Haigused

Küll on tore, et on sõpru, kes tuletavad mulle meelde, kuidas enamus inimestest erinevatest nähtusest aru saavad, sest mina olen juba aastaid vaadanud kõike toimuvat eemalt, mitte uudistest ja reklaamidest. Hiljuti avaldaski üks neist sõpradest siirast arvamust, et kui tal tõuseb palavik ja ta võtab paratsetamooli, siis ongi ta terve ja läheb tööle.
Suvel kiitis tema vend naerul näoga, kui tark see loodus ikka on: kui metssigade arvukus on liialt kõrge, siis korrigeerib seda Aafrika seakatkuga. Esimese hooga võttis mind tummaks - kuidas saab tunduda loogilisena, et Eesti metsade samblast võrsub meie sigu tapma Aafrika seakatk? Aga siis mulle meenus, et tema ju kuulab, vaatab, loeb ja usub uudiseid :) Ma tean, et teist inimest muuta ei saa, aga mõnikord nii väga tahaks. Parim, mis ma saan teha, on avaldada enda nägemus ja arusaam ning loota, et ka tema ühel ilusal päeval soovib olla iseseisev mõtleja.

Nüüd kõigest järgemööda. Haigus on millegi tulemus ehk tagajärg. Mõni ütleb, et külmetas (siinkohal ma tihti ei suuda muiet varjata), teine jälle väidab, et käes on viirusteaeg ja sellest pole pääsu, kolmas leiab, et tegu on geneetilise pärandiga jne. Miks mind paneb muigama külmetushaigus? Sest ma ise pole veel kordagi näinud, et külm kedagi haigeks oleks teinud, lähim on lihasvalu, sest me tõmbame ennast pingesse, mõnikord lausa väriseme ehk lõdiseme. Küll aga hakkab tööle kuskilt kuuldud väide, et külmaga kaasnevad haigused, ja sellega me ennast haigeks mõtlemegi, ise kinnitame: nüüd ma jään haigeks. Tehtud! Tihti just USA filmides karjuvad naised: "Pane aken kinni, saad muidu kopsupõletiku!" Värskest õhust kopsupõletiku? Sama palju, kui Eesti samblast Aafrika seakatku. Täpselt sama on geneetiliste kalduvustega: "Emaliinis jookseb mul rinnavähk, isa poolt saan infarkti, küsimus on vaid selles, kumb tapab mu esimesena." ... nagu keegi saaks tappa teisena... Ma väidan, et SINA tapad ennast sellise suhtumisega. Ma tean, et väga raske on igasugustest mõttemustritest vabaneda, sest enamusi ei jõua me fikseeridagi, need on nii tugevalt sisse sööbinud meisse, aga siin aitab õnneks inimene kõrvalt, kes juhib tähelepanu, sul on vaja ainult kutsuda  ta enda ellu. Kui oled nendest haigusi tekitavatest faktoritest teada saanud, polegi teha muud, kui neil minna lasta ja kinnitada endale, et oled täiesti terve. Tulles tagasi sõbra juurde, kes arvab, et paratsetamool teeb ta imeväel terveks, siis minu nägemus on selline: mitte miski peale enda muutumise ei tee sind terveks, mitte keegi peale sinu enda ei saa sinu haigust ära võtta. Jah, tervendajad saavad aidata, aga abi seisnebki selles, et me ütleme sulle, mida sa pead tegema, et haigusest vabaneda. Vahet pole, kas tegu on nohu või diabeediga, ausõna. Kui tõuseb palavik, tahab keha meile ju midagi öelda, kindlasti mitte seda, et võta paratsetamooli. Kõige levinumad põhjused nö hooajaliste haiguste küüsi langemiseks on puhkusevajadus, soovimatus (isegi vastumeelsus) tööle minna, soov olla kodus ja mitte midagi teha, pääseda mõnele sündmusele minemast. Väga tihti juhtub nii, et puhkuse esimestel päevadel jääb inimene haigeks. Miks? Sest tööpinge oli kasvanud nii suureks, puhkuseootus samuti ja nüüd koos pingelangusega laseb keha ennast vabaks ja kõik, mis sa oled sinna kogunud ja ravimitega alla surunud, läheb välja. Palavik näitab, et keha terveneb, põletab üleliigset sodi (ega ilma asjata kuumas saunas vihtlemas käida), külm aga puhastab (leiliruumist jääauku). Saadki voodis lebades lihtsalt puhata (muidugi kui sa just paratsetamooli ei võta :) ). Ma saan aru, et mõnikord on haiguse kulg kõike muud kui meeldiv vedelemine voodis, aga see näitab sulle, mida ja kui palju sa endasse oled kogunud. Seda võid mõõta higistamise, tatistamise, oksendamise ja kõhulahtisuse, samuti kehatemperatuuri järgi.

Nüüd pööran ühe levinud lause natuke teistpidi: haigus on tagajärg>haigus on põhjustaja. Vaatleme selle nurga alt natuke. Mida võib haigus põhjustada? Kindlasti ütleks arst ja enamus inimesi, et palju ebameeldivusi, tüsistusi ja soodsa pinnase järgmisele haigusele. Kuna see on ootuspärane vastus, siis ma liigun kiiresti edasi järgmise mõtte juurde. Haigus võiks olla ideaalis väga hea põhjus enda muutmiseks! Sa võtad selle aja, kui oled haige, ja keskendud endale: arutled teemal, miks ma just praegu haigeks jäin, mida keha tahab mulle öelda, miks just selline haigus, mida teha, et seda enam ei juhtuks jne. Väga lihtne, kuid levinud näide on nohu. See tekib solvumisest. Huvitaval kombel paljud ei taha tunnistadagi, et nad solvusid. Lisaks ollakse pahased nö solvaja peale, mitte ei lähtuta endast - miks see ütlus või tegu mulle niimoodi mõjus? Mis koht ja miks sai haiget? Enamasti on põhjus lapsepõlves ja seda on lihtne tervendada, tuleb vaid teadvustada. Niisiis on minu üleskutse terviserikke korral pöörduda vastuste saamiseks endasse ning käivitada sellega tervenemine, kusjuures vastunäidustusi ega ebameeldivaid kõrvalnähtusid ei ole. Ja kui sa oskad näha haigust suure võimalusena enda arendamiseks, siis ei karda sa enam kunagi haigeks jääda!

