Siin arutleme erinevate tõsieluliste näidete üle, millega olen kokku puutunud tööalaselt või isiklikus elus. Mul on väga hea meel, kui tunned ennast puudutatuna ja saad uusi mõtteid enda sarnase olukorra lahendamiseks.
1. lugu
Hiljuti käis minu juures noor ema (üksi), kellel on 3 poega vanuses 2-6 aastat. Tema küsimus oli vanima poja rahutu une kohta. Nimelt ei saa 6-aastane üksi magama jäädud ja igal öösel kõnnib vanemate voodisse. Emal endal oli paar versiooni välja mõeldud, aga see, mida mina talle vahendasin, oli midagi täiesti uut ja ootamatut - tema jaoks. Poiss näitas, et ta tunneb, et peab käituma teatud moel, tegema teatud asju ja tal ei ole aega päeval teha seda, mida ta tahab. Lisaks tahab ta väga oma ema sõna kuulata ja olla nö hea laps. Seega ootab ta käske ja keelde emalt, kuigi tunneb, et tahaks teha midagi ise. Siinkohal hakkasin emale rääkima ka seda, et laps on ju tema peegel, järelikult sunnib ka ema ennast kõvasti raamidesse - ainult keelud ja käsud, õige ja vale. Laps näitas mulle ka sellist sümboolset pilti, et tema toa põrandal on klaasikillud, sinna juurde kõlas tema arutelu: "Kui ma neid kilde ära ei korista, saan ma riielda. Aga kuidas ma koristan, kui ma ei tohi klaasikilde katsuda? Ma saan riielda igal juhul!" Ema ainult noogutas tummalt, saaks tõesti. Jõudsimegi koos selleni, miks laps ise midagi ei julge teha, ei julge isegi öelda, mida ta tahaks teha. Sest EMA on samasugune, EMA ei julge ka midagi teha. Pikemalt mõtlemata kasvatab ta oma lapsi samasugusteks, kui on ta ise, kuigi ta ei ole ju õnnelik. Miks? Sest see on tema jaoks ainuõige, iseenesest mõistetav ja ta ei tea, et ka teisiti on võimalik. Keskmine poeg oli selles peres võtnud endale muretseja rolli, tema jääb haigeks alati, kui ema stressitase tõuseb harjumuspärasest kõrgemale. Lisaks valutavad tal öösiti jalad, seda nimetatakse muide kasvuvaluks! Kõige lahedam on selles perepildis aga 2-aastane, kes vaatab ülejäänuid ja mõtleb: "Mis asja te sahmite?" Tema on seal rahustaja ja tasakaalustaja rollis. Mainin siis võrdsuse huvides ka meest, laste isa :) Tema tahab samuti naisele meele järele olla, kuid kuna naine sahmib ja ei tea ise ka täpselt mida ta tahab saavutada, siis mees tunneb ennast saamatu ja isegi üleliigsena. Umbes nagu sünnituse ajal - kuidagi ei saa naise valu enda kanda võtta ja tema eest seda protsessi läbida (kuigi ju mehed on selle üle õnnelikud ka). Millised juhtnöörid noor ema sai? Võta vabamalt! Luba lastel olla lapsed. Ära riidle endaga, ära sahmi kogu aeg, ära oota teistelt sinu reeglite laitmatut järgimist ja käskude täitmist. Kuula rohkem lapsi! Eriti on vaja vanim poeg saada nii kaugele, et ta julgeks öelda, mida ta tahab teha, siis ei tõuse ta vaim öösel tegudele, kuigi füüsiline keha tahab puhata. Taga lastele turvatunne sellega, et sa ei laida igat nende liigutust, otsust, tegevust ja ütlust. Ära tee enda lapsi maha, st ära tee ennast maha! Kui tunned, et hakkad ennast üles kruvima, ütle kohe: "Stopp! Rahu, ainult rahu!"
