Kasvamine ja kasvatamine

Kui ma ütlesin oma 8-aastasele lapsele, et selles jutus ma räägin kindlasti ka temast, vastas ta: "Mina ei kasva ju eriti kiiresti." Kuidas keegi aru saab :) Ütlen igaks juhuks kohe ära, et taimekasvatusest siin juttu ei tule, samuti lihasmassi suurendamisest.

Meid kõiki on kasvatatud ja me kõik oleme kasvanud. Minu ema ütleb siiani: "Mina pole teid kasvatanud, ise kasvasite." Ja ma olen talle selle eest tänulik, kuigi meil oli ju ka isa, kelle kasvatusmeetodid jätsid väga sügava jälje (nendest saate lugeda Kasvamise ja kasvatamise lugude all). Alustame mõtlemist sellest, kui meil endal tuleb laps (ma ei kasuta sõna "sünnib", sest siis tähenorijad mehed, kes loevad, hakkavad kohe... norima). Mõned kurdavad, et see on raske töö ja vaev, hirm kasvatada valesti, on väga suur, kardetakse muidugi ka teiste halvakspanu jne. Paljud leiavad, et laps võiks sündida koos manuaaliga. Tegelikult sünnibki, aga see pole paberile trükitud, vaid tema ja sinu sees nagu mälupulk. Tuleb omavahel suhelda ja tegelikult paljud ju räägivadki lapsega juba siis, kui ta alles kõhus on, mõni veelgi varem - hingega, kes ta juurde tuleb. Miskipärast peale sündi jääb sellist telepaatilist suhtlemist kohe vähemaks, võib-olla sellepärast, et kõik muutub maisemaks - söötmine, mähkmevahetus, magamine, trill-trall. Lisaks kõik need abivalmis inimesed, kes teavad palju paremini, mis su lapsele ja sulle hea on. Minu ämm teatas lapse viiendal elupäeval, et peaksime lisatoitu ka andma: "...no mitte palju, teed ja banaani." Õnneks olime meie abikaasaga selles osas ühel nõul, aga ma tean, et paljudes peredes just mees leiab, et ema sõna peab kuulama ja tekivad konfliktid. Kus konflikt füüsiliselt väljendub? Õige - lapse tervises. Mida pingelisem on õhkkond kodus ja eriti emas, seda rahutum on laps. Ei ole mõtet sel juhul jätta enda menüüst kõik, peale keedetud vee, välja, see ei aita. Piinab ja kurnab ema ja seeläbi ka last veel rohkem. Lapse kasvatamises peavad minu meelest mängima suurimat rolli tema ema ja isa, kõik teised mahtugu ülejäänud 20% sisse. Teistel on oma lapsed, tegelegu nendega. Ja kelle lapsed on juba suureks kasvanud, siis nautigu elu, sest nende kasvastustöö on tehtud. Kus siis võiks olla piir kasvatamise ja kasvada lubamise vahel? Laps on rahul, kui vanemad on rahul - lähtume praegu sellest lausest. Seega hakates last kasvatama, seadma talle piire, peaksime kogu aeg jälgima, mis on tulemus. Arvesta nüüd sellega, et ka sinu ootusärevus kajastub lapses :) Ära tee liiga kiireid järeldusi, vaid oota mõned päevad, kuni su ootusärevus enam ei sega. Kui sa näed, et laps on "parem", järelikult oled ka sina rahul selle muutusega; kui aga tekib jonn, ärevus, isegi unehäired, ei ole sinu otsus (vähemalt praegu) sobiv teile kummalegi. Ega sa ometi arva, et ainult sina jälgid last? Tema jälgib sind ka. Nagu ma ühes eelnevas blogis mainisin - laps järgib eeskuju. Vaata (kui võimalik) väikelast (kuni 3aastane), kui ta lõhub midagi ära, esimese asjana ta otsib silmadega oma vanema ja ootab, kuidas tema reageerib, sest lapsel endal ei ole kogemust, kuidas selles olukorras peaks ennast tundma. Täpselt sama juhtub siis, kui laps kukub (ma ei mõtle luid katki, vaid pehmelt kõhuli). Kui sina jooksed sinna suure kisaga: "Oi, oi, oi, kuhu sa haiget said?" ja hakkad paaniliselt kussutama, hakkabki laps nutma. Kui aga sa muretult küsid hoopis: "Noh, mis sa leidsid sealt?", ta kas naeratab või vaatabki, mis seal põrandal siis leidub. Laps õpib meie pealt, kuidas reageerida! Tuleta seda endale meelde iga kord, kui sulle ei meeldi lapse reaktsioon :) Muuda ennast, muutub laps (seda ma ei väsi kordamast).

