õpitubades, kaugel sellest, aga neid tutvustusi lugedes tunduvad väga sarnased, seega ei tõmba kuhugi. Oli tore, et sain enda mugavustsoonist välja ning nägin, mida ma ei taha. Kodus üksi selle teema peale mõeldes jõudsin järeldusele, et reeglid ei sobi mulle - see pole muidugi mingi uudis, aga nähtavasti vajas meeldetuletamist ja arusaamist, et kaugeltki mitte kõik üritused, mis lubavad vabanemist ja muutusi, seda ei õpeta ega garanteeri. Ma tean väga hästi, et pikaajalisest harjumusest ei saa enamasti lahti ühe päevaga, kuigi ka seda on minuga juhtunud. Antud juhul toetab või ei toeta minu muutumist ka pere, kellega koos elan, ja see määrab kõvasti ajakulu. Mõni nädal tagasi tegin otsuse, et las mees olla, kes tema tahab, mina olen naine. Ei, mitte selline, nagu keegi kuskil raamatus on õpetlikult kirja pannud, vaid just selline, nagu ma olen ja olla tahan. Hetkel mulle ei meeldigi, et keegi mind ümmardaks, tooks lilli, šokolaadi ja ehteid, veel vähem aluspesu - ma tahan valida ise, sest miskipärast inimesed ei kuula üldse või otsustavad muul põhjusel, et nemad teavad paremini, mida mina tahan. Mina olen naine, kes tahab ise otsustada ja vastutada, teha seda, mida ma teen, mõelda nii, nagu ma mõtlen, tunda kõike, mida ma tunnen ja elada, mitte vegeteerida ja olla kõigi teenindav personal. Ja kui mulle ühel päeval enam ei meeldi olla selline, siis ma muudan ennast.

Väga kiirelt jõudsingi ma arusaamisele, et mees on pistikuga ja naine pistikupesaga; mees külvab, naine kasvatab u 9 kuud ja sünnitab - ükski iseloomuomadus ei tee inimesest meest ega naist. Need on mingite suvaliste isikute poolt kirja pandud parameetrid, kusjuures läbi sajandite kindlasti ka kõvasti muutunud. Näiteks Vana-Egiptuses pesid pesu mehed (see oli küll seotud krokodillide rünnakuvõimalusega ja mehed on selles olukorras tugevamad). Nii et olles lahti lasknud igasugustest väljamõeldud soorollidest tõdesin, et minul pistikut ei ole ja lapsed on kasvanud minu sees, seega olen kahtlemata naine. Naiselik või mehelik - enam ei huvita, peaasi, et endaga rahul. Ma ei soovi olla naiselikult kaval ega ka mehe kael, küljeluu või muu kehaosa. Ma ei taha kellestki sõltuda, olla ülalpeetav ja seeläbi manipuleeritav. Enesekindlus sobib mulle hästi, nagu igaühele teist. Aeg-ajalt ma lihtsalt tunnen vajadust seda suurendada.

Üks kord ma katsetasin sellist asja, et korrutasin endale mõned korrad päevas, et ma olen jumalik naine (ma ei defineerinud seda kuidagi, tahtsin näha, milliseks ma siis muutun). 3. päeva õhtul istus mees mu töötuppa tugitooli ja teatas: "Ma ei tea, mis värk on, aga sa ei ole minu jaoks enam seksuaalselt atraktiivne." Ahsoo! Seda siis tähendab Jumalik Naine - ei ole enam mingi lihatükk, seksobjekt, vaid midagi ebamaist (selle viimase ma panin tõenäoliselt enda lohutamiseks ise juurde).

Nii ma siis kinnitasingi endale, et ma olen inimene või veelgi enam - ma lihtsalt olen ega luba kellelgi ennast segadusse ajada. Kui sa lihtsalt oled, siis ei pea sa ka mõtlema pidevalt, kes ja milline sa oled, aga sa tead, et oled olemas ja just selline sa oledki. Miksipärast on aga olemise kergus tihti talumatu.