Mõistmine

Mõista, mõista, kes see on? Ei tea, mida tahab, aga loodab seda leida? Eks ikka inimene. "Ma ei tea, mida ma tahan, ma ei tea, kuhu ma tahan jõuda, ma ei tea, mida teha..." kuulen ma tööl pidevalt. Vastamist alustan ma sel juhul lausega: "Kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis pole ju vahet, mis tee sa valid, kuskile ikka välja jõuad. Hakka lihtsalt astuma." Siinkohal ta mõistab paigalseisu põhjust - tal puudub sihtkoht, eesmärk, võiks isegi öelda selge unistus. Ta mõistab ka, et püstitades endale sihi, on palju kergem valida teed, mis sinnani viib. Muidugi võib ju minna Tallinnast Tartusse ka läbi Pärnu, aga see on juba tema valik, kui suure ringiga ta läheb. Minu meelest ei ole kellegi asi, kuidas teine elab, mis valikud teeb ja kuidas midagi saavutab, me ei pea mõistma teist inimest. Kõige olulisem on mõista iseennast ja see on päris suur töö, sest keegi pole meile seda õpetanud. Lapsest saadik räägitakse, et tuleb teised inimesed seada endast tähtsamale kohale ja püüda neid kõiki mõista. Kõik oleme kindlasti kuulnud ja/või öelnud: "Saa minust ka aru!" ning "Ma ei mõista teda." Loomulikult on palju olukordi, kus tuleb ennast teistele mõistetavaks teha, kuid liigse erinevuse puhul ei ole see teostatav. Erinevus võib olla näiteks keel, kultuur, sugu, vanus jne. Kui sõna otseses ja kaudses mõttes inimesed ühist keelt ei leia, siis ei saa me ennast kuidagi teisele mõistetavaks teha, roni või nahast välja. Kas tasub näha kõvasti vaeva ja kulutada palju aega, et ennast teisele mõistetavaks teha? Selles on küsimus. Kui sa järele mõtled, leiad tõenäoliselt, et kui esimese paari seletusega teine sinust ikka nii aru ei saa, nagu sina tahad, ei ole mõtet rohkem vaeva näha - vähemalt samal päeval mitte. Tihti juhtub nii, et mõne päeva pärast, kui teine pool on natuke seedida saanud või on teises meeleolus, läheb tal pirn põlema ja talle jõuabki kohale. Või oled sina jõudnud uudse viisini, kuidas talle ennast selgitada. Igatahes ei ole mõtet sama asja korrutada, kui see talle kohe arusaadav ei ole. Kuni liidetavad on samad, ei muutu ka vastus, eks.

Kas teist saab paremini tunda, kui tema ise? Meie ühiskonnas mulle tundub, et saab küll, sest meid on õpetatud sekkuma teiste ellu, analüüsima teisi inimesi, nende tegemisi, väljaütlemisi, riietust jmt. Teistele nõu anda, seda me oskame, teisi õpetama ja kritiseerima tõttavad paljud ülikiiresti, enda jaoks võib-olla lausa märkamatult. Harjumus leida teistes vigu, on  enamuses, nagu ka enda võrdlemine teistega. See toobki kaasa erinevuste mittesallimise, mis omakorda tagab lambakarja mentaliteedi, kus haljale aasale kepsutaja määgitakse tagasi kitsale teele truuks jäänud loomakeste poolt.

Mõtle nüüd veel, miks tundub teise olukord sulle nii selge ja arusaadav, nii lihtne lahendada, aga enda oma mitte? Kas äkki sellepärast, et sina näed tema olukorda eemalt? Sa ei ole sellega otseselt seotud? Sind see ei mõjuta? Sina ei pea seal midagi otsustama, lahendama, seega ka vastutama? Vaata nüüd ise kogu seda olukorda eemalt, kui sa kellelegi nõu annad - sel hetkel on tema sinu suhtes lammas seal karjas, aga sina oled aasal, sina näed tema ümber toimuvat suurema raadiusega, kui ta ise. Võin ka teise pildilise näite tuua, mida ma kasutan: iga inimene on oma olukorras, nagu liftis, ta ei näe kaugemale, kui liftiseinad, lagi ja põrand. Ta näeb ainult neid inimesi, kes on temaga koos liftis ja neidki täpselt selle nurga alt, nagu nad tema suhtes asetsevad. Eemalseisjana näed sa ka seda, kui kõrgel on lift, millises hoones see asub, kus asub hoone jne, olenevalt sellest, kui osav kõrvaltvaataja sa oled. Selliselt mingist olukorrast eemaldudes mõistad ka seda, kui tähtis või tühine miski on, kõik on suhteline - kui ma jõuan eemalt vaatamisega teise galaktikasse, siis ei oma see inimene liftis üldse enam mingit tähtsust :) Nii et tuleb valida, millisel tasandil keegi muutusi soovib teha, ja sealt siis olukorda hinnata. Kui inimene mõistab, et tema enda teha on liftist välja saamine, teab ka täpselt, et selleks peab ta vajutama stopp-nuppu ja trügima mööda neist, kes takistavad. Sellise valiku tegemisel võib teine inimene julgustajaks olla küll, kuid tema eest liftist välja astuda ei saa keegi. Piisab sellest, kui mõistad, et teine miskipärast ei julge seda sammu teha, ei peagi mõistma, miks. Veelgi enam - ei tasu solvuda, kui sulle tundub, et sinu ülihead nõuannet lihtsalt eiratakse. Pealegi ise eirad sa neid ju ka ;)

