Kohvipäevik

Alustan enda olukorra kirjeldusest: minu põhiosa ajast läheb 10-aastase lapse kooli- ja huvialaelule. Tundide viisi vene keele harjutamist iga nädal, lisaks matemaatika ja inglise keel... sõidutamised siit ja sealt. See sama laps kirjutas koolis talveluuletuse paar nädalat tagasi, kus olid read: "Kodus on mul tore ema, tööst väsinud on tema." Järgmisel päeval küsis Margus Prangel enne kurgulaulu praktikat, kas mul kohvi on. Mina pole kohvi kunagi joonud, mõned korrad nö maitsenud ainult - rõve, eriti järelmaitse, lisaks ei jäänud ma siis väga pikalt magama, sest keha polnud kofeiiniga harjunud, samas kui väsimus aina kasvas. Seega vastasin, et pean vaatama, midagi ikka leian talle, aga ta tahtis hoopis, et mina jooksin, et oma elujõudu tõsta. Varem on ta rääkinud, et iga kohv pole kohv, ainult see, kus on kohvimees sees. No mis seal ikka, teen siis järjekordse eksperimendi enda peal ja panen tulemused kirja!

16.12 vaatasin poes kohvipakke selle pilguga, et millise kohvi sees on kohvimees. Ega valida polnudki, kuna mul ubadega pole midagi peale hakata, siis näidati ühte jahvatatud mahedat kohvi ja öeldi, et see on siin lähim. Pühapäeval, 17.12 lõuna ajal jõin tassikese ja jäin huviga ootama. Igatahes päris maitsev oli, kõhuhädasid ei tekitanud, öösel magada ei lasknud. Õigemini uni oli väga pinnapealne, olin nii unes kui magamistoas, kuulsin samal ajal mehe hingamist ja lapse liigutamist ning unenäos olevat juttu. Edasi tagasi nende kahe dimensiooni vahel käisin korduvalt. Mingil hetkel viskas üle, sain tigedaks, sest olin veendunud, et järgmisel päeval olen seetõttu väsinud ja tahan ebanormaalsel ajal magada. Eksisin! Päev oli tegus, väsimus saabus alles koos mehega, sest tal on tööl äärmiselt kiired ja pingelised ajad ning tema elukaaslasena aitan energeetiliselt seda kanda. See tähendab, et nii kui ta istub mu kõrvale, tunnen, kuidas ei suuda silmi lahti hoida. Lähen voodisse magama, aga ei mingit und enam! Lähen tagasi elutuppa - mees magab diivanil, minul pole enam häda midagi. Jälgige ka oma kodus liikuvat ülekanduvat energiat, see on väga põnev ja arendav.

Huvitaval kombel olid järgmised paar ööd sama pinnapealsed, aga mul ei olnud enam hirmu, et päeval ei jõua midagi teha. Juliaga itsitasime, et nii kaua on kohvimees minu sees. Reedel, 22.12 mõtlesin, et proovin natuke kangema kohviga. Õnneks oli ikka suht hea maitsega, ei tekitanud kõhuhädasid, kuid ei lasknud sügavalt magada. Näiteks kui mees oli magama läinud peale kella 23, võtsin ma kätte ja tegin savist kellukese, mis võttis ikka oma tund aega. Minus oli isegi elevust, kuigi kõik ei sujunud päris nii hästi, kui oleks võinud. Magama läksin peale kella 1. Laupäeval käisime toidupoes ja kummalisel kombel ma mõtlesin ainult oma kohvist :D Mõtlesin tähendab seda, et sain aru, et hääl tuleb mõistusest, mis tähendab, et mingi aine annab endast juba märku, mis omakorda tähendab, et on tekkinud sõltuvus. Praegu veel kergesti märgatav, aga ma jälgin ju seda ka teadlikult ning kindlasti ei harjuta kohvi joomist endale külge.

27. detsember, varahommik. Vahepeal pole ma kohvi joonud ja õnneks pole olnud ka häält ajus, mis mind meelitaks seda tegema. Täna lihtsalt on päev, kus olen pikalt tööl, lapsed kodus, ärkasin 7.20, et kütta maja. Leidsin, et igaks juhuks võiks täna jälle kohvimeest kasutada :) Unerütm on mul endiselt imelik, võin magada suvalisel hetkel päeval, kuid südaöösel und ei tule. Päris tüütu.
27. detsember kell 20. Päris jubeda enesetundega päev on olnud. Mitu tundi oli mul vibra sees, kõhus oleks nagu 2 telliskivi, süda läigib, vahepeal tekkis minestamise tunne isegi. Kui nentisin teistele, et oli vist viga tühja kõhuga kohvi juua, tegid nad: "Oi, oi, oi, seda ei tohi teha!" Aga tegu oli tehtud, tagajärjed käes. Ka see minevikust tuttav vastik järelmaitse on siiani suus. Ma pole täna peale kohvi mitte midagi joonud, kuid pissil käin tihti, mis on tõestus sellest, et kohv viib vedelikku kehast välja. Igatahes see kogemus paneb mu selleks korraks kohvikatsega hüvasti jätma, eks millalgi jälle :)

20 minuti pärast on südaöö. Peale mustikatee joomist hakkas palju parem, tahaks midagi soolast süüa. Und ei ole, kuigi terve päev oli soov voodisse saada, aga olin ju tööl.

28. detsember kell 10. Kõht koliseb ja on tühi, kuigi just ärkasin. Ütlematagi on selge, et uni oli katkendlik ja kõht vaevas, hetkel on päris hea olla.Nüüd ma kindlasti tükk aega kohvi ei joo! Teie, kes te sellest sõltuvuses olete (asi pole koguses, vaid regulaarsuses), tehke endale vastupidine väljakutse, et oleks ikka arengut ja enese proovile panemist! Teil on tõenäoliselt palju raskem kui mul, sest tekivad võõrutusnähud, kuid asi on seda väärt.

Keegi toitub minu sees

Tänapäeval nö meie ühiskonnas tõenäoliselt ei ole täiskasvanut, kellel pole ühtegi terviseprobleemi. Mõnel on krooniline, teisel läheb ja tuleb, aga midagi leiame alati. Iga kehaseisund nõuab erinevat toitumist, st erinevaid aineid. Kui sul on gripp, siis tahab keha midagi, mis aitaks toetada immuunsüsteemi ja tugevdada rakke, kes sind tervendavad. Kui sul on luumurd, siis kindlasti tekib isu nende mineraalide ja ainete vastu, mis kiirendaksid korralikku kokkukasvamist. Kui aga sinus on parasiit, hakkab lisaks kehale süüa nõudma ka tema. Võime nimetada teda naaskelsabaks, paelussiks, vähiks - vahet ei ole, ka seenhaigus sööb sinu eest ära mõned asjad ja nõuab juurde. Mina tundsin hiljuti, et täpselt nii ongi - keegi mu sees igatseb suures koguses ja pidevalt magusat, kindlasti veel pagaritootena, mitte õuna või ananassi. Sellele viitasid mitmed märgid, millega ma teid tüütama ei hakka, sest rääkida tahan ma hoopis sellest, mis juhtus edasi.

Otsustasin, et mina seda parasiiti enda sees kasvatada ja toita ei taha, mul pole teda kvaliteetseks eluks vaja, kogemuseks sobib aga hästi. Juba mõni minut hiljem hakkasin kuulma lunivat häält enda seest, kes üritas mind veenda, et ma ikka ühe sõõriku veel võtaksin või vähemalt kommikesegi. Sellest on nüüd 5 päeva möödas, tema häält kuulen vaiksemalt ja harvemini, kui kadunud ta veel ei ole. Eriti jutukaks muutub ta poes. Päris õudne on see, et ma iga kord peaaegu annangi alla, et no tõesti, asi see 1 komm nüüd siis ära ei ole. Siiani siiski olen pidama saanud ja usun, et nüüd enam tagasilööki ei tule.

Miks ma seda kirjutan, et kõik lugeda saaksid? Sest minult küsitakse tihti, et kuidas vahet teha, kes räägib. Selle ettevõtmise raames mõtlesin ise ka, et kust ma tean, et see on parasiidi hääl, sest see kõlab täitsa mu enda hääle moodi. Ometi pole ma kunagi varem kahelnud, kui räägib mu keha. Tulemus, milleni ma jõudsin on selline - keha pole rääkinud häälega! Tekib isu, viitab vahel teatud kehaosale, söön ära ja rahu majas. Aga see soovimatu külaline on häälekas, tema jutt on sõnaline ning isu lõpmatu. Samuti mitte kunagi mu oma keha ei manipuleeri minuga. Tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et eelistangi pigem soolast või neutraalset, magusaisu nagu polegi - see on sellest, et ma lõpetasin parasiidi kuulamise ja viisin tähelepanu kehakeelele. Peaaegu sõna otseses mõttes lasen kehal mulle näpuga näidata, mida tal vaja on, et parasiit välja ajada.

Julgustan igaüht tegema endaga sama - kuula! Võta vastu otsus ja jää sellele kasvõi mõneks päevaks kindlaks, pärast on juba lihtsam. Tea, et ka sina saad sellega hakkama - ma pole mingi imeinimene :) Minu jaoks on väga suureks abiks, kui teen endale selgeks, et see, kes nõuab näiteks rafineeritud suhkrut, ei ole minu keha, vaid keegi, keda ma enda sees kasvatada ei soovi. Temast lahti saamiseks on tegelikult väga lihtne viis - ma ei varusta teda sellega, mis teda elus hoiab. Ole siiski ka ettevaatlik, kui midagi äärmuslikku kasutad! Arvesta, kui toitud ainult aluseliselt, siis rikub see seedeprotsesse ja võib juhtuda, et mõne aja pärast tekitab iga söögiaine piinasid. Ole tasakaalus, võta rahulikumalt ehk vähenda stressitaset ja muidugi esimene, millest loobuda, oleks rafineeritud suhkur ja suhkruasendajad!

Edu teile tervenemisel!