reede, 4. märts 2016

Valetamine

Valel on lühikesed jalad, seetõttu on üks hea huumorisoonega inimene pannud selle enda taksikoerale nimeks. Eelmise sajandi lõpus rääkisin oma õele, et mu ülemus vist ei oskagi teistmoodi, kui valetada, vassida, luisata, varjata, keerutada, kuigi pidevalt tuleb see kõik välja. Kas ta ise ei näe, et valel on lühikesed jalad? Mu õel tuli selle peale talle endalegi ootamatult täiendus: "Lühikesed jalad küll, aga ta jookseb nendel kiiresti!". Tõepoolest, seda ta teeb, päris kiiresti jõuab ühest valest teise. Huvitav on kõrvalt vaadata, et kuigi kõik ta sõbrad jm lähedased inimesed, kes teda tunnevad, on sellega harjunud ning teavad, et teda ei tasu uskuda, siis kui talle nii otsekoheselt välja öelda, ta solvub. Eks tõde on ikka valus kuulata, eriti kui see sinu enda kohta käib. Lisaks kui sa valetad kõige kohta, siis sa valetad ka seda, et sa ei valeta.

Järgnevalt kutsun sind, hea lugeja, kaasa mõtlema, miks me üldse valetame. Me armastame enda rahustamiseks lahterdada, et on olemas hädavale, valge vale, teist säästev vale jmt. Jah, valetamisel on erinevad eesmärgid ja põhjused, mõni vale tuleb justkui iseenesest, teist ehitad kaua üles, kolmandat kaalud ja arutad, kas ikka ja kuidas. Viimase kohta tooks näite, kui saad teada, et su sõbra elukaaslane teda petab - öelda või mitte? Öelda sõbrale või anda teada tema elukaaslasele? Äkki hoopis haaraks härjal sarvist ja hirmutaks armukest? Või hoida kogu teemast eemale? Aga kui kunagi välja tuleb, et sa teadsid ja sõbrale ei rääkinud, saab ta pahaseks? Ei tea, ei tea, raske olukord, sekkuda ja mil määral? Küsimusi tuleb aina juurde. Valid kõrvale jäämise, ehk varjad sõbra eest infot. Sõber tuleb sulle külla ja kurdab, et ta elukaaslasel on vist kõrvalsuhe. No mis sa nüüd teed?? Noogutad vaikides? Teise inimese valed on haaranud sind enda võrku, sinu otsused peavad sind sealt välja aitama. Kes julgeb teha sõbrale korraks haiget öeldes välja, mida teab, kes jätab asja venima ja piinab ennast info varjamisega? Kindlasti on ka neid, kes praegu loevad ja imestavad, sest tema kiirreageerimine oleks taganud kohe foto sündmuskohalt ning selle edastamise sõbrale koos omapoolsete kommentaaridega. Inimesed on erinevad, nii et ma püüan siin ka erinevaid näiteid tuua :) Õiget ja valet otsust ei ole olemas, kuid otsuse teeme me tuginedes eeldatavatele tagajärgedele. Eeldused jällegi tuginevad meie kogemustele ja teadmistele, mida oleme kuulnud või lugenud. Kui me teame, et sõbra elukaaslane on äkilise iseloomuga, hindame tõenäosust, et ta tuleb sulle info väljastamise eest kätte maksma, päris kõrgelt, ja seetõttu võime valida vaikimise.

Jõudsingi sinna, et valetada (ka varjata jmt) me otsustame sellepärast, et vältida ebameeldivat tagajärge. Samas kui vale välja tuleb, on sellel veel omaette tagajärg. Lihtsalt väljendudes saad karistada nii teo kui valetamise eest. Kui me räägiks asja kohe ausalt ära, siis vähemalt valetamise eest me ei saa mitte midagi. Mõnikord küll tundub tõde nii uskumatu, et arvatakse, et sa ikkagi valetad (seda olen ma ise korduvalt tunda saanud, sest ma olen uskumatult otsekohene). Olen oma lapsi jälginud (sest nad on ju meie suured õpetajad) ja aru saanud, et kuigi mina neid enamasti ei karista, siis valetavad nad mulle sama palju, kui oma isale. Isegi see ei ole nende käitumist muutnud, kui ma viitan, et selgeltnägijale pole mõtet valetada, ärge kulutage sellega minu ja enda aega. Neil on juba sisseharjunud, et esimese asjana, kui keegi kõva häälega küsib: "Kes tegi?", tuleb kiiresti vastata: "Ei tea, mina mitte!" Nüüdseks olen valinud taktika, kus selle vastuse peale ütlen: "Ju see siis olin jälle mina, lihtsalt ise ei mäleta, et ma oleksin laste mänguasjad suurde tuppa toonud ja laiali loopinud. Et seda enam ei juhtuks, viskan ma need prügikasti." Võite arvata, kui kiiresti need ära koristatakse :) Paraku suurde tuppa ununenud mustade nõude puhul see taktika ei toimi. Selle jutu juures on pilt, mille avastasin, kui tolmuimejaga diivanialust puhastasin. Kuna mina olen endaga tööd teinud ja tulemusega rahul, siis ütlen ausalt, mind pani muigama ja tekitas isegi sooja nunnu-tunde. Itsitasin vaikselt käpuli seal ja ütlesin mehele, et ma näitan sulle midagi, kui sa lubad, et ei lähe lapse peale karjuma. Lühidalt öeldes - kutsus ta lapse sinna ja ikka riidles. Jah, teil on õigus, mehe selline käitumine tagab edaspidi info varjamise minu poolt. Kui mina eeldan, et tema käitub ülekohtuselt, siis ma ei räägi talle, milliseid kohti on lapsed veel kunstiga täiendanud. Olgem ausad - kutsuke seal alaservas ei sega istumist, ei vähenda diivani sihtotstarbepäraseid omadusi üldse, ei mõjuta isegi toa üldmuljet, sest ei paista välja, kui sa just põrandal pikali ei ole. Aknalaud lapse toas on samasuguseid tegelasi täis joonistatud, kuigi me räägime, et kasuta paberit. Kui vanemad on mõlemad sellised, kes raamides ei püsi, siis kuidas saaks seda teha meie lapsed? Miks me karistame neid selle eest, et nad on meie sarnased? Ma näen, et see läheb juba laste kasvatamise teemaks, nii et tulen tagasi valetamise juurde.

Laps valetab, sest ta ei taha karistada saada (pean vajalikuks mainida, et minu laste karistamine on enamasti ebameeldiv karjumine, teiseks ekraani eest ära saatmine, kolmandaks käsk koristada, füüsilist vägivalda pole rakendatud). Samas saab ta karistada nii valetamise kui ka tegemise eest. Järgmine kord (mis ei lase end kaua oodata) valetab jälle. Kas tõesti oleme juba lapsest saadik harjunud valetama? Üritame alati esimesena hõigata: "Mina pole midagi teinud!"? Kas see harjumus jääb meile külge meie enda vanematest? Otseses mõttes valetamine kandub põlvest põlve? Me enam ei eeldagi, et keegi tõtt räägiks? Vaatake, mis meie ümber toimub - poliitikud, arvamusliidrid, tuntud inimesed, meedia, haridussüsteem jne - kõik valetavad! Usaldada ei saa mitte kedagi peale iseenda, aga iseendaga enamusel kontakt puudub, nii et ta justkui peabki elama selles vales, mida teised teadlikult loovad? Siit joonistus välja järgmine valetamise põhjus, teise sõnaga manipuleerimine. Selleks, et saada endale soodsat tulemust, väänatakse, mõeldakse välja või varjatakse fakte. See on massiliselt kasutuses igal pool, ma arvan, et meie ühiskonnas ei ole inimest, kes suuremal või vähemal määral ei manipuleeri, ka iseendaga. Vahe on ainult selles, kui paljudega kellelgi meist on võimalik seda teha, sest arusaadavalt, kui oled "rahva juht", esined televiisoris, siis on tööpõld palju suurem ja viljakam, kui nö tavainimesel, kes erinevate ähvardustega üritab oma abikaasat remonti panna tegema. Muidugi kui ähvardusele järgneb selle täide viimine, pole tegu valetamisega, kuid ma ei tea küll kedagi, kes oleks tõesti sellepärast abielu lahutanud, et mees ei teinud kodus remonti - ja sel juhul on ju tegu manipuleerimisega - valetad, hirmutad, ähvardad, et panna teist käituma nii, nagu sina tahad.

Ma arvan, et olin keskkoolis, kui ma sain aru, milles seisneb usutava vale võti - valetaja peab ise uskuma, et see on tõsi. Vastasel korral ta reedab ennast, kui teine vähegi mõistab kehakeelt lugeda. Võtsin nõuks seda teooriat enda peal katsetada, nüüd nimetan sellist teguviisi, kus sa endale midagi korrutad nii kaua, kuni uskuma hakkad, enda programmeerimiseks. Ma ei mäleta, mis vale ma välja mõtlesin, sest see polnud oluline, ma tahtsin näha, kuidas see mul õnnestub. Peale edukat sooritust tunnistasin üles, et tegu oli katsega. Üks kord (see oli mõni aasta peale keskkooli) tegime proovi lausa õega kahekesti ja õnnestus samuti suurepäraselt. Kes nüüd tahab ise järele teha, siis soovitan katsealuseks valida inimese, kes suudab koos sinuga pärast naerda, mitte ei tule kallale või ei saa infarkti. Vaatame korraks uuesti poliitikute poole (kuigi eriti ei tahaks), sest sealt tuleb selliseid valesid nagu Sangarist triiksärke. Vanad kalad on väga osavad, noored õpivad kiiresti ja rahvas usub. Vahepeal üks poliitik paljastab teise poliitiku vale, et varjata enda valet, rahvas korraks ahhetab ja siis rahuneb kõik maha. Jätkame tavapärast argielu selles valedevõrgus, mida keegi lõhkuda ei julge. Kõik me teame, et nad valetavad, aga kuna me ei tea, mis tegelikult toimub, siis jääksime tühjusesse hõljuma, kui me ei usuks ühtegi nende sõna. Millele me siis toetuksime? Õnneks näen, et järjest enam julgevad inimesed leida iseennast ja toetuda ... endale.