Miks ma ei soovita kulutada aega ja muud energiat teise mõistmiseks?  Püüd mõista teist inimest on kõigest meeletu soov põgeneda iseenda eest, leida tegevust kuskil mujal, hoida tähelepanu endast väljaspool. Kui kogu protsessi tulemusena saad aru, et tegelikult on sul endal seda analüüsi ja nõuannet vaja, siis on hästi, aga olgem ausad - sellise lõpptulemuseni jõuavad ülivähesed, enamus ei taha sarnasust näha. Hakka parem iseendale nõu andma. See ei taga veel otsustamist ega tegutsemist, kuid vähemalt saad endaga kontaktis olla ja arutleda kõige targemaga.

Kord ütles sõber mu abikaasale: "Ma saan sinust aru, aga ei nõustu selle arvamusega." Minu mees on väga kirglik vaidleja ja talle on oluline, et teised mõistaksid teda, kuigi oma kirglikkuses läheb ta nii ähmi täis, et ei suuda mõnikord enam arusaadavaid lauseid moodustada ega sõnu leida. Sellistel hetkedel ütleme kõik: "Saad ju aru küll, mis ma öelda tahan." Ma võin ju arvata, et saan, aga äkki ei saa, sest ma võin ise välja mõelda, mis sa öelda tahad :)  Mis ühele iseenesest mõistetav, on teise jaoks täiesti arusaamatu. Tundes enda meest, tema seisukohti ja iseloomu, olen mõnikord isegi tema asemel tema mõtteid väljendanud, kuni ta rahuneb, ennast kogub ja ise jätkata saab. Miks on talle ja paljudele nii oluline, et teised mitte ainult ei mõistaks, vaid ka nõustuks? Tahad tunda, et sul on õigus? Mis tunnet tahetakse saavutada? Iial ei saa täielikult mõista teise tunnet, sest selle kogust ei ole võimalik mõõta meetrites ega kilogrammides, aastates ega liitrites.

Ja siis on veel olemas hukka mõistmine. Imelik väljend, ahistav tegevus. Hukka mõistes seame ka endale piire, sest kuigi me tahame elada stiilis mis-on-lubatud-mulle-ei-ole-lubatud-teistele, tunneme me iga kord neid piire ületades, et käitusime valesti, pahasti, ja sellele järgneb karistus. Mõistad alateadvuse sellist mõttekäiku? Ootame, et varas saaks oma karistuse? Järelikult ootame, et ka meie saame karistatud. Ja see elamine pidevas hirmus valesti teha ja karistatud saada, on väga ahistav.

Mõtisklemiseks: miks on sõnad "mõistmine" ja "mõistatamine" nii sarnased? Kui erinevad on need kaks tegevust? Kas mõistmine on ettenähtud ainult mõistuse tasandil arusaamiseks, nagu nimi ütleb? Tunded tuleks välja jätta? Siis on tegu juba tunnetamisega, tundmisega, tundmusega. Mulle tundub, et ma mõistan? Mulle tundub, et tema mõistab? Siinkohal palun teid kõiki: ärge eeldage, mida teine eeldab! Lihtne statistika igaühe kogemustest näitab, et me paneme peaaegu alati sellisele eeldusele tuginedes täiega puusse (näiteks arvan, et kui ma teen nii, siis ta saab tigedaks, aga ei saanudki). Me lähtume tegelikult ikkagi endast, me saame teistest aru läbi enda arusaamise ja arusaamad on muutuvad, need näitavad meie arengut. Areng (isegi taandareng) on inimesele alati kasulik, kõige kahjulikum on paigalseis.

Mõista, mõista, kes sa oled?