2. lugu
See on lugu minu nooremast tütrest. Temal oli kombeks püksi pissida mitu korda päevas, mitte täiega, aga nii, et laik oli näha ja hais tunda. Mitte kordagi ei teinud ta seda magamise ajal, kui tal öösel häda tuli, läks ta ilusti potile. Seega polnud tegu klassikalise öise märgamise või põiepidamatusega. Suvel oli olukord parem (kui ta lasteaias ei pidanud käima), aga kohustuslikud tegevused panid ta jälle sirtsutama. Kuna see lõppes alles hiljuti, ehk 8-aastaselt, siis võite ette kujutada, et ma proovisin nende aastate jooksul erinevaid lähenemisi - ma riidlesin, kui jälle olid püksid mustad; ma kiitsin, kui tal olid potile jõudis püksid kuivad; ma ignoreerisin seda täiega, vaikides vahetasin tal püksid ära; ma lasin tal käsitsi püksid puhtaks pesta; ma lasin tal nuusutada, kui paha hais on ja teised peavad seda tundma; rääkisime isegi, et teised hakkavad koolis mõnitama jne. Ma jälgisin teda ja kella, tuletasin meelde, et mine nüüd! Helistasin enne tantsuringi, et käi WC-s ära, tihti ta väitis, et käis juba või et tal ei ole häda. Ja kui ta hakkas potile minema, siis ta pidas tee peal vajalikuks koeraga tegeleda, mulle midagi meelde tuletada, endal jalad ristis. Ma ei saanud aru, mis tal WC vastu on. Kuni eelmisel suvel minu sõber/kosmeetik küsis, et kas sa oled proovinud peegeldamist. "Nagu mis mõttes? Pissin ka püksi?" Pakkus, et püksi tegemise põhjus võib olla selles, et me oleme talle seadnud liiga palju piiranguid, kuid pissil käimine on tema kontrollida - tehke, mis tahate. Ehk siis see oli tema viis näidata, et tema teeb, mida tahab - võimaluste piires. See oli minu jaoks uus vaatevinkel, otsustasin proovida. Kodus rääkisin lapsega, et nüüd ma tean, miks sa seda teed jne, kogu jutu ladusin ette. Hakkasin rakendama ka peegeldamist selliselt, et ütlesin rahulikult, ma näen, et sul on püksid pissised, mine siis vaheta puhaste vastu ja pane need masinasse või pese kohe ära. Laps vaatas esimene kord mulle jahmunult otsa, see polnud reaktsioon, millega ta harjunud oli. Kui mees koju tuli, tutvustasin talle ka uut "programmi" ja ütlesin, et kui ta tunneb, et ta ei saa sellega hakkama, siis hoidku lihtsalt eemale, ehk olgu vait :) Seda ta ka tegi. Kolm päeva hiljem tuli laps rõõmsalt ütlema: "Vaata, mul on ikka samad püksid jalas, mis 3 päeva tagasi! Ma polegi püksi teinud!" Järgmisel hommikul küsis mees irooniat varjamata, kuidas mu võõrutusprogramm edeneb. Teatasin uhkusega, et ootamatult hästi (ma tõesti ei oodanud nii kiiret muutust). Ja siis see juhtus - õhtul mees vihastas millegi peale ja riidles lapsega - kõik kukkus kolinal kokku, laps tegi püksi ja mina hakkasin otsast peale. Nüüd on sellest 9 kuud möödas, pissiseid pükse tekib väga harva, tõesti 1-2 tk nädalas vs 4-5 tk päevas, mis aasta tagasi oli. Arusaadavalt on kohe julgem lapsega poes ja külas käia, minul on kadunud harjumus (ja vajadus) teda iga 2 tunni tagant igaks juhuks potile saata.