Teine asi, mida mu ema on rõhutanud: "Mina olen teid kasvatanud ühte moodi ja armastanud ühe palju." Ma saan aru, et siin tekib vastuolu väitega, et ta pole meid kasvatanud, aga selline mu ema on :) Kas saab üldse kasvatada lapsi ühte moodi? Lapsed on erinevad, juba see, et üks on vanem, kui teine, loob erinevuse, poiss vs tüdruk - kuidas saaks neid ühte moodi kasvatada? Vähe sellest, ema ja isa ju ka saavad vahepeal targemaks ja kogenumaks, kas tõesti rakendad väiksemate laste peal sama kasvatust, mis vanima lapse puhul ei andnud oodatud tulemust? Minu mees on 4 lapsest vanim. Tema silme läbi sain ma veel paremini aru, kui raske ja suhteline on võrdsuse printsiip perekonnas. Konkreetne reegel oli selline: kui laps saab 14, võib ta kella 23ni üleval olla, nooremad peavad magama minema kell 22. Esimesel õhtul tundis värskelt 14-aastaseks saanud vanim vend mõnu, uhkust jmt, et saab täiskasvanutega koos kauem üleval olla, kui tited magama aeti (tited on temast vastavalt 1a 4k, 2a 6k ja 5a 6k nooremad). Kuid juba järgmisel nädalal ei viitsinud keegi nooremaid lapsi kell 22 voodisse ajada, sest need protesteerisid, et pole aus, kui vanim vend saab kauem telekat vaadata. Tee, mis tahad, keegi leiab ikka, et talle tehti liiga. Antud juhul leiab minu abikaasa, et tema suhtes oli see karjuv ülekohus, sest ainult tema pidi ootama 14 pikka aastat, teised aga vähem. Sellised seigad lapsepõlvest jäävad paljusid saatma kogu eluks. Talle võibki igal pool tunduda, et talle tehakse jälle liiga, ülekohus ootab iga nurga taga, teisi koheldakse teiste reeglite järgi jne. Kindlasti rakendab ta seda kogemust enda laste peal, vahe on ainult selles, kas ta on endale selgeks teinud, kuidas olla õiglasem, mõistnud oma vanemaid, andestanud ja on isegi tänulik, et tema teab nüüd, kuidas selles olukorras mitte käituda, võib-olla isegi kuidas sellise olukorrani mitte jõuda. Või on ta jäänud traumasse nii kinni, et tahabki justkui enda lastele sama teha, sest talle tehti. Tahab tunda, et tema on nüüd olukorra peremees, tugev despoot. Igale meie käitumisele leidub põhjus, enamasti lapsepõlvest. Kui tahad enda käitumist muuta, tuleb leida algpõhjus (nagu haiguse puhulgi), teadvustada see ja andestades jõuda tänulikkuseni. Liiga tihti visatakse oma lastele nina peale: "Aga meie ajal polnud sellist asja üldse, mina pidin sinu vanuses seda ja teist tegema" jne jne. Olgem ausad, kui "meie ajal" oleksid olnud arvutid ja nutitelefonid, oleksime täpselt samuti toas kõveras istunud, mitte õues puu otsas roninud. Ma ei ütle, et me peaksime lubama piiramatult lastel arvutis istuda, aga nende põlvkond peab toimetulekuks tundma ennast erinevate masinatega koduselt. Lapsevanemal on ülesanne piirata last nii palju, et ei tekiks sõltuvust (ta ei suuda ise kuidagi arvutist välja tulla, isegi, kui ütled; olen näinud kisavat rabelevat last, kui tal arvuti välja lülitati). See on jälle hea koht enda tundma õppimiseks: mis tunne sul tekib, kui sa keelad lapsel midagi teha? Minul on küll kuskil sisimas mõnikord paha tunne, sest miks ma keelan, kui teisele nii meeldib? Ju on see kiiks kuskilt minu lapsepõlvest, igatahes ma eiran seda, sest ma tean, et 8 tundi päevas on liiga palju mis tahes tegevuse jaoks, va magamine. Tulles tagasi võrdsuse juurde, siis minu lapsed on mulle öelnud: "Ise oled küll arvutis edasi!" No aga ma teen ju tööd! See neid ei huvita, sest see pole nende õiglustunnet toetav vaatepunkt. :) Igatahes ärme peta ennast väitega, et me kasvatame kõiki lapsi ühtemoodi, sest isegi kui me sellega hakkama saaksime, ei oleks see kellelegi kasulik. Armastame neid võrdselt! Austame lapsi sellistena nagu nad on, ärme püüa neist kedagi teist teha. Nad on ikkagi omaette isiksused ka, mitte ainult meie peeglid :)

Vaatan, kuidas mu mees raiub mingit ühte lauset ja kasvatusviisi aastaid - soovitud tulemusteta. Olen korduvalt juhtinud tema tähelepanu sellele ja soovitanud aja kokkuhoiu mõtteski lõpetada või proovida midagi uut. Ta on siiani jäänud endale kindlaks, sest kui ikka piisavalt kaua vaeva näha, siis peab see millalgi tööle hakkama. Mina aga olen seisukohal, et kui valitud kasvatusmeetod ei too oodatud tulemusi, siis muuda seda, leia tehnika, mis mõjub. Enamasti aitab, kui tõmbad ennast natuke tagasi, laps satub segadusse uuest olukorrast ja annab ise märku, kuidas teda võiks juhendada. Lapsevanemateks ei sünnita, vaid kasvatakse.

Kuidas ma üldse näen isiksuse, vaimsuse jm kasvu? Ma nimetan seda arenguks, mis väljendub inimese muutumises avatumaks, avaramaks isegi. Hirmud asenduvad põnevusega, ärevus rahuloluga. Igas olukorras nähakse võimalust midagi luua, midagi muuta, midagi õppida. Olles sinna teele astunud, ei peata meid enam miski, me ei tammu paigal, vaid liigume edasi, üles ja alla, aga kindlasti edasi. Selline ongi minu silmis elutee - kunagi ei näe väga kaugele ette, kuid igal ringristmikul tuleb teha otsus.