Viimase osa enne lõppsõna panen kirja tervendajana ja kirjeldan haiguste ülesehitust ja seost inimestega nii, nagu ma ise seda näen. Haigus on madala sagedusega, palju madalamaga, kui rõõmus inimene. Selleks, et haigus haakuks inimesega, tuleb tuua nad samasse lainealasse. Kuna haigus ei saa olla kõrgemal, sest siis peaks ta muutuma näiteks armastuseks, siis tuleb kuidagi saada inimesed madalamale. Tänapäeval tundub see olevat juba ülilihtne - igast august tuleb hirmujutte, sunnitakse tegema seda, mis meile tegelikult ei meeldi, kui kaldud lambakarjast kõrvale, hakatakse naelutama häbiposti, tekitama piinlikkust jne. Lisaks ilmub lugematul hulgal igasuguseid artikleid selle kohta, kuidas õigesti elada, mida süüa ja tarbida jne jne. Sa PEAD ennast tundma halvasti, kui sul ei ole ette näidata teatud saavutusi. Kõik see kokku panebki inimese ennast alla tõmbama ja seega haigustele kättesaadavale sagedusele langema. Siis teatatakse uudistes, et Eestisse on jõudnud gripilaine (nii otsekoheselt öeldaksegi - laine), ruttu kõik vaktsineerima! Kes juba on haiged, kähku rohtusid sööma. Medikamendid on aga ülesehituselt mürgised saastajad meie kehas ning tekitavad varem või hiljem soodsa pinnase mõne muu haiguse tekkeks, sest farmaatsiatööstus tahab olla jätkusuutlik ja inimesed peavad olema kontrollitavad. Seega lihtsaim nõuanne: kui tahad olla terve, ole õnnelik!

Paljud väidavad, et õigesti toitudes kaovad kõik hädad. Minu meelest on esimene häda see, et inimene ei tea, mis on TEMA keha jaoks õige toitumine. Mõni proovib erinevaid variante ja dieete, enamus ei viitsi muutusi üldse teha. Seda väidan ma tuginedes tööalasele kogemusele :) Minu nägemus on hoopis selline: toitumine mõjutab inimest 20-25%, 51% allub sellele, mis toimub kahe kõrva vahel, ülejäänud tegurid peituvad alateadvuses ja ümbritsevas keskkonnas. Kui inimene võtab nõuks hakata tervislikult toituma, kuid jääb seesmiselt ikka sapiseks klatšimooriks, siis ei aita teda ei sidrunivesi ega idud. Kui mees laseb ennast pidevalt alandada, ei piisa valgest suhkrust ja piimatoodetest loobumisest - ikka tekivad probleemid eesnäärmega. Mõnikord käivad muutused ka käsikäes, sest toitumisharjumuste muutmine eeldab suhtumise ja mõtlemise muutmist. Kes ei saa hakkama viimasega, ei saa nautida ka esimese poole pakutavaid hüvesid. Minu ema ütleb ikka, et mis vahet seal on, mida ma söön, nagunii sureme kõik ära. Minu meelest on vahe elukvaliteedis. Kui mul on normaalne kehakaal ja hea tuju, siis on elu ilusam ja ma ei mõtle suremisele. See suhtumine omakorda hoiab mind piisavalt kõrgel, eemal haiguselainetest. Jah, ma tean, et inimesena ma suren kunagi, aga praegu ma ju elan ja tõesti elan, mitte ei ole robot, kes aeg-ajalt vajab õlitamist ja korralist hooldust.

(Just praegu tuli kuskilt lause: paljud kardavad surma, aga paljud kardavad ka elada.)