Millal on varjamine valetamine, millal lihtsalt varjamine? (seda ma mõtlesin praegu WC-s, ütlen ausalt). Kui ma loodan, et see, mida ma varjan, välja ei tule, siis on tegu valetamisega (või kui ma kardan, et tuleb välja). Kui mul sellest on ükskõik, siis ma lihtsalt ei pea vajalikuks teatud infot jagada. Näiteks on keegi usaldanud mulle oma saladuse ja palunud seda mitte avalikustada. Kuigi mul kangastub praegu selline olukord, kus mõrvar pihib kirikus, üksikasjalikult räägib, mida ta on teinud ja mida kavatseb teha, kuid pihiisa EI TOHI sellest kellelegi rääkida. Vot sellist pihiisa ei saa minust vist kunagi, sest kui ma tunnen, et minu võimuses on kellegi elu päästmine, siis ma seda ka päästma torman. Mis teha, religioon on järjekordne manipulatsioonivõrk, WWW. Valetamine on patt, mille pärast satud peale surma põrgusse. Teate, mis Jumal selle peale ütleb? "Ainus põrgu on inimese enda sees, tema hirmudest tekkinud piinad. Miks peaksin ma iseenda loomingut karistama?" Ka sellest pole ma lapsest saadik aru saanud, kuidas usklikud ühel hetkel ütlevad, et Jumal on armastus ja järgmises lauses hirmutavad mind Jumala kättemaksuga. Järjekordne manipuleeriv vale.

Lõpetuseks räägin natuke valetamisest läbi enda tööelu vaatevinkli. Inimesed, kes mu juurde jõuavad, teavad enamasti, et ma olen selgeltnägija ja usuvad seda. On sattunud ka mõned skeptikud, sest ka minul on vaja vaheldust. Enamus ei püüa teadlikult minu eest midagi varjata, nad on keskendunud endale ja küsimuste moodustamisele, kuid siin teemas räägin ma neist, kes istuvad maha, ja üle kõige karjub tema seest keegi: "Peaasi, et ta SEDA ei näeks!" või "Äkki ta näeb SEDA ka!" Mind ausalt ei huvita teie elu üldse :) Mind huvitab see, et sa saaksid läbi minu uusi vastuseid, millest sul on abi. Nii et sellises olukorras, kus on näha, et inimene valetab või üritab varjata minu eest midagi, jätan ma selle "häbipleki" kinnisesse karpi ja lähen hoopis uurima, miks ta seda näidata ei taha, sest see on kindlasti teema, mille lahendamisega kaasneb tugev areng. Võiks isegi öelda, et vale on nagu haigus - millegi tagajärg, tegeleda tuleb aga põhjusega, milleks on hirm. Selgitades välja, mida ta pelgab, käime koos läbi erinevaid lahendusi ja lõpptulemusi, kui ta otsustab nö kapist välja tulla, ning leiame, et see on igati tervislikum, kui jätkata selle saladusekoorma all ägamist. Sellega on minu töö tehtud, kuid tema oma alles algab, viimased meetrid on jäänud, et ületada finišijoon.

Kokkuvõtteks tundub, et meie ühiskonnas ilma valetamiseta ellu ei jää, sh iseendale valetamine. Me lihtsalt ei oska üdini ausad olla. Küll aga tasub alati endale selgeks teha MIKS sa kardad seda või teist välja öelda, tunnistada. Sellise analüüsiga jõuad tihti tõdemuseni, et tasub seekord rääkida tõtt. On ju öeldud, et kui sa kunagi ei valeta, siis pole sul vaja midagi meeles pidada. Sest tõesti proovi sa meeles pidada, mida sa kellelegi kokku oled valetanud, kelle eest varjunud ja sealt veel edasi - kes keda tunneb, kellega suhtleb jne jne. Soovitan vaadata filmi "Valetamise leiutamine" (http://www.imdb.com/title/tt1058017/), tegu on komöödiaga, kuid annab ka mõtteainet.

Ole aus enda suhtes!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar