Lugu Sassist ja Kostjast

Päike oli loojumas, kui Sass ja Kostja puuoksal istet võtsid. Nende vahele ei jäänud palju ruumi, sest neile meeldib tiivatunne. Nad on lahutamatud sõbrad, koos nad söövad, koos nad magavad, koos nad lendavad. See õhtu ei erinenud kuidagi tavalisest... vähemalt mitte hetkeni, kui mööda lendas vares. Ta tahtis Sassile ja Kostjale midagi öelda, kuid noka vahel rippuv kahtlane ese takistas teda. Korraks teine teisele otsa vaadates sai uudishimu mugavusest võitu ja nad lendasid varesele järele. Ühe palju pakkus neile huvi ese noka vahel ja sõnumi sisu. Vares oli saavutanud teatud edumaa, kuid oli veel piisavalt valge, et teda mitte silmist kaotada. Lõpuks nad maandusid suure kivi otsa, mida kattis paks kiht linnusõnnikut. Vares asetas salapärase kandami ettevaatlikult enda jalge ette ja tõmbas pisut hinge. Lõpuks hakkas ta rääkima.
"Kas te teate, poisid, mis asi see on?"
Sassil ega Kostjal polnud aimugi, esimest korda nägid ja mingit otstarvet ei osanud nad pakkuda.
"See, poisid, on meie tulevik!" tähendas vares tiibu suurelt laiali ajades, nagu ta filmidest näinud oli. Sõbrad ei jaganud tema vaimustust ikka veel, sest nemad polnud elu sees ühtegi filmi näinud, ei teadnud, mis asi on tulevik ja endiselt oli neile arusaamatu selle asja otstarve, mida nad igast kandist uurinud olid.
"Oi, poisid! Seda naised armastavad! Ja kui sul on midagi, mida naised armastavad, siis armastavad naised ka sind! Ma tean! Kuidas teil muidu siiani naistega on läinud?"
See küsimus pani Sassi punastama ja Kostja sonkis vaikides varbaga linnusõnnikut. Neid naised ei huvitanud, neile meeldis omavahel olla. Naised tundusid neile sama mõttetud kui varese noka vahel olnud tulevik. Kuna olukord muutus piinlikuks ja ka igavaks, tekkis sõpradel soov sealt ära lennata, kuni veel vähegi valge on.
"Tead, vares, meie ei ole nagu sina. Me ei käi inimeste juures, meid ei köida naised ega pere loomine. Me lihtsalt oleme seal, kus me parasjagu oleme ja seal ongi meil kõige parem... välja arvatud praegu," ütles Sass ja oli ise üllatunud enda väljendusjulgusest. Kuid sellest sai indu Kostja, kes sõnajärje sujuvalt üle võttis: "Jah, meil on omavahel nii huvitav ja põnev, et meil pole lisaseikluste ja -kaaslaste jaoks ruumi. Me ei oskaks selle sinu toodud tulevikuga midagi peale hakata, tundub, et söödav see igatahes pole..."
"Söödav? Kallid sõbrad, tulevikku ei sööda, seda luuakse! Täna me loome homse päeva ja homme me loome ülehomse ja nii edasi lausa 38 päeva! (See oli suurim number, mida vares teadis) See siin on vile, punane, plastmassist. Nüüd me saame endale võluda kasvõi kõik naised, sest nemad hindavad ju meid selle järgi, mis laulu me neile laulame. Vile kostub kaugele ja lööb pahviks kõik isased ja emased, kes seda kuulevad. Oi, kui tahaks, võiks sellega saada endale naiseks kasvõi rebase või hirve. Aga ma annan aru, et selline paariline võib mulle surmavalt mõjuda, nii et ma jään siiski lindude juurde."
Sass ja Kostja hakkasid juba pettuma, et olid veel nii hilisel tunnil võtnud tiibade alla sellise kiire lennu mitte millegi pärast. Tulevik tundus üks täiesti mitte midagi ütlev asi olevat - pole olemas, tuleb luua... mis juttu see vares ajab? Samuti ei jaganud nad varese vaimustust naiste teemal. Nad sättisid end minekule, kui korraga läbistas kogu ümbrust kõrvu lukustav kriiskav heli. Lindudel oli tunne, nagu oleks mõned suled seljast kukkunud, silmamunad pealuust esile tunginud ja nokk plagisenud. Kõik see vastas ka tõele. Selgus, et vares oli demonstreerinud tulevikku, puhkudes vile ühest otsast sisse nii, et teisest otsast paiskus naistemagnet välja. Ka varese seljast olid pudenenud mõned suled kivile ja parem jalg tõmbles imelikult.
"Nüüd pole muud, kui oodata..." ütles ta vaevaliselt, "... oodata homset..."
Sass nägi siin võimalust lahkumiseks ja teatas kiiresti: "Me ootame seda puu otsas. Ilusat õhtut!"
Sõbrad tegid kähku minekut ja olid täiesti veendunud, et nad pääsesid napilt millestki väga õudsest. Naised oli üks oht, millega nad silmitsi ei tahtnud seista, kuid see tulevik, homne ja selle loomine punase vilega tundus isegi veel kohutavam, sest sellega neil varasem kokkupuude puudus.
"Tead, sellel varesel pole vist peas kõik päris korras," arvas Kostja. "Liiga palju vaatab telerit ja viibib inimeste seltsis, nüüd ajab hullunult naisi taga - hakkab inimlikustuma. Enda liigikaaslastest jääb aina kaugemale. Need tema uuendused ei ole siia teretulnud. Mu kõrvus viliseb siiani, ei saa sellise lärmi sees magadagi."
"On omadega linna poole tõesti, hea, et veel raamatuid ei loe, muidu tooks meile kõik need 38 päeva siia, mida ta loob. Naised ja naised, mida ta neis küll näeb? Oskust muneda? Midagi muud nad ju teha ei oska, kui muneda ja mehi kamandada." Sass saputab vastumeelsuse väljendamiseks sulgkatet. "Mul on ikka väga vedanud, et sinuga koos olen, ei mingit munemist ega säutsumist, ainult sisutihe filosofeerimine. Kuule, ma sain just aru, et vares andis meile ainet, mille üle jälle arutleda!"
"Jah, selle eest võib talle tänulik olla. Lisaks saime taas aru, kui hea elu meil on, lihtne ja arusaadav. Ma väga loodan, et ta selle vilega nüüd meie homset ei loonud, ei tahaks küll ärgates tulevikku näha. Ega naisteparve." Kostja keha läbistas õudusvärin, mida selline mõte temas tekitas.
"Head ööd, Kostja!" ütles poolmagav Sass. "Homme vilistame!"
"Head ööd, Sass!" vastas Kostja. "Vares naist võtku!" soigus ta magama jäädes.