Kuidas saad kergete vahenditega ennast kõrgel sagedusel hoida? 1. Ära sunni ennast tegema midagi, mida ei taha (100% ei pruugi õnnestuda, aga ka 50% on suurepärane tulemus ja hea algus). Vastumeelne tegevus, õhustik, seltskond jne väsitab meid, mis tõmbab ligi madala sagedusega mõtteid, mis tekitavad happelisi reaktsioone ja ongi haigus platsis.
2. Söö seda, mida su KEHA tahab. Ära järgi kellegi teise dieeti, eriti veel lõunamaist - me elame ju täiesti erinevas kliimas, neil seal troopikas pole vaja üldse rasva naha alla koguda, meil ikka küttekulude kokkuhoiu mõttes mõnel kuul tasub ära :) Mulle tundub, et parasvööde, milles me elame, tuleb sõnast parastama ehk paras teile, et seal elate.
3. Joo nii palju vett, kui SINA tahad. Mina näiteks ei joo peaaegu üldse, ausalt mõni päev ei joogi üldse vett. Minu jaoks päevas liiter endasse kallata oleks vist enesetapp, sest juba 200 ml peale tunnen, et vastik on, enam ei mahu. Muidugi palaval ajal joon rohkem, aga see-eest söön vähem. Kui sa tarbid kohvi vm vett kehast välja viivat ainet, siis tõenäoliselt tahab su keha rohkem juua. Mina soovitan muidugi kohvi mitte tarbida, lahendab paljud probleemid.
4. Valmista enda toidud ise, paremuselt teine on süüa kellegi teise poolt nö sinu juuresolekul valminud toitu. Täiesti surnud toit on see, mida saab osta poest vaakumpakendis, eriti väljamaised road (tead küll - viska paariks minutiks mikrolaineahju). Neid ei valmista inimesed, vaid masinad, neis ei ole tundeid ega midagi tervislikku. Toidu valmistamisel ole alati heas tujus, kui tunned, et miski rikub seda, võta väike paus ja programmeeri ennast ümber. Sinu tunded lähevad toidu sisse ja mõjutavad kõiki sööjaid! See ei käi muidugi ainult toidu kohta, vaid puudutab kõike, mida me loome.
5. Puhasta ja lae söögid/joogid. Selleks võid kasutada erinevaid meetodeid, kõige lihtsam on mõttejõud. Ole tänulik toidu komponentidele, et nad on jõudnud sinu kööki ja valmistavad nüüd rõõmu kogu perele :) Kui tarbid liha vm loomset produkti, siis puhasta ta ka surmahirmust (eriti masstoodangu puhul, metsloomades seda ei ole, samuti pole neis antibiootikume, lisaks on nad tulnud siia maailma armastusest, mitte spermadoonori abil).
6. Näe ilu kõikjal enda ümber! Tee tänulikkus enda lahutamatuks osaks, isegi kui see kukub mõnikord sarkastiliselt välja.
7. Kinnita endale, et kõik on korras, kõik läheb hästi.
8. "Ma olen täiesti terve! Mul on hea olla!"
9. Hoia eemale inimestest, kes ei toeta sinu muretut olekut. Reeglina kasutavad nad alkoholi, tubakat jm "mõnuaineid", seega kergesti ära tuntavad.
10. Ole SINA ISE - puhas tingimusteta armastus, elu looja.

Kas ma usun, et haigused on inimeste poolt loodud? Jah, kusjuures enne on olemas "ravim", siis lastakse valla haiguselaine ja öeldakse, nüüd kähku, ainult esimestele jätkub, aga see on päris kallis. Tervishoiusüsteem ja farmaatsiatöötsus on minu silmis organiseeritud kuritegevus, millel on 2 eesmärki: hoida inimesi kontrolli all, ehk sõltuvuses, ning rahaline kasum.
Kas iga inimene on võimeline ennast tervendama? Absoluutselt! See eeldab endaga kontakti taastamist, mis omakorda toob kaasa palju huvitavaid arenguid.

Kokkuvõtteks: sinu tervis on sinu kätes või õigemini peas. Iga sinu otsus mõjutab kogu su elu, ka tervist. Ennetamine on alati lihtsam (ja tervislikum), kui oodata tagajärgedeni ja siis haigusest kurnatuna püüda positiivselt mõelda. Iga valutorkekene näitab midagi, võiks öelda, et see ongi õnnetus, mis tegelikult hüüab tulles. Luumurd, mis ei klassifitseeru otseselt haiguseks, viitab ikkagi millelegi, olenevalt sellest, mis koht sinus murdus. Nohust vähini, konnasilmast diabeedini - kõik on lahendatav. Mõni on seisukohal, et kui inimene on tulnud siia ellu kogema näiteks vähki, siis ei tohigi temalt seda kogemust ära võtta, ehk teda tervendada, las kannatab aastaid ja sureb valudes. Mina ei ole seda meelt - äkki ta tuli kogema hoopis paranemist vähist? Äkki ta tuli tõestama teistele, et see on võimalik? Selle valiku teeb ta teadlikult siin elus, mitte enne ega pärast, nii et austage teiste otsuseid ja tegelege rohkem enda tervisega :)

Kuna jutt jookseb hästi (ja) pikalt, siis tuleb eraldi peatükina teema "Lapsed ja haigused".

Mõnusat kaasamõtlemist!

Vabadus, 2. osa

Nii palju on näilist vabadust - sellist, mille kohta keegi teine kinnitab, et see ongi vabadus, ja sina usud, sest meid on õpetatud usaldama teisi rohkem kui iseennast. Hakkame sünnist pihta (räägime Eestist): esimese 30 päeva jooksul peab sulle nime panema, nimi peab vastama teatud reeglitele, ettekirjutistele ja viimane sõna jääb ametnikule, mitte vanematele, veel vähem vastsündinule. Mina ausalt öeldes ei tea, mis saab, kui selle aja jooksul last ei registreerita, keegi on arvanud, et nö riik paneb lapsele ise nime. Kui kellelgi on infot, mis juhtub, andke mulle julgelt teada (vahepeal ongi laekunud paar kogemust: paar nädalat viivitust ei toonud endaga midagi kaasa, 5 kuud aga tagas sattumise uudistesse teleekraanil) :) Edasi hakatakse peale suruma vaktsiine ja korduvat arsti juures "kontrollis" käimist. Siin saab juba tegelikult (praegu veel, varsti võib-olla mitte) loobuda, kuid sel juhul langed paljude halvakspanu alla. Õnneks loobujad on nii kaugele arenenud, et neid teiste inimeste arvamus ei kõiguta. Kool on meil kohustuslik, vähemalt 9 klassi, sest sel ajal tehakse inimestest robotid, kes tulevad masinast välja äravahetamiseni sarnastena, ja see teeb nad kergesti juhitavaks. Robotil ei ole vaba tahet ega vabadust, ta on teenindav personal, etteaimatav, kontrollitav, asendatav ning mis põhiline - ei mõtle ise. Sealt edasi töötab juba meedia, sest koolis on õpetatud, et uudistega PEAB olema kursis, lugeda tuleb võimalikult palju ning sa PEAD teadma, mis maailmas toimub. Tuletan meelde, kallid täiskasvanud, et me ei PEA mitte midagi. Kui sa mõtled, mida annab sulle info Aafrikas või isegi Ukrainas toimuva kohta, siis mis sa endale vastad? Tõenäoliselt mitte seda, et see sind rõõmustab või muid meeldivaid emotsioone tekitab. Ma tean praeguseks juba päris paljusid, kes ei vaata telekat ega jälgi uudiseid, seega võin öelda, et sellega ei kaota mitte midagi kasulikku, need inimesed on helgemad, kergemad, õnnelikumad, nad kiirgavad seda endast välja ja tasakaalustavad teisi. Mitte ükski meist ei kahetse, et pole uudiseid jälginud. Me oleme seeläbi saavutanud kontakti endaga, taastanud eneseusalduse, tunneme ennast kindlamalt ja näeme kõike hoopis teises valguses... võiks isegi öelda, et näeme valguses, sest uudised enamasti on kuidagi pimedusest - visuaalselt. Aga jällegi - sul on vabadus valida, kas olla sina ise või teiste inimeste robot.