3. lugu
Nüüd räägin endast. Ma olin väga aktiivne loominguline laps. Olin 4aastane, kui sündis mu armas õde. Klassikaliselt muutusin ma armukadedaks ja nõudsin tähelepanu nii, nagu oskasin, hakkasin ka küüsi närima. Ema oli mul noor, isa temast pea 8 aastat vanem. Ma tõesti ei tea, kui vana ma olin, aga nii palju, kui ma mäletan, sain ma kogu aeg rihma, võimalik, et juba enne õe sündi. Minu argipäev lõppes sellega, et isa tuli töölt, andis mulle rihma, sõi ja vaatas telekat. Ka nurgas sain päris tihti seista. Füüsiline karistamine lõppes siis, kui ma olin u 10aastane. Minu teada ei saanud õde kunagi rihma! Keegi pole sellele ka vastu vaielnud. Minu suhe õega oli lapsepõlves kiuslik, arusaadavalt, sest ma olin ju armukade. Õnneks lõppes see umbes keskkooli ajal ja nüüd saame väga hästi läbi. Rääkida tahan ma teile hoopis väikese Estri mõtetest ja tunnetest, kui teda järjekordselt karistati. Kõrvalt vaadates tundub see kindlasti jube, aga ütlen ausalt: ma ei mäleta valu, ma ei mäleta ka alandamistunnet. Nagu ma mainisin, oli minu jaoks tegu rutiiniga, harjumusega. Ma ei seostanud seda karistusega, sest keegi ei vaevunud mulle arusaadavalt selgitama, mida ma tohin, mida mitte ja mille eest ma peksa saan. Rihma saamise ajal mõtlesin ma lihtsalt, mida ma teen järgmiseks, kui see õhtuosa on läbi, kas joonistan või mängin millegagi? Kui ma olin õues või külas, pidin oletame kella 19ks koju tulema, siis ma keerasin korduvalt kella tagasi ja väitsin, et vist on katki läinud. Isa võttis kella lahti ja parandas, mina kõrval imestasin, et kas ta tõesti usub, et mu kell just siis katki läheb, kui ma ei taha nii vara koju tulla? Mul ei ole praegu enam võimalust tema käest seda küsida, nii et see jääbki saladuseks, kas ta mängis kaasa või mitte. Isa kasvatuse tulemustest sain ma teadlikuks alles tööle minnes. Olin 21-aastane. Läksin vaikselt ülemuse ukse vahelt piiluma, ta kirjutas midagi arvutis. Ma ei seganud, sest nii oli isa meid õpetanud: kui tema tegi tööd või tahtis uudiseid kuulata, pidi valitsema vaikus. Kõige rohkem kuulsin: "Vaikust! Välja siit toast!" Mõne aja pärast piilusin uuesti ülemuse tuppa, ikka kirjutas, hakkan ära minema, kui ta hõikas: "Mis sa luurad seal, tule sisse!" Ütlesin, et sa ju teed tööd, ma ei taha segada. "Ei, ei, ma saan sind kuulata samal ajal." See oli minu jaoks midagi uut - olla samas toas, kus mees teeb tööd! Ja just siis ma valgustusin :) Kõik sai nii selgeks! Ma kartsin mehi, sest minu elus oli olnud ainult 1 mees - minu isa - ja tema käitumine tingis tema kartmise, ehk kõikide meeste kartmise. Ka ema suhtumine oli see, et oleme vaikselt, ärme ärrita isa. Kui muidu öeldakse: "Las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei karjuks", siis meie kodus kehtis ütlus: "Peaasi, et isa oleks rahul ja ei karjuks." Mehi ma enam ei karda, olen saavutanud uskumatu enesekindluse, isa suri 10 aastat tagasi, enne seda sain ka temaga väga hästi läbi, ma pole teda kunagi vihanud. Minu viimane avastus oli ka huvitav. Mõni nädal tagasi mõtlesin, miks ma ei kipu kallistama ega tunne puudust füüsilisest kontaktist? Nagu tookord ülemusega, oli ka see valgustusehetk - sest ma seostan füüsilist kontakti valu ja ebameeldivusega, võib-olla isegi ülekohtuga. Seega on minu pooleliolev projekt praegu füüsiline keha, mitte kaalu ega välimuse poole pealt, nagu arvata võiks, vaid puutepunkt. Minu soovitus: enne lapse karistamist tee talle selgeks, et tegu on karistusega ja mille eest, tema ise sellest aru ei saa, sest tema jaoks on kõik siin uus. Aga enne veel mõtle, kas tema tegu on üldse karistamist väärt? Millist tähelepanu ta tahab saada? Miks ta seda tegi? Kas on õige karistada teo eest, mida sa pole keelanud sellepärast, et sa pole tulnud selle peale? Mina kaotasin palju aastaid enda elust, sest ei julenud midagi teha (u 16-20a). Ära korda seda viga oma lastega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar