reede, 13. november 2020

Maalimine

 Eessõna

Küsisin FB-s, millest ma blogis võiksin kirjutada. Esimene (hetkel ainus) vastus oli "maalimine". Ise ma sellega tegelenud ei ole, sest ei pea ennast pädevaks, st ei jää tulemusega rahule, seega oli teema üllatav, kuid järelikult on kellelgi läbi minu selle eneseväljendusversioooni kohta midagi öelda. Lubasin, et panen illustreerivaks pildiks siia esimese tulemuse, mille Google annab sõnale "maal". Siin ta on - da Vinci "Mona Lisa".



Maalimine

Inimesele on enda väljendamiseks antud palju väga erinevaid võimalusi ja väljundeid. Üks ilmekamaid ja tõhusamaid on joonistamine ning selle täidlasem variant - maalimine. Igas töös on alati sees selle looja, iga nägu pildil sisaldab sarnasust kunstnikuga. Ei saa öelda, et maalil on alati selline pilt, nagu autor päriselt näeb - see oleneb juba tema andest ja võimekusest, kuid värvivalik, kompositsiooni asetus, tähelepanu detailidele jne näitab kõike selle inimese kohta. On neid, kes joonistavad enda ümbrust ja neid, kes panevad lõuendile oma sisemaailma. Inimene, kes tunneb vajadust maalida maastikku, tahab jäädvustada hetke väljaspool ennast, mis teda kõnetab. See on põgenemine iseenda eest, sest tähelepanu suunatakse välisele. Sama efekt on teleka vaatamisel vm meelelahutusel - tahetakse puhata sellest, millega iseendas hakkama ei saa. Kui inimene maalib teist inimest, loodab ta leida seal sarnasusi, et mitte tunda ennast ainsana. Siin on juba julgust endale otsa vaadata, kuid läbi peegli tasapisi. Selline lähenemine jätab võimaluse endale öelda, et see pole mina, vaid tema. Kui lõuendile pannakse oma sisemaailm, tundepuhang, mõttelõng, on tegu pildiga, mida kunstnik enda ümber maisel tasandil ei näe, ehk ta ei joonista maha ennast ümbritsevat olustikku. Ta julgeb väljendada seda, mis toimub ta sees, olgu selleks viha või armastus, lapsepõlvemälestus või ulmefilm. Seda paberile kandes kisub ta ennast alasti, vaatab otsa ja võtab omaks. On suur vahe, kas pritsitakse vihahoos värvi või kujutatakse teadlikult tunnet sellisena nagu inimene seda parasjagu kogeb ja visuaalis ette kujutab. Esimisel juhul tahetakse lihtsalt väljast tähelepanu saada, soovitakse teistele näidata, et ma olen vihane, keegi ajas mu endast välja, nüüd ma laamendan. See pole kunst, vaid appikarje. Teisel juhul näeb inimene tunnet, mis muidu on ainult tema sees, enda ees lõuendil. Selle abil saab ta temaga paremini kontakti, suhelda, vaadelda, tutvuda ja sõbraks saada. See on vajalik protseduur tunnete integreerimiseks, et neid edaspidi mitte alla suruda. Võiks ju arvata, et meeldivaid tundeid (armumine, rõõm jmt) ei suruta alla, kuid paraku tehakse sedagi tihti. Asi on nimelt selles, et me ei taha kaotada enesekontrolli (armumise puhul see aga juhtub) või ei tunne, et me väärime heaolu (rõõmu, rahu, armastust) ja siis surutaksegi need väga kasulikud tunded alla. Kõik allasurutud tunded lähevad mingi aja jooksul roiskuma ning hakkavad otsima väljapääsu. Füüsilisel tasandil tähendab see erinevaid haigusi ja allergilisi reaktsioone. Seega soovitan sul võtta paber ja pliiats või värvid ja vaadata, mis läbi sinu täna paberile ilmub. Ära sea endale eesmärke, anna võimalus vaadelda, mis toimub su sees. Kui sa ei ole rahul oma kunstitööga, tähendab, et sa ei ole rahul millegagi iseendas. Sel juhul mõtle natuke, mis see küll olla võiks ning tee vastav muutus! Ja kui sa tahad nüüd irooniliselt öelda, et sa pole rahul, milline pilt sul välja tuli, siis järelikult ei ole sa rahul hoopis sellega, kuidas on hetkel mingi olukord su elus välja kukkunud. Kui sa saad seda muuta, siis muuda, kui ei, siis lepi sellega, mis on. Ennast saad alati muuta!