Nii, lähme edasi näilise vabadusega. Kui sa teenid siin palka, dividende vm maksualaseid tulusid, siis pead tasuma sellelt ka maksud. Oletame, et sa töötad "mustalt" ja väldid neid makse, aga sa lähed ikkagi poodi, ostad kaupu ja tasud käibemaksu, kui ostad alkoholi, tubakat või kütust, maksad ka aktsiisi jne jne. Kui vabad me siin vabariigis siis ikkagi oleme? Iga nurga peal kehtib mitu seadust, määrust ja reeglit - kõik meie vabaduse piiramiseks. Lisame sinna veel põlvest põlve edasi antud ebausu ja vanasõnad ning peaks juba hakkama selginema, kui väikeses kastikeses me elame. Iga kord, kui keegi hakkab enda kasti suuremaks tegema, kukuvad ümberkaudsed paaniliselt määgima, ehk üritavad teda ümber veenda. Enamasti väljendub see mõnitamises, alandamises, hirmutamises, manipuleerimises. Miks nad seda teevad? Sest sinu muutumine toob paratamatult kaasa nende elu muutumise; sa oled nüüd ettearvamatu; ja kuigi inimene harjub kõigega, ei ole enamus meist muutustest alguses vaimustuses. Tihti tunnevad vanemad ka piinlikkust, kui tema laps (tõsi, täisealine) nö ära pöörab ja "imelikku" juttu rääkima hakkab. Mõelda vaid, kõik olid harjunud, et oled sõnakuulelik vastutustundlik ja usaldusväärne, nüüd ei või iial teada, mis sa seltskonnas või äkki isegi kuskil meedias tegema hakkad.

Harjumus on (minu meelest) inimese suurim vaenlane just seetõttu, et isegi kui tahad temast vabaneda, hoiab ühiselt koos veedetud aeg, ehk mugavustsoon teid tugevalt koos. Vabal inimesel ei oleks harjumusi ega sõltuvusi - võib-olla on need üks ja see sama või kasvab harjumus mingil hetkel sõltuvuseks. Inimene on kindlasti sõltuvuses hingamisest, veest, tõenäoliselt söömisest ja magamisest. Samuti vajame sobivat kliimat. Töötamine ei ole vajalik, samuti pere loomine (ma saan aru, et inimkonna jätkuvuse seisukohalt on sigimine vajalik, kuid olemasoleva inimese seisukohalt mitte - tema elu ei lõppe seetõttu, et tal lapsi ja abikaasat ei ole), alkoholist, tubakast, narkootikumidest rääkimata. Paljudel on sõltuvus lähisuhtest, sest meile on räägitud, et inimene vajab enda kõrvale tuge, ehk ridade vahel on kirjas: "Sa ei jää üksi ellu." Aga tegelikult - kui paljud meist tunnevad, et on lähisuhtes nagu zombid? Lubavad ennast ära kasutada, teevad ette ja taha kõike, mida on kuulnud, et suhtes peaks tegema? Armastus on aja jooksul asendunud tüdimuse, tülpimuse ja võib-olla isegi vihaga, tihti ka pettumusega, sest sa ei elagi õnnelikult elu lõpuni, nagu muinasjutt lubas. Ja nii sa siis sipled tööl ja kodus, püüad olla kursis seadusandluse ja päevauudistega, käia kultuuriüritustel ja Egiptuse-reisil, et olla korralik kodanik, mitte eristuda teistest. Kuna sa ei tunne seejuures õnne, rõõmu ega rahulolu, siis sunnid endale selgeks tegema, et talitad õigesti ja kunagi tasub see kõik ära, teised on tänulikud ja aplodeerivad. Unusta ära selline tulevikuvaade! Kellelgi pole aega sind tänada ega kiita, sest nad ise on samas rattas, kuna järgivad sinu eeskuju, rabavad teha tööd, et teenida raha odava välisreisi jaoks. Hea uudis on see, et just sina siin ja praegu saad sellelt mitte kuskile jõudvalt rattalt maha astuda, nuusutada lilli, nautida päikest, tutvuda endaga. Ma tean paljusid, kes on selle julge sammu astunud, kuid mitte ühtegi, kes on seda kahetsenud.

Sul on vabadus valida, sul on vabadus otsustada, sul on vabadus teha ja olla. Kasuta seda, sest sa pole tulnud siia tolmu koguma, vaid kogema elu inimesena. Sul on vaba tahe, loomisoskus ja tingimusteta armastus - robotil pole ühtegi neist. Hakka inimeseks!

