neljapäev, 3. märts 2016

Lapsed ja haigused

"Laps on kodu peegel" - kõik on kuulnud, aga vähesed julgevad sinna peeglisse vaadata. Enamasti öeldakse seda ju teiste laste kohta, kes just pahanduse või mõne killuga hakkama on saanud. Kunagi oleme me kõik olnud lapsed ja peegeldanud oma kodus toimuvat, nüüd oleme lapsevanemad... vaatame natuke siis ka sinna peeglisse.

Palu lapsel joonistada perepilt, enne luba endale, et ükskõik, milline see ei oleks, sa ei hakka temaga pahandama vmt. Pildi analüüsiks ei pea olema eriline spetsialist, kõik saavad aru, kes on suuremalt kujutatud, on lapse meelest olulised (mõnikord ongi laps ise kõige suurem), kellel hoitakse käest kinni, kes kelle kõrval asetseb jne. Samuti saab teha kergeid järeldusi värvivalikust. Võib juhtuda, et mõni inimpereliige jääb pildilt üldse välja, samas lemmikloomast rott kroonib kogu kunstiteost :) See on üks peegelpiltidest, mida konkreetne laps endas kannab ja kõikjal näitab. Kui peres on üle ühe lapse, siis jaotavad nad tavaliselt omavahel rollid ära, üks näiteks peegeldab muresid, teine hoiakuid; üks näitleb ema, teine isa jne. Siit ka tihti kuuldud ütlus: "Täitsa sinusse!" või paremal juhul "Täitsa minusse!" või enamasti: "Ei tea, kellesse see laps küll on?" kui ei taheta näha, et minusse. Võiks hoopis küsida, miks laps nii käitub? Mis (mitte kes) seda põhjustab? "Kes" on enamasti lapsevanem, seal suuremat peamurdmist ei ole vaja teha. Kui saad aru, et laps käitub teatud moel tähelepanu, heakskiidu, turvatunde vmt saamiseks, siis on lihtne see põhjus likvideerida. Tänapäeval on meil kombeks talitada enamasti läbi hirmutamise, ähvardamise ja manipuleerimise - nii, nagu tehti meiega. Kõige levinum karistamise viis on ilma jätmine (ei tohi vaadata telekat, võtame ära telefoni jm IT-seadmed, ei tohi nädal aega sõpradega väljas käia jm). Kui te jälgite last, siis see neid eriti ei morjendagi, nad leiavad endale muud tegevust ja meile tundub, et karistus ei läinud täie ette - ta peaks ju pattu kahetsema, olema tige või midagi... sest meie oleksime. Suurim karistus on tegelikult tähelepanust ilma jätmine, aga ma siiralt loodan, et te seda kunagi ei kasuta! Tõenäoliselt on paljude meie peal seda rakendatud, mäletad, kui jube see oli? Ema või isa lihtsalt teeskleb, et sind ei ole olemas, kuigi viibid samas ruumis ja teed temaga juttu. Kui sa tahad, et sinu laps pöörduks kellegi teise poole, siis võid seda karistust rakendada, aga ma ei usu, et sa seda soovid. Sa solvuksid, kui see peaks juhtuma. Ja karistaksid teda jälle vaikuse ja ignoreerimisega. Parandades ennast, parandad ka last ja kodust õhustikku.

Olen mõned korrad foorumitest lugenud, et laps tegi poes seda või ütles kõva häälega rahvarohkes kohas toda - "pidin häbi pärast maa alla vajuma!" Iga kord ma mõtlen, miks ometi? Kas sellepärast, et tundsid käitumises ära enda, või sellepärast, et teistel jääb äkki mulje, et sa pole oma last osanud kasvatada? Võib-olla hoopis kolmandal põhjusel. Minu jaoks on häbi- ja piinlikkustunded võõraks jäänud, sest aastaid tagasi just lapse kõrvalt hakkasingi aru saama, et mitte kunagi pole selleks põhjust, see paneb mind ennast halvasti tundma ja piinab veel kaua aega. Igasuguseid asju juhtub, palju parem on enda üle naerda, kui avastad tänaval, et sul on jalas erinevast paarist kingad või oled haigla sinised sussid unustanud ära võtta jne jne. Minu 8-aastane laps õnneks valdab seda kunsti päris hästi (ja mis seal salata, luban endal mõelda, et suur teene on selles ka minul). Näiteks kui 12-aastane õde kiljatas: "Fui, sa peeretasid!!!", vastas väiksem stoilise rahuga: "Jah, mis siis?" Kui ta tuleb näitama oma joonistust ja ma kiidan, et väga ilus, vastab ta samuti rahulikult, kuid kiirelt: "Jah, ma tean." Täitsa minusse, ma ütlen :)

Aga asume nüüd mõtisklema lastehaiguste üle. Alustame sellest, et laps sünnib tervena ja siis hakkavad pihta nohud, köhad, gripid, tuulerõuged jne jne. Enamus asuvad loomulikult tegelema haiguse ära ajamisega - palavikualandaja, valuvaigisti, sinepiplaaster, hanerasv, karmimal juhul antibiootikumid ja haiglaravi. Ei pea vist olema raketiteadlane, et aru saada, kui laps ei taha minna lasteaeda, jääb ta haigeks, enamasti nohusse või 3-päevasesse palavikku. See tagab talle emaga kodus olemise - nii mõnus. Emad võiksid seda ju lausa komplimendina võtta :) Kui juhtub nii, et ema otsib lapsele teise hooldaja ja ise läheb ikkagi tööle, mõtleb laps ka ema haigeks, ja nii saab ta ikkagi koos sinuga kodus olla. Kui koolilaps jääb haigeks, tasub alati uurida, mis tal koolis juhtus, miks ta sinna minna ei taha - võimalik, et on lihtsalt väsinud. Mina olen oma lastele öelnud, et ärge palun mõelge ennast haigeks, vaid rääkige, mis jama on. Ei saa põgeneda lõpmatuseni, aitame lahendada ja saate ilusti koolis edasi käia. Vähe sellest, olen nii vastutulelik ema, et kui laps ütleb, et ta ei taha kohe kuidagi suusatada, siis mina ei käsi tal sinna kehalise tundi minna - selle asemel lubas õpetaja meil uisutamas käia. 6. klassis otsustas laps aga lõpuks suusatamise ära proovida :) Mulle ei meeldi, kui mind käsutatakse/sunnitakse ja seetõttu, kus vähegi näen, et saab ka teisiti, õpetan nii käituma ka oma lapsi. Ehk nagu vabaduse-jutuski ütlesin: MA EI PEA MITTE MIDAGI.

Täiskasvanu on juba harjunud olema raamides, lastele alles hakkame neid ümber panema, sellepärast tundubki laste kasvatamine raske tööna. Laps tajub seda, et tema on vanematele koormaks ja ka seda, et me ei ole rahul, sest peame sundima ennast tegema oma lastele seda, mida kunagi tehti meile, et neist kasvaks samasugused rahulolematud inimesed nagu meie (pikk lause, aga täitsa arusaadav). Ja seda väljendavad lapsed jonniga, püksi tegemisega, mossitamisega, mõnikord röökimise ja karjumisega, isegi peksmisega. Sa võid küsida lapselt, miks ta nii käitub, aga tõenäoliselt ei oskagi ta sulle põhjust öelda - põhjus peitub ju vanemas, mitte temas. Lapsed tahavad meid hoida, nad tahavad, et meil oleks hea, aga see ei pruugi väljenduda selles, et nad teevad meie eest kodutöid. Nad hoopis kallistavad meid "suvalisel" hetkel või ütlevad seda, mida meil on just vaja kuulda, et naeratada. Kuid juhtub ka seda, et nad võtavad enda kanda meie stressi, haiguse, isegi masenduse. Toon jälle enda näite. Viibisime kogu perega seltskonnas, kus mu abikaasa sattus kõrvuti istuma inimesega, kes tol hetkel oli tema jaoks eemaletõukav. Teisel pool tema kõrval istus meie väike laps. Üpris peagi hakkas ta paluma, et me koju läheksime, sest tal on igav. Mõne aja pärast ta ütles, et tal on paha. Vaatasin, et on näost punane ja loid, aga kuna ruum oli lämbe ja selgelt ülerahvastatud, arvasin, et palavusest. Kaua me siiski seal enam ei olnud, koju jõudes sain aru, et lapsel on palavik, kraadiklaasi järgi 38C. Hommikuks polnud see alanenud. Ütlesin mehele, et vaata, minu meelest on lapsel SINU palavik. Kirjeldasin talle eelmise õhtu olukorda enda vaatevinklist, millele ta vastu ei vaielnud. Ütles, et talle see küll ei meeldi, et laps tema asemel palavikus on, ikkagi tema teema, tema lahendada ja kannatada. Tulemus: järgmisel hommikul ärkas laps rõõmsa ja tervena, temperatuur 36,6, mees palavikus 38. Põletas siis seda teemat mõned päevad ja nüüd saab selle isikuga, kelle suhtes ta tol korral keema läks, suurepäraselt läbi. Proovige kodus järele ja te ei kahetse, saate targemaks, teadlikumaks ja tervemaks.

Nüüd need lapsukesed, kes sünnivad juba terviserikkega. Siinkohal pean kõige õigemaks vaadata igat juhtumit eraldi, kuid näiteid põhjustest saan kirja ikka panna: ta on võtnud endaga kaasa eelmise elu jäänused, võib-olla nimetame neid isegi karmaks; ta tuli siia kogema elu ... sellisena (kurt, pime, liikumisvõimetu jne); kindlasti tuli ta pakkuma erilist kogemust vanematele, natuke vähem arstidele ja näiteks kasvatajatele/hooldajatele; ta tuli kogema imelist tervenemist; ta tuli meile õpetama ... midagi (kas tal võimaldatakse seda teha, on juba ise küsimus). Suurim kingitus, mida saab teisele pakkuda, on tingimusteta armastus, see tähendab, et kui sa suudad armastada oma last olenemata tema "vigadest", siis on tema tulek su ellu käivitanud sinus suurima ande, mis inimesel on! Seega kumb kummale kingib? Minu meelest on tehing igati aus ja kahepoolne, kui lapsevanem selle vastu võtab.

Niisiis selleks, et lapsed oleksid terved, peavad terved olema tema vanemad ja nendevaheline suhe. Kui laps jääb haigeks, tuleta meelde, kas ehk äkki sa ise mõtlesid, et ei viitsi tööle (või muusse kohta) minna, midagi võiks vahele tulla? Laps tahab ju sulle meeldida, seega ta täidab su soovi - haige lapsega ju "ämma juubelile" ei lähe. Ära häbene oma last ega ennast! Midagi kasulikku selles ei ole. Mina olen lubanud lapsel tulla poodi nii, et tal oli karvane saba haaknõelaga pükste küljes. Mis see teeb siis meile?  Mis see teeb teistele poekülastajatele? Hea tuju, vot, mis tegi :) Luba lapsel olla tema ise, kuid arvesta, et ta peegeldab ja järgib sind paljudes asjades. Mida rohkem sunnid last, seda piiratum oled ise. Tundmaks, et ta on ise ka olemas ja otsustab millegi üle, hakkab laps tegema midagi, mida me takistada ei saa, näiteks pissib püksi.

Lapsed ei ole meil selleks, et meie sõna kuulata. Nad on tulnud meid õpetama - lubame siis sellel juhtuda ja õpime kõik koos! Kas sa pead õigeks, et laps PEAB seda nii tegema ainult sellepärast, et SINA käskisid? Ei, aga see tuleb sellest, et sina pead tööl tegema asju nii, nagu sa ehk õigeks ei pea, ning ei julge vastu hakata. Nüüd tuled koju ja elad ennast välja väiksema inimese peal, kes on sinu laps - tingimusteta armastus - suurim kingitus.

Minu soovitus: suhtle oma lapsega, nagu iseendaga, ükskõik, kui vana ta on.

Pea meeles, et parim õpetaja on eeskuju! Laps teeb nii, nagu sa teed, mitte nii, nagu sa ütled! Nii et käitu eeskujulikult!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar