Minu armsale õele

Mõttes olen järgnevat juttu kirjutanud korduvalt, veel rohkem enda peas heietanud ja uuesti läbi elanud. Ma isegi ei tea, mis kasu võiks olla kellelgi selle lugemisest, aga seda võite te mulle ju kirjutada :) Alustan kuivadest faktidest: kevadel 2014. a diagnoositi mu õel käärsoole vähk, ta oli 33-aastane. Paari nädala pärast tehti operatsioon ja oldi optimistlikud. Septembris 2014. a uuriti teda kompuutris, oldi tulemusega rahul, ometi läksin teda juba oktoobri keskel jälle haiglasse külastama ja operatsioonijärgset taastust tegema. Välja lõigati parem munasari. Möödus taas pool aastat, jälle kompuuter ja head uudised ning paar nädalat hiljem, ehk mais 2015 lõigati ära vasak munasari. Asja juurde kuulus algusest peale ka keemiaravi. Detsembris 2015 ütles arst, et vahetame tugevama vastu, sest praegune hoiab kõike paigal, midagi ei taandu. Minu õde kaotas kiiresti juuksed, lihased, elujõu ja söögiisu. Ometi tegi ta veel mitu keemiakuuri, kuni aprilli keskel teatas arst, et vähk on muutunud agressiivseks ja ta ei oska muud teha, kui valuvaigisteid soovitada. Seda viimast ütles ta õemehele, õde sai sellest kuulda paar nädalat hiljem. Enda kogemusi hakkangi rääkima 15. aprillist 2016, kui õemees seda nö salaja mulle rääkis.

Laupäeval, 15. aprillil 2016 olin väljumas poest, kui helistas õemees. Esimene mõte oli mul ebameeldiv: midagi on juhtunud! Ta ütles, et pole telefonijutt, astub meie juurest läbi. Mees oli minu peale pahane, et miks ma kohe halba arvan. Ometigi küsimuse peale, mis sa mulle tõid, vastas õemees, et halbu uudiseid. Arst ei oska enam midagi teha, vähk on agressiivne, südame all on suur tükk, kõhus ja mujalgi siirdeid jne. Organid hakkavad samuti üles ütlema. Mu esimene reaktsioon oli õde enda juurde elama tuua, aga sain ka kohe aru, et sellega ta nõus ei ole. Otsustasin õhtul talle külla minna, enne pidin küpsetama järgmiseks päevaks - arvate, et õnnestus hästi? Ma lahistasin nutta kogu aeg, käed värisesid ja kook ning küpsised ei õnnestunud, kuigi on tegelikult suht lollikindlad valmistada. Võtsin ennast kokku ja läksin õe juurde. Avameelse vestluse tegi raskemaks asjaolu, et ta ise ei teadnud arsti poolt pakutud mõnest järele jäänud elunädalast midagi, arvas, et ikka tuleb mingi uus ravimeetod, mis talle sobib ja terveks teeb. Selleks päevaks oli temast järel luu ja nahk, kuid ta liikus iseseisvalt ning ei vajanud abi igapäeva toimingutes. Olgu öeldud, et me kumbki ei ole abi palumises väga osavad ja see tegi tema eest hoolitsemise meile päris raskeks.

Käisin tema juures 2 korda nädalas, 20. mail läks ta vabatahtlikult haiglasse, sest kõht tegi väga valu. Muigasime veel, et 19. mail sai koputamise abil kodust välja minemise hirmust lahti ja kohe järgmisel päeval julges haiglasse minna. Peale seda, kui kõhust oli välja lastud 2,5 l vett, läks enesetunne palju paremaks. Aga kuskil oli põletik ja seetõttu jäeti ta haiglasse. Teisipäeval, 31. mail ütlesid ka sealsed arstid, et nad ei oska midagi teha, sest üks ravim viib mingi näitaja paremuse poole, aga teise halvemaks jne. "Üritame teha tema olemise võimalikult valuvabaks. Ime, et ta selliste näitajatega veel üldse elus on, tõenäoliselt sellepärast, et tal on 35-aastase süda."

31. mai õhtul, kui arstid olid oma arvamust avaldanud, kimasin haiglasse nagu sünnitava naise juurde - jõuan õigeks ajaks või jään hiljaks? Õemees polnud jälle telefonis öelnud, milles asi. Õde oli paanikas, silmad suuremad kui tavaliselt. Küsisid mulle otsa vaadates, mida mina näen? Ma ei tahtnud öelda... ka endale tunnistada. Ja siis mu õde ütles midagi täiesti ootamatut, vähemalt tema suust ma selleid sõnu ei osanud oodata: "Kui sina ei anna alla, siis mina ei anna alla, me oleme ju üks!" See kõlas nagu midagi, mida mina räägin. Kas tõesti oli vaja tal jõuda sellisesse kohta oma elus, et ka enda sisemise tarkusega kontakti saada? Minul mõistagi võttis jälle silmad märjaks. Koju tagasi sõites voolasid pisarad terve tee ja parem jalg ei lõpetanud värisemist. Sellest päevast alates käisin ma haiglas peaaegu iga päev, vaid 2 päeva jäid töö tõttu välja, talle ütlesin, et muidu tüütangi su ära, käin vahepeal Tartus ja Essus ka.

Ma istusin tema juures tundide viisi, enamasti hommikul ja lõuna ajal, mulle järgnes ema ja õhtul õemees, nii et saime päevad ilusti kaetud. Tänan ka kõiki sõpru, kes teda külastasid, talle valmistas see suurt heameelt, kuigi ta alguses ei tahtnud kedagi ennast vaatama lubada, sest leidis, et on kole. Õnneks ei teinud me sellest tema nõudmisest välja ja ta laskis ka ise lõpuks vabaks ega üritanud oma lühikesi juukseid kogu aeg sättida. Üks kord ta küsis minult: "Kuidas ma välja näen?" Ma ei valetanud, ütlesin, et ta soeng on stiilne nagu orangutanibeebil, väga armas näeb välja. Selle peale ta muigas.

Meie suhtlus haiglas nägi kõrvalt välja selline, et Laura oli enamasti morfiiniuimas, mina istusin tema voodijalutsis ja masseerisin jalgu, kui ma olin temalt eelnevalt loa saanud, või istusin voodi kõrval kõval taburetil, hoidsin käest kinni ja silitasin pead. Kui mu kondine tagumik enam vastu ei pidanud, istusin põrandale. Kui Laura unest ärkas, järgnes minu poolt küsimuste laviin (mõõdukas tempos): "tahad sa juua? niisutan su huuli? vahetame asendit? tõstan sind kuhugi poole? masseerin jalgu? valus ei ole? oksendada ei taha?" Meie olemus haiglas oli väga kummaline, nagu aeg oleks peatunud ja ainult meie kaks eksisteerikski. Meie suhtlus sai täiesti uue taseme, me saime ka varem hästi läbi, kaklused jäid lapsepõlve, me teadsime küll, et oleme vajadusel teine teise jaoks olemas, kuid iga päev ei helistanud ega kirjutanud. Kuid haiglas muutus see energeetiline suhtlus kõrgemal tasandil justkui maiseks, jäädes samas ikkagi kõrgele. Piltlikult võiks võrdluseks tuua, et see oli nagu lumepall, mis kuumal rannaliival loodusseadusi eirates üles ei sula. Ma sain aru, et morfiiniuimas lahendas ta väga palju asju ära. Ema pidas seda küll sonimiseks, kuid tegelikult toimus andestamine. Ma ei kujuta seda ise ette, vaid täpselt nii ta emale ütles: "Ära tunne ennast süüdi, et sa mu väiksena vanaema juurde pidid aastaks elama jätma."

Emaga ma trehvasin haiglas vaid paaril korral. Mõlemal juhul hakkas ta kohe rääkima, kui halvasti kõik ikka on ja et ma ei segaks seal õde. "Ära liiguta ta tekki! Ära katsu jalgu, tal on valus! Ta enne ütles, et ei ole midagi vaja!" Mina läksin Laura pea juurde, silitasin tasakesi, nö tutvustasin ennast ja küsisin, kas võin jalgu masseerida. Ta noogutas. Ema oli pahane või solvunud, ütles, et temal ega mehel ei lubanud ta küll midagi teha - siis saingi aru, et meil on tõesti väga eriline mõistmine omavahel, kohe oskame olla. Ema oli vist lausa šokis, kui nägi, mis tehnikat me kasutame tõstmiseks :) Ma nimelt seisin voodis Laura kohal, tema minu jalgade vahel, võimalikult sujuvalt nihverdasin käed tema puusade alla ja siis märguande peale sikutasin vasakule või paremale. Ema ütles, et ma näen, et sa oskad hoolitseda küll, ja kiirustas minema :)

Kõige jubedamad päevad olid minu meelest 9. ja 10. juuni, kui Laura oksendas peaaegu vahet pidamata. Kui ma neljapäeva hommikul palatiuksest sisse astusin, olid linad pruuni plögaga koos, tema enda sõrmed ja suu ka. Koos sanitariga vahetasime voodipesu ära, tühistasin enda eraseansi ja istusin ning hoidsin topsikut ta suu juures. Pruuni pastat muudkui tuli ja tuli, iga kord haaras ta ise ka topsi järele, mis tähendas, et ma pidin ta kätt eemal hoidma või puhtaks pesema, kui ta minust kiirem oli. Selleks ajaks ei olnud ta nädal aega söönud! Arvati, et glükoos tekitas sellise reaktsiooni. Tema keha oli tundmatuseni moondunud, jalad ja kõht olid vett täis, käed ja rindkere kondised, rangluu piirkonnas verevalumitäpid. Ainult soeng püsis samasugune. Laupäevaks oli oksendamine lõppenud, ta magas palju. Minul oli seekord õhtune vahetus, istusin tema juures kella 21ni. Olen väga tänulik, et keegi isegi ei vihjanud, et külastusaeg on läbi. Eriti tänulik olen ma prouale, kes tol õhtul lubas Laurat valvama jääda, et hommikuks jälle kõik oksega koos ei oleks ja mis põhiline - et Laura ei kardaks. Ta nimelt ütles nädal varem, et ta kardab olla üksi, siis kui see juhtub. Ma küsisin, et kas ta arvab, et jääb õhtul magama ja hommikul enam ei ärka? Ta vastas: "Ei, ma arvan, et kell saab 11 ja ongi kõik."

Mida ma siis ikkagi tegin kõik need tunnid seal haiglas, kui õde morfiiniuimas oli? Ma lihtsalt olin, mõtlesin, tunnetasin, arutlesin, kurvastasin, vihastasin, rõõmustasin. Kuna tema eriti rääkida ei jaksanud, siis sõnalised dialoogid olid meil lühikesed. Üks kord, kui ma tema juhtimisel voodi asendit tuunisin ja iga jõnksu järel küsisin, kas veel, ütles ta lõpuks, et aitab küll, las olla nii, muidu on liiga mugav. Pärast seda ma loomulikult küsisin iga kord, et ega liiga mugav ei ole :) Selline siseringi nali tekkis. Huumorisoon igatahes säilis tal lõpuni, seda võin küll kinnitada. Näiteks ütles ta sanitarile muigel näoga, kui too teda potile aitas, et õde proovis, aga ei jaksanud, ta on liiga nääpsuke. Iroonia seisnes selles, et ise ta ju ka enam tugev polnud.

11. juunil tegi ta silmad lahti ja küsis: "Ega sa mind kinni ei hoia?" Pidin enne vastamist ennast tagasi hoidma, sest inimene minus loomulikult tahab kinni hoida. Tema küsimuse ülesehitus viitas, et ta ei soovi seda enam, seega pidin ka ennast ümber häälestama, et mitte talle vastu töötada. Leidsin endas kompromissi ja ütlesin: "Ma ei hoia sind kinni, ma lihtsalt hoian sind." Ta pani silmad kinni ja tukkus edasi. Aga mina jäin mõtlema, ennast ümber rääkima. Vaatasin seda olukorda energeetiliselt: minu ees seisab ingel, tiibadega, valges öösärgis ja puha, tema kohal taevas on avaus. Ma küsin, kas ta tuli mu õde ära viima? Tema vastab, et tema ei saa kedagi ära viia, ta näitab ainult teed, õde ise läheb, kui tahab. Siis vaatasin ringi, et kus Laura üldse on. Nägin teda enda süles, imikuna. Läksin inglile lähemale ja ütlesin õele, et mine, kui soovid. Ta hõljus mu kätelt täpselt kahe maailma piirile ja jäi sinna. Rohkem tol hetkel midagi ei toimunud. Nädal hiljem sinna vaadates oli ta arusaadavatel põhjustel lennanud avausest läbi ja 40 päeva peale surma oli taevaluuk sulgunud.