Vabadus, 1. osa

Tõenäoliselt ei saa me inimkehas ennast kunagi täiesti vabalt tundma, vähemalt mitte pikemaks ajaks, kui mõni minut. Me oleme lihtsalt nii harjunud igasuguste piirangutega, et ei oska ilma nendeta elada. Enamus leiavad, et mediteerimisega ei saa nad hakkama just seetõttu, et mõtted segavad vahele, hakkad endale korrutama, et ära mõtle, aga see ongi ju mõte, sinu piir tol hetkel. Harjutamine aitab, aga enamus ei viitsi rohkem proovida, viskavad pilli põõsasse ja jätkavad harjumuspärast rada - töö, kodu, lapsed, kohustused, virisemine, hädaldamine, nurin, stress, masendus - ohvriroll. Ei mingit tegelikku vabadust. Huvitaval kombel on kõik need loetletud faktorid igaühe vaba valik! Kõige selle taga on inimese enda otsus - loon kodu, hangin töökoha, saan lapsed, liisin auto, kuid suhtun sellesse koormasse negatiivselt, sest see väsitab mind. Jah, ka suhtumine on sinu vaba valik, absoluutselt igal hetkel sa otsustad, kuidas reageerid ja käitud! Enamasti lubame sellel juhtuda alateadlikult, sest meie sees on ju ilusti kõik ette kirjutatud - isegi see, millal me peame olema kurvad, millal rõõmustama teise õnne üle, millal tundma kaasa, millal riidlema ja võib-olla isegi lööma.

Tegelikult ei ole selliseid reegleid olemas, kui oled vaba! Kui võtad vastutuse selle eest, kes sa oled, mida sa tahad jne. Kui jätad kõrvale kõik, mida sulle elu jooksul on pähe tuubitud, peale sunnitud... Iga kord, kui keegi (ka sina ise) ütleb, et sa pead..., katkesta kohe ja ütle endale, et sa ei pea mitte midagi! Minu 8-aastane tütar ka mõned korrad hakkas mulle midagi dikteerima niimoodi: "Emme, sa pidid ju...", ütlesin vahele, et mina ei pea mitte midagi. Tema parandas siis ennast: "Nojah, aga sa võiksid..." Inimene õpib enda harjumusi muutma igas vanuses, peaasi, et ta seda ise tahab. Mõni aasta tagasi olin ka mina seisukohal, et ma pean tegema üht ja teist, ausalt öeldes enamusi asju, mida ema ja abikaasa ikka "peab" tegema. Tundus nii iseenesest mõistetav, sest minu ema on selline eeskuju, ühiskond soosib allaheitlikke naisi jne. Kuni ühel ilusal päeval seadsin ma selle kahtluse alla - kas tõesti ma pean olema selline ja käituma nii? Tegema seda, mida tahavad teised, elama teiste heaks, neid teenindama - tingimusteta? Aga mina? Kes, kus, mis MINA  olen? Sellest on nüüd mitu aastat möödas, olen tõesti tublisti muutunud ja rahul selle arenguga. Minu mees võib julgelt öelda, et ma ei ole see naine, kellega ta abiellus :)

Kuigi vabadusest on pidevalt juttu, siis arusaam sellest on kohati väga erinev. Mõni tunneb ennast näiteks vanglas vabamana, kui nö vabaduses, teine jälle tunneb end kodus, nagu vangis jne jne. Muutes enda jaoks vabaduse definitsiooni, muutud ka ise, näed uusi lahendusi ja eesmärke, mille poole püüelda, ja teisest küljest üleliigseid mõttemustreid, millest vabaneda. Kas meie ühiskonnas tasub minna ekstreemsusteni, šokeerida kaaskodanikke, riskeerida arreteerimisega jne? Eks see on igaühe enda otsustada, paljalt tänaval liikudes tuleb praegu ikkagi arvestada, et kaua see lõbu ei kesta, sest keegi on seadnud piirid, sedasi käitumine on karistatav ja lubamatu. Tõenäoliselt on see enamuse jaoks ka kõrgem pilotaaž ja need, kes praegu nii käituvad, ei ole seotud niivõrd vabaduse kuivõrd enda demonstreerimise või mässumeelsusega. Nii ehk naa, koristatakse mõlemad tänavalt kiiremas korras ära (kui tabatakse). Aga kui meie ühiskonnas ei oleks ilma riieteta avalikus kohas viibimine keelatud, kas siis teeksid seda? Tunneksid ennast seejuures vabalt? Pigem mitte, see vajab harjumist ja harjutamist, nagu kõik muu, mis jääb väljapoole meie mugavuspiire. Aga kui sa satud kultuuri, kus kõik on paljad või ripub neil heinaseelik niuetel, kas sa seal tunneksid ennast imelikult, sest vaid sina oled riides? Või praegu väga aktuaalne teema - "valge" inimene "mustal" maal - naine lühikestes pükstes ja ilma varrukateta - nende meeste jaoks puhta alasti, aga kas sulle endale tundub ka nii? Tõenäoliselt esimese hooga mitte, aga mõne päeva pärast tunned vajadust katta enda keha nii, nagu kohalikud naised seda teevad - harjudki ümber. Ehk siis inimene ei tunne ennast tänapäeval eriti vabalt, sest ta tahab kohaneda ümbruskonnaga, sealsete reeglite ja tavadega. Miks? Mul tulevad meelde järgmised põhjused: soov sulanduda massi (see on meile koolis selgeks õpetatud, et nii on kõige parem, siis kaitseb sind riik või seadus vmt jama); hoida eemale pahandustest; austus kohalike suhtes. Kusjuures suurima tõenäosusega sind ootavadki ebameeldivused, kui sa neid reegleid ei järgi, sest sind on ainult üks, neid aga massiliselt. Nad sõna otseses mõttes löövad sind massiga.