Lõpetuseks teen lühikokkuvõtte enda arengust emaks olemise ajal.
Oled sa mõelnud, kellele need lapsed nö tehakse? Kellele me neid sünnitame? Mõnda perekonda vaadates jääb mulje, et vanavanematele, kasvatajatele ja sõpradele. Mina tahtsin väga egoistlikult küll endale last :) Ei uurinud enne, kes kõik on valmis iga nädalavahetus lapsehoidjad olema jne. Ei pannud teda ka lasteaiajärjekorda nii kui sünnitusmajast välja sain. Ma saan aru, et ma olen erand - imetasin esimest last 2 aastat 5 kuud, teist last 2 aastat, mõlemad läksid lasteaeda 3-aastaselt, kuskil huviringis pole ma neid sundinud käima jne. Kui sain piisavalt targaks, lõpetasin ka vaktsineerimise (muide perearstiõde helistas, et seda meelde tuletada. Ütlesin, et me ei soovi. Kohe tuli vastus: "No eks te ise teate, millega riskite!"), arsti poole pole ma näinud põhjust pöörduda juba aastaid, sest nö ravimeid ma nagunii neile sisse ei anna. Tõsi, hambaarsti juures käime ikka. Võin julgelt öelda, et ma olen kasvanud koos lastega, sest alguses olin ma üpris peavooluema, käisin kord kuus last näitamas perearstile jne, oli perioode, kui ma ei tundnud midagi peale väsimuse ja ainus lohutus oligi pilk tulevikku, kus see kõik on möödas. Samas kui ma "pääsesin" 2-3 tunniks üksi kasvõi poodi, siis kibelesin kiiresti koju tagasi, sest olin nii harjunud seal olema, lisaks ei olnud ma kindel, et mees ikka lastega "õigesti" hakkama saab. Nüüd on mu tütred juba 8- ja 12-aastased, kuid siiani reageerin, kui poes mõni laps hüüab titekalt: "Emme!" ja rinnad hakavad pakitsema, kui vastsündinu nutab. Lisaks tunnistan, et ma olen emalõvi-tüüpi, st mulle üldse ei meeldi, kui keegi teine minu lapsi nö kasvatab, hakkab rääkima neile, mis on õige ja vale jne. See on minu töö ja ma usaldan ennast selles valdkonnas kõige rohkem, ma ei viitsi teiste tehtud tööd hakata parandama. Mõistan, et koolis õpetatakse igasugust jama ja täpselt seda ma olen ka lastele öelnud, et kui teile tundub miski asi kahtlane, siis tõenäoliselt see ongi. Tulge alati küsige ka minu ja isa arvamust, meil neid jagub. Ka õpetajale ütlesin, et tõenäoliselt tekib meil koolitarkusega lahkarvamusi, näiteks terviseõpetuses. Õnneks on sattunud meile arusaaja õpetaja, kes arvestab sellega. Enne laste saamist olin ma täiesti teistsugune inimene, ma olin veendunud, et hakkan lapsega kohe rääkima ka inglise keeles ning 3-aastaselt oskab ta juba lugeda ja kirjutada. Tunned ennast ära? :) Pärast lapse sündi piirdusin siiski eesti keelega, lugema õppis ta lasteaias 6-aastaselt, sest minul ei jätkunud kannatust. Küll aga on lapsed minuga alati kaasas käinud, nii et nende jaoks olid esimeste sõnade hulgas "käibedeklaratsioon" ja "tulumaks". Mingi hetk sain aru, et lastele polegi nii oluline, et ma mõtleks neile erinevaid tegevusi välja, nendega koos vooliksin, spordiksin jne, vaid see, et nad saavad minuga lihtsalt samas ruumis viibida. Näiteks 8-aastane õpib ja joonistab siin samas minu arvutitoas, kuigi tal on ka oma tuba ja kirjutuslaud ning siin ajab asja ära tugitooli käetugele asetatud suur lõikelaud :) Mis ma selle kirjeldusega öelda tahan, on see, et kui mina suutsin muutuda, suudad ka sina! Emaks saades, koos lastega on seda päris kerge teha, sest sul on täiesti uus olukord, milles lubada endal kasvada. Ma ei oleks arvanud, et ma viin aastaid oma lapsi igal hommikul kooli ja toon koju, aga nii see on. Miks? Ühelt poolt ma näen uudiseid, kuidas Nõmme vahel sõidab jälle mingi auto, kuhu meesterahvas u 8-aastaseid tüdrukuid peale kutsub. Teiselt poolt ma vaatan seda pisikest Pöial-Liisit (ta on tõesti väikest kasvu) ja seda hiiglaslikku koolikotti - no kuidas ta jaksab? Kolmandast küljest tunnen ma ennast tegelikult hästi, kui ma tean, et saan tagada vähemalt sellise turvalisuse ja mugavuse neile (suurem liigub õnneks ka iseseisvalt ringi), kuigi pean enda päevaplaani sättima nende järgi. Nii tark, kui ma arvan ennast ka olevat, usun, et kui mu laps elaks üle (või veel hullem ei elaks) kogemuse seoses kommionuga, võtaks mul endale andeks andmine väga kaua aega. Mul on veel olukordi, mis mind ärritavad ja neid ma tahan lahendada. Kui hakkama saan, kindlasti kirjutan teilegi :) Seniks aga lugege ka järgmist postitust, kus ma toon näiteid elust enesest - tegu, tagajärg ja soovituslik lahendus.

Võid kirjutada kommentaaridesse, milliseid võtteid oled katsetanud ja mis tulemused on olnud, ehk saavad teised ka ideid.