Naiste itk

Olles kuulanud autosõidu ajal mitu päeva Antsude plaati, kus on mõnusas seades regilaulud, tundsin, kuidas minu kaudu tahavad mingid naised ennast kuuldavaks teha. Täna hommikul ei pidanud enam vastu, kargasin voodis istuli, haarasin paberi ja pliiatsi ning panin nende nutulaulu kirja. Siin see on:

Võõrad mehed tulid külla,
relvad vöölla, kilbid käella.
Tapsid ära meie mehed,
vägistasid meie naised,
varastasid lapsukesed,
põletasid tarekesed.

Jäime vaenu hoidemaie,
lapsi taga nuttemaie.
Võtame me vana seemne,
endast jälle emad teeme,
lapsed suureks kasvatame,
vihkama nad õpetame.
Enda juustest sõjarüüd
punusime neile nüüd,
et nad saaksid minna külla
vendadele naaberkülla.
Tapaksid seal maha mehi,
vägistaksid nende naisi,
varastaksid lapsukesi,
põletaksid tarekesi.

Kuid, oh häda, paha lugu!
Kes on meie enda sugu?
Et ei tapaks oma venda,
kuidas teda ära tunda?
Naistest kes on tema õde?
Kes küll aitab leida tõde?
Kõik seal julmalt tapa maha,
siis on kindel, et ei taha
keegi enam meile tulla
surmanuhtlust tooma külla.

Kes siin võitis, kes siin kaotas,
kes siin sõjasaagi jaotas?
Võitu pole, kõik on kaotand!
Kõik me oleme siin kaotand!

Millal kõik see ükskord lõpeb?
Millal inimene õpib?

Ärge saatke enda mehi
tapma teise küla mehi,
vägistama nende naisi,
varastama lapsukesi,
põletama nende maju.
Nii ei tule iial rahu!

Olge oma kodudessa,
enda pere keskella,
enda mehe embusessa,
enda laste seltsissa.

Ainult nii saab rahu olla,
õnn ja rõõm su õue tulla,
sõjakirves maasse maetud,
vereojad kinni kaetud,
häbi saab siis puhtaks pestud,
hirmud minema kõik pekstud.

Armastuse välja lubad,
selle taga õndsus juba
ammu ootab oma aega,
millal täidad enda väega
kogu suure Maa ja Ilma,
iga süütu lapse silma.