Siit lähen ma sujuvalt järgmise teema juurde, mida ma lapsest saadik ei ole mõistnud - sõjad. Keda on sõdades kõige rohkem? Tavalisi inimesi meie endi hulgast - vennad, pojad, isad, abikaasad. Kas enamus neist soovivad sõdida? Kindlasti mitte! Aga miks nad siis ikkagi võtavad relva ja lähevad enamasti võõrale maale tapma? Neid on ju niiiiiii palju võrreldes nendega, kes "käsivad" sõtta minna... ma ei saanud aru lapsena ega taha ausalt öeldes ka praegu aru saada, miks ei ole meestel nii palju aru peas, et visata relv maha ja jääda koju? Kogu lugu, ühtegi sõdurit pole lahinguväljal ja riigipead... ei teagi, kuidas reageerivad. Selge on see, et nad ei jõua neid miljoneid mehi kuidagi karistada. Täiskasvanuna ma muidugi saan aru, miks need mehed nii käituvad - meile on räägitud, et see on väga õilis tegu, isamaa kaitsmine, sinust saab sangar jne jne, täielik ajupesu. Tegelikult need, kes naasevad füüsiliselt, jäävad vaimselt elu lõpuni lahinguväljale, paljud lõpetavad enda elu ise, sest ei suuda sellega toime tulla. Öeldagu mida tahes - neist tehakse tapjad. Mis mõttes sõjas ja armastuses on kõik lubatud? Kes see lubas? Kui on kõik lubatud, siis peakski olema kõik lubatud, mitte ainult nendes kahes vastandis. See oleks vabadus.

Praegu on inimkond üles ehitatud püramiididena, ehk tipus on üksikud, enamus on alumises kihis, mis tähendab, et enamus teeb ära suurema osa tööst, tipp saab suurema osa tulust. See peaks kõigile arusaadav olema :) Püramiide kohtame me igal sammul ning paratamatult kuulume mitmetesse. Näiteks oleme me mingi riigi kodanikud, selles püramiidis omakorda mingi väiksema asula elanikud ja lõpuks mingi korterelamu asunikud. Teiseks käime me kuskil tööl, jällegi enamus töötavad firmas või asutuses kellegi alluvuses. Lapsed käivad koolis, mis omakorda on haridussüsteemi püramiidi osa. Kui oled apteegikülastaja, siis toidad farmaatsiatööstust; kui hoiad raha pangas, siis nuumad pankureid jne jne. Tundub, et ainult nii ongi võimalik, et tipus on vähesed ja ülejäänud rabavad nende heaks tööd teha? Väljend: "Tööl peab ju käima." on minu meelest liiga tavaline. Ei pea, sa ei pea mitte midagi, see on sinu vaba valik! Sa ei pea ka lugema uudiseid, käima arsti juures ega tarbima elektrit. Jah, see tähendab, et tuleb ümber harjuda ja luua endale eluase, mis ise ennast ära majandab, aga see on teostatav. Võta vastutus enda otsuste eest ja su elu muutub. Sa tunned ennast võimsamana, sest tead, et sina lood kõike, mis toimub su elus. Igal asjal on oma hind, kui sa ei ole nõus seda hetkel maksma, siis sa ei pea, aga ära valeta endale, et teist võimalust ei ole.

Tahan veel rääkida sõnavabadusest, sest ka see tekitab minus hämmingut - mis siis on lubatud ja mis ei ole? Kas võin kõike rääkida nii, nagu soovin, või järgneb sellele karistus? Tundub, et kehtib viimane, sest ma ei tohigi roppude sõnadega kedagi kirjeldada? Õnneks mina ei tahagi seda teha, aga kas siis ikkagi on vabadus või mitte? Siis on veel mingi tsensuur, kes kontrollib, kas inimene talle antud sõnavabaduse piire pole ületanud... arusaamatu. Mida ma tegelikult tahan öelda, et enda mõtisklustes (sõna)vabaduse üle, mida nii väga kardetakse inimestele lubada, jõudsin ma kiiresti arusaamani, et vaba inimene ei räägi teisest roppude sõnadega ebaviisakat juttu - vaba inimene tegeleb endaga, heaolu loomisega, armastusega, voolamisega, hetkes elamisega. Tema jaoks ei eksisteeri teisi inimesi nii, nagu meile on seda õpetatud. Tema elab nii, et tal oleks hea, teades, et siis on kogu maailmal hea. Me loome seda, kes me oleme. Kui mina liigun ringi ja mõtlen, et ma olen armastus, siis inimesed, kes mu infovälja satuvad, saavad armastusest osa, nende päev muutub helgemaks ja seeläbi kiirgavad nad omakorda edasi armastust. Ma ei ole vaba, kuni ma ei hakka käituma, nagu ma arvan, et vaba inimene käituks. Seni istungi ma oma vabaduse arusaamaga puuris või vangis. Me õpime läbi kogemise, mitte läbi mõtete. Küll aga tuleb enne välja MÕELDA, mida me kogeda soovime :) ja mõttevabadus on meil kindlasti olemas, ei olegi vaja alati enda mõtteid teistele väljendada, sest keegi võib siis vabalt tulirelva kasutada, et sind vaikima sundida (ei pea vist nimesid nimetama).

Pea meeles, et SINA oled ainus, kes SIND piirab.

Lühisõnumid

Teatud seansside käigus kanaldan osalejatele lühisõnumeid. Nii mõnigi neist kõnetab kindlasti paljusid, seetõttu riputan valikuliselt parimad palad siia kõigile lugemiseks. Loomulikult täiendan jooksvalt.

Kes väidab, et ilus naine ei saa tark olla, on ise loll.

Kes teab, et temas on kõik olemas, on täiuslik.

Inimene muutub siis, kui muutub tema mõtlemine.

Teiste jaoks ei ole sa asendamatu, enda jaoks küll.

Sinu soovid on sinu omad, teistele ei peagi need meeldima.

Meestele ei meeldi naised, aga ilma ei oska nad olla.

Kõike tuleb teha meelega - hea meelega. Tehtu ei tohi jääda kogemata.

Kes teistele silma ei vaata, ei näe iseennast.

Meeste selja taga on mets, kuhu nad varjule jooksevad.

Kui kardad rääkida, kardad ka kuulata. Kui julged kuulata, julged rääkida.

Ükskõiksus+armastus on vabaduse alus.

Emaks ei sünnita, vaid kasvatakse.

"Tehke üks uks lahti, et ma saaksin sisse tulla!" ütles Võimalus.

Sinu käekäigu eest vastutad vaid sina. Usaldades teisi rohkem, kui ennast, annad oma elu ära.

Kui sõidad merel, võid märjaks saada. Igal eesmärgil on oma hind. Kas oled nõus seda maksma või mitte, on sinu otsustada.

Kes homset ei näe, elab tänases - ainsas hetkes, mis eksisteerib.

Seesamune siil sind õpetama ei tule, kui oled teda kord minema ajanud.

Kergemini, kergemini, kõrgemale, kaugemale, sinna, kuhu tiivad kannavad, mõistus ei ulatu.

Ise sa tahtsid, ise sa võtsid, ise sa loobusid, ise sa viskasid.

Me oleksime kõik palju targemad, kui julgeksime elada vabana.

Töö: Natuke statistikat

Minu kui selgeltnägija juures käib päris palju inimesi. Ma saan aru, et keegi ei tule mulle rääkima, kui õnnelik ta on, kuidas tal läheb kõik hästi, suhe on suurepärane, armastust on külluses, lapsed on maailma parimad ja töökoht samuti. Ka arsti poole pöördutakse kaebustega, mitte selleks, et kiidelda raudse tervisega :)
Mida olen tähele pannud? Sarnased juhtumid tulevad gruppidena, ehk näiteks 3 nädalat järjest tulevad võrdlemisi ühevanused üksikemad ja küsivad, millal tuleb armastus ta ellu. Järgmise 3 nädala jooksul tulevad neist u 10 aastat vanemad abielus naised ja küsivad sama. Siis järgnevad 4-5 meesklienti, kes ei olegi päris kindlad, miks nad tulid, aga sõber või naine saatis. Eraldi kategooria on ka konkreetse tervisliku seisundiga inimesed. Näiteks käis mu juures 2 nädala jooksul 5 naist, kellel oli olnud või oli kohe tulemas emaka või munasarjadega seotud operatsioon. Ausalt öeldes võttis kõhedaks, sest olen ju kuulnud ütlust: sarnane tõmbab sarnast. Siiski pole minul siiani vastavaid kaebusi tekkinud :)
Levinuimad avalaused: "Ma ei teagi täpselt, mida ma teada tahan, aga loodan saada vastuseid", "Ma olen juba mõnda aega ummikus, seisan paigal, ei oska kuhugi edasi liikuda", "Kõik on justkui korras, aga ma ei ole rahul ega õnnelik".
Levinuimad küsimused: "Mida ma peaksin tegema?", "Millal tuleb armastus mu ellu?", "Kuidas ma oma last/meest/ema aidata saan?", "Mis mu töökohast saab?", "Mulle teeb juba tükk aega muret ... (terviseprobleem), kuidas sellest vabaneda? Millest see üldse tuleb?" ja "Mis on mu eluülesanne?"

Mulle meeldib, kui inimesel on mõned küsimused juba valmis mõeldud, muidu pean ka neid mina hakkama esitama :) aga... kui sa tahad teada, mida sa peaksid tegema, siis küsin kohe: "Saavutamaks mida?" Kui küsid: "Millal tuleb armastus su ellu?" vastan alati, et armastus on sinu sees, see ei tule kuskilt väljast, ta on juba ammu kohal. Nii et kui tahad tegelikult teada, millal jõuab sinuni inimene, kellega on vastastikune kirglik armastus, siis küsigi nii. Me saame seda, mida küsime, aga tuginedes töökogemustele võin öelda, et me ei oska küsimusi esitada! Küsimus peaks alati koosnema ühest küsimusest, olema võimalikult täpne ja selge, üheselt arusaadav. Näiteks küsimused: "Mis tööd ma võiksin teha?" ja "Mis tööga ma raha peaksin teenima?" on enamasti täiesti erineva vastusega.

Minul ei ole huvi, et inimene jääks minust sõltuvusse ja käiks kord kuus konsultatsioonil. Nii tihti õnneks keegi ei käigi. Tagasi tulevad nii need inimesed, kes on võtnud kuulda neile antud nõuandeid, kui ka neid, kes ei julenud neid ellu viia. Viimaste puhul on muidugi küsimus, et mida nüüd teha, kui ma ikkagi sellise käki kokku keerasin. Õnneks on kõiksus väga kannatlik ja aitab meid alati, kui palume :)

Töö: Biosünergia

Ühel ilusal päeval tegi Julia Evelinile refleksoloogiat ja mina jäin sinna lihtsalt ... nähtavasti tööd tegema. Istusin Evelini peatsisse ja lasin kätel käia, energiatel liikuda. Sellest kujunes välisel vaatlusel midagi peamassaaži taolist, kuid sisuliselt väga võimas rahustav lõõgastav seanss. Evelin ei tahtnud pärast ära minna :) tuikus trepist alla ja oli tänulik, et ta ise roolis ei ole. Tulemust kirjeldas ta nii: "Ma pole juba ammu nii puhanud olnud!"
Nüüd on kõigil võimalus seda lõõgastust omas kehas tunda saada. Kuidas me seanssi kirjeldame:
Biosünergia ühendab endas tsooniteraapia (refleksoloogia) ja vaimujõulise energiaseansi, millest tekib koostoime suurem tulemuslikkus. Energeetiline seanss korrastab Sind füüsiliselt, vaimselt, hingeliselt ja emotsionaalselt. Tsooniteraapia näitab ära Sinu keha nõrgad kohad ning käivitab tervenduse. Seansi kohe tuntav tulemus on lõõgastus, rahu ja ühendus iseendaga, ei saa välistada ka emotsionaalsust pisarate valamise näol. Täpsema taotluse paneme enne korrastuse tegemist paika (soovid vabaneda mõnest haigusest, pidevast väsimusest, masendusest, kehakaalust jne). 
Energiaseanssi vahendab Ester Vasserman, tsooniteraapiat teeb Julia Rootsi. Seansi ajal lamad Sa massaažilaual pleedi all ja võid soovi korral magada. Kui lamamine on raskendatud (näiteks rase), saab ka istuda. Seanss kestab u 45 min, millele järgneb ärkamine ja kohanemine. Ära kiirusta autorooli istuma, võta natuke aega harjumiseks! Sobiva aja broneerimiseks kirjuta ester.vasserman@eesti.ee. Tasakaalupanus on 35€. Vastuvõtud toimuvad Rahulolus, Vabaduse pst 68/Seene 28, Tallinn.

Sõnumid Teistelt

20.04.2020 sõnum oli konkreetsele inimesele, kuid kindlasti kõnetab paljusid: "Mõista, mõista, kes sa oled! Ära ennast valesti mõista! Seda on kerge teha, kuid raske uskuda. Keegi ei taha uskuda, et ta ennast ei tunne ega mõista. Paljud mõistavad ennast hukka, sellega teevad endale suurt kahju. Hukas olles ei toimu arengut, siis lihtsalt ollakse minema visatud nagu prügi. Oled hukkunud enda mõtte läbi. Mõni mõistab, et ta vist ei mõista. sellest pole midagi. Kui ei mõista, siis tunne, see on palju lahedam ja soojem. Oled sa ennast tundnud? Nagu päriselt, mitte, et "ma arvan küll"? Kui sa paned silmad kinni ja vaatad ainult enda poole, kas sa tunned ennast? Äkki tunned ennast ära? Ära jälgi väliseid tegureid, ära tunneta tuult oma nahal või diivani pehmust, tunneta ennast. Mis toimub su sees, kuhu keha su tähelepanu juhib ja miks. Enda tundmisest saab uus maailm sinu jaoks alguse. Kui sa ei tunne ennast, ei tunne sa kedagi. Samas sa võid ennast mõista ilma, et sa ennast tunneksid. Hämmastav, mis? Sa mõistad, et sa ei tunne ennast, aga selleks on sul vaja kõigepealt ennast hakata tunnetama, alles siis saad selle järelduse teha. Ole valmis üllatusteks, aga ka pettumusteks. Võib-olla sa ei olegi selline, nagu oled lootnud ja püüdnud olla. Sa ei saa olla keegi teine, aga sa saad teeselda, kuigi see on ebatervislik. Vaatle iga päev ennast seest ja kõrvalt, ära kritiseeri, jälgi lihtsalt, nii õpid ennast tundma. Kui sul tekib küsimus, miks sa nii või teisiti käitud, siis vastus on lapsepõlves. Sa võid muuta enda käitumist, see ei tähenda veel, et sa muudad ennast. Ennast muudad sa alles sellega, kui muutub sinu arusaam elust ja muust. Kui muutud sina, muutub su elu."

16.03.2016 "Jõukus on jõuline küllus ja seda kannab meesenergia. Jõukus on nagu puu, kasvab aeglaselt suureks ja tugevaks, kui tingimused on soodsad ja keegi maha ei sae. Hävineb samuti aeglaselt, kui just keegi tuld otsa ei pane.
Rikkus on nagu üheaastane taim, mida tuleb pidevalt uuesti külvata ja õigesti kasvatada - mõnikord õnnestub, mõnikord mitte.
Küllust ärge siduge ega rikkuge üldse raha ja maise varaga!"

15.02.2016 Istusin vaikselt praktikatunni ajal ja keegi tahtis ennast kuuldavaks teha, kribasin kähku üles: "Kui me ei näe, et me hävitame ennast, siis ei saa me ennast ka luua, sest puudub vajadus muutuda. Absoluutselt iga inimene vastutab enda ja kogu maailma eest. Ei ole nii, et mõni on vastutusest pääsenud ja lihtsalt lohiseb teiste järel. Ma ütlen teile, et te ise saate kõike muuta, kuid te peate tahtma sama tulemust. Ei ole vaja teineteist mõista, lihtsalt tahtke sama asja ja igaüks asub seda saavutama nii, nagu oskab. Kui üritad käia teise jälgedes, ei muuda sa midagi. Kuhu te jõuda tahate, ei oma tähtsust, kui te sinna nagunii minema ei hakka. Ainult unistamisest ei piisa. Lootes, et keegi teine kõik su eest ära teeb, kaotad iseenda ja ühenduse teistega. Tahad olla kosmonaut, kes tähelaevast eemale hulbib? Ilma igasuguse kaablita? Ilma igasuguse sidevahendita? Teadmata, mis sinust saab, kuhu sa jõuad, kaua sul veel õhku jätkub? Täpselt sellisest seisust enamus inimesi ennast täna leiabki, kui vähegi julgeb peeglisse vaadata ja küsida: "Kes ma olen?" Mida võiksid teha SINA? Vaata peeglisse ja küsi, kes ma tegelikult olen? Mida ma tahan? Kuidas ma selle saavutan? Ja siis pole muud, kui hakka tegutsema. Ära pane tähele segajaid, piirajaid, kividega loopijaid - sinu seisukohast pead sina olema kõige olulisem ja läbi sinu muutuse muutub kõik. Hinda ennast, väärtusta enda tegusid, näe tulemust ja kiida ennast. Olen alati siin, et teid aidata, kuid te peate ise seda abi soovima ja küsima. Mina ei too rahu Maa peale, TEIE teete seda või mitte keegi."