Kõigile neile, kes arvavad, et niisama käest kinni hoidmine ja haige kõrval istumine on aja raiskamine, võib-olla isegi teiste segamine, tahan ma kirjutada enda kogemusest sellise pildi: istun voodi kõrval, väsinud haigla õhkkonnast, rasketest tunnetest, valust, tundub, nagu mõjuks morfiin ka mulle, sest pea vajub nokkides korduvalt rinnale. Hoian õe käest kinni, sest tean, et ta ei taha üksi olla, las tunneb, et ma olen seal. Ühel hetkel ta lööb silmad lahti, vaatab arusaamatult mööda valget palatiseina üles, liigub pilguga akna suunas, siis tõstab kätt, mille küljes ripub tilgutivoolik, ja tõdeb pettunult, et ta on ikka haiglavoodis. Edasi keerab ta aegalselt pead minu poole ja kui me pilgud kohtuvad, lõdvestub ta hetkega ja tema näkku ilmub siiras tänunaeratus, silmis asendub hirm rahuga. Just sel hetkel ma teadsin, et praegu ei ole minu jaoks õigemat kohta, kui seal kõva tabureti peal tema kätt hoides, talle seeläbi turvatunnet pakkudes, olles olemas, tingimusteta.

Iga päev küsisin ma endalt ka seda, et kui täna on viimane võimalus, siis mida ma kahetseksin, et tegemata jätsin. Ausalt öeldes peaks me nii elama iga päev, aga miskipärast jõuab see kohale alles siis, kui sõna otseses mõttes on surm silme ees. 15. juuni ei erinenud minu jaoks eelnevatest päevadest. Mul oli juba 5. päeva kaasas raamat "Alice imedemaal", mida me lapsena vinüülplaadilt Tõnu Aava esituses nii palju kordi kuulasime, et see meil peas oli. Kahetsuse küsimusele kuulsingi vastust: "... et sa talle raamatut ei lugenud!" Kui ta jälle ärkas, hakkasin "Kas sa tahad..." küsimustega pihta. Ta raputas iga asja peale pead ja ütles lõpuks; "Midagi ei taha, elada ei taha." Selle peale ei osanud ma midagi vastata. Küsisin siis, et kas ta jääb nüüd uuesti magama? Ta ei teadnud. "No sel juhul loen ma sulle raamatut. Sa võid magada, kui tahad, mind see ei sega." Mina lugesin ja tema kuulas nostalgiline naeratus näol. Paralleelselt tajusin, kuidas ta ennast nagu Alice tundis auku kukkuvat, ei tea, mis all ootab või kui sügav see üldse on. Jõudsin lugemisega sinna, kus Alice leiab väikese ukse, mille taga on kõige kaunim aed, mida eales nähtud, kuid ta ei mahu sealt sisse. "Oh, kuidas ma tahaksin, et saaksin enda kokku panna nagu pikksilma! Ma usun, et tuleksin sellega toime, kui vaid teaksin, kuidas alustada." Siis astus sisse Laura sõbranna, kes teatas mu õele rõõmsalt: "Ma ju ütlesin, et me kohtume veel!" Kell oli 15, ma võtsin enda asjad, tegin Laurale laubale musi ja ütlesin, et homme näeme, toon sulle süüa (ta nimelt oli lubanud järgmisel päeval proovida süüa).

Õhtul kell 18 paiku jäin ma magama, ärkasin u kell 19 ja nägin Laurat hõljumas Selveris, ise nii särav, ütleb: "Vaata, kui kerge mul on, ma olen vaba! Vaata, kuidas ma saan lae all lennata!" Paar tundi hiljem helistas õemees, et jälle mulle kurba uudist teatada... Järgmisel päeval küsisin, mis kell Laura suri? Ta ütles, et 20.30, aga kogu jant hakkas pihta 19 paiku.

Mul on hea meel, et õde ei olnud üksi. Jah, mingil hetkel mingil egoistlikul tasandil olin pahane ja solvunud, et mina seal juures ei olnud, aga mingi sisemine hääl ütles ka kohe: "Sina ei oleks lasknud minna!" Samal hilisõhtul tuli ta jääkülma lainena minu südame kõrvale, keeras ennast kerra nagu kass ja ütles, et ma nüüd puhkan siin mugavalt. Ja mul ei ole selle vastu midagi, sest me oleme ju üks!