Vabadus, 1. osa

Tõenäoliselt ei saa me inimkehas ennast kunagi täiesti vabalt tundma, vähemalt mitte pikemaks ajaks, kui mõni minut. Me oleme lihtsalt nii harjunud igasuguste piirangutega, et ei oska ilma nendeta elada. Enamus leiavad, et mediteerimisega ei saa nad hakkama just seetõttu, et mõtted segavad vahele, hakkad endale korrutama, et ära mõtle, aga see ongi ju mõte, sinu piir tol hetkel. Harjutamine aitab, aga enamus ei viitsi rohkem proovida, viskavad pilli põõsasse ja jätkavad harjumuspärast rada - töö, kodu, lapsed, kohustused, virisemine, hädaldamine, nurin, stress, masendus - ohvriroll. Ei mingit tegelikku vabadust. Huvitaval kombel on kõik need loetletud faktorid igaühe vaba valik! Kõige selle taga on inimese enda otsus - loon kodu, hangin töökoha, saan lapsed, liisin auto, kuid suhtun sellesse koormasse negatiivselt, sest see väsitab mind. Jah, ka suhtumine on sinu vaba valik, absoluutselt igal hetkel sa otsustad, kuidas reageerid ja käitud! Enamasti lubame sellel juhtuda alateadlikult, sest meie sees on ju ilusti kõik ette kirjutatud - isegi see, millal me peame olema kurvad, millal rõõmustama teise õnne üle, millal tundma kaasa, millal riidlema ja võib-olla isegi lööma.

Tegelikult ei ole selliseid reegleid olemas, kui oled vaba! Kui võtad vastutuse selle eest, kes sa oled, mida sa tahad jne. Kui jätad kõrvale kõik, mida sulle elu jooksul on pähe tuubitud, peale sunnitud... Iga kord, kui keegi (ka sina ise) ütleb, et sa pead..., katkesta kohe ja ütle endale, et sa ei pea mitte midagi! Minu 8-aastane tütar ka mõned korrad hakkas mulle midagi dikteerima niimoodi: "Emme, sa pidid ju...", ütlesin vahele, et mina ei pea mitte midagi. Tema parandas siis ennast: "Nojah, aga sa võiksid..." Inimene õpib enda harjumusi muutma igas vanuses, peaasi, et ta seda ise tahab. Mõni aasta tagasi olin ka mina seisukohal, et ma pean tegema üht ja teist, ausalt öeldes enamusi asju, mida ema ja abikaasa ikka "peab" tegema. Tundus nii iseenesest mõistetav, sest minu ema on selline eeskuju, ühiskond soosib allaheitlikke naisi jne. Kuni ühel ilusal päeval seadsin ma selle kahtluse alla - kas tõesti ma pean olema selline ja käituma nii? Tegema seda, mida tahavad teised, elama teiste heaks, neid teenindama - tingimusteta? Aga mina? Kes, kus, mis MINA  olen? Sellest on nüüd mitu aastat möödas, olen tõesti tublisti muutunud ja rahul selle arenguga. Minu mees võib julgelt öelda, et ma ei ole see naine, kellega ta abiellus :)

Kuigi vabadusest on pidevalt juttu, siis arusaam sellest on kohati väga erinev. Mõni tunneb ennast näiteks vanglas vabamana, kui nö vabaduses, teine jälle tunneb end kodus, nagu vangis jne jne. Muutes enda jaoks vabaduse definitsiooni, muutud ka ise, näed uusi lahendusi ja eesmärke, mille poole püüelda, ja teisest küljest üleliigseid mõttemustreid, millest vabaneda. Kas meie ühiskonnas tasub minna ekstreemsusteni, šokeerida kaaskodanikke, riskeerida arreteerimisega jne? Eks see on igaühe enda otsustada, paljalt tänaval liikudes tuleb praegu ikkagi arvestada, et kaua see lõbu ei kesta, sest keegi on seadnud piirid, sedasi käitumine on karistatav ja lubamatu. Tõenäoliselt on see enamuse jaoks ka kõrgem pilotaaž ja need, kes praegu nii käituvad, ei ole seotud niivõrd vabaduse kuivõrd enda demonstreerimise või mässumeelsusega. Nii ehk naa, koristatakse mõlemad tänavalt kiiremas korras ära (kui tabatakse). Aga kui meie ühiskonnas ei oleks ilma riieteta avalikus kohas viibimine keelatud, kas siis teeksid seda? Tunneksid ennast seejuures vabalt? Pigem mitte, see vajab harjumist ja harjutamist, nagu kõik muu, mis jääb väljapoole meie mugavuspiire. Aga kui sa satud kultuuri, kus kõik on paljad või ripub neil heinaseelik niuetel, kas sa seal tunneksid ennast imelikult, sest vaid sina oled riides? Või praegu väga aktuaalne teema - "valge" inimene "mustal" maal - naine lühikestes pükstes ja ilma varrukateta - nende meeste jaoks puhta alasti, aga kas sulle endale tundub ka nii? Tõenäoliselt esimese hooga mitte, aga mõne päeva pärast tunned vajadust katta enda keha nii, nagu kohalikud naised seda teevad - harjudki ümber. Ehk siis inimene ei tunne ennast tänapäeval eriti vabalt, sest ta tahab kohaneda ümbruskonnaga, sealsete reeglite ja tavadega. Miks? Mul tulevad meelde järgmised põhjused: soov sulanduda massi (see on meile koolis selgeks õpetatud, et nii on kõige parem, siis kaitseb sind riik või seadus vmt jama); hoida eemale pahandustest; austus kohalike suhtes. Kusjuures suurima tõenäosusega sind ootavadki ebameeldivused, kui sa neid reegleid ei järgi, sest sind on ainult üks, neid aga massiliselt. Nad sõna otseses mõttes löövad sind massiga.

Siit lähen ma sujuvalt järgmise teema juurde, mida ma lapsest saadik ei ole mõistnud - sõjad. Keda on sõdades kõige rohkem? Tavalisi inimesi meie endi hulgast - vennad, pojad, isad, abikaasad. Kas enamus neist soovivad sõdida? Kindlasti mitte! Aga miks nad siis ikkagi võtavad relva ja lähevad enamasti võõrale maale tapma? Neid on ju niiiiiii palju võrreldes nendega, kes "käsivad" sõtta minna... ma ei saanud aru lapsena ega taha ausalt öeldes ka praegu aru saada, miks ei ole meestel nii palju aru peas, et visata relv maha ja jääda koju? Kogu lugu, ühtegi sõdurit pole lahinguväljal ja riigipead... ei teagi, kuidas reageerivad. Selge on see, et nad ei jõua neid miljoneid mehi kuidagi karistada. Täiskasvanuna ma muidugi saan aru, miks need mehed nii käituvad - meile on räägitud, et see on väga õilis tegu, isamaa kaitsmine, sinust saab sangar jne jne, täielik ajupesu. Tegelikult need, kes naasevad füüsiliselt, jäävad vaimselt elu lõpuni lahinguväljale, paljud lõpetavad enda elu ise, sest ei suuda sellega toime tulla. Öeldagu mida tahes - neist tehakse tapjad. Mis mõttes sõjas ja armastuses on kõik lubatud? Kes see lubas? Kui on kõik lubatud, siis peakski olema kõik lubatud, mitte ainult nendes kahes vastandis. See oleks vabadus.

Praegu on inimkond üles ehitatud püramiididena, ehk tipus on üksikud, enamus on alumises kihis, mis tähendab, et enamus teeb ära suurema osa tööst, tipp saab suurema osa tulust. See peaks kõigile arusaadav olema :) Püramiide kohtame me igal sammul ning paratamatult kuulume mitmetesse. Näiteks oleme me mingi riigi kodanikud, selles püramiidis omakorda mingi väiksema asula elanikud ja lõpuks mingi korterelamu asunikud. Teiseks käime me kuskil tööl, jällegi enamus töötavad firmas või asutuses kellegi alluvuses. Lapsed käivad koolis, mis omakorda on haridussüsteemi püramiidi osa. Kui oled apteegikülastaja, siis toidad farmaatsiatööstust; kui hoiad raha pangas, siis nuumad pankureid jne jne. Tundub, et ainult nii ongi võimalik, et tipus on vähesed ja ülejäänud rabavad nende heaks tööd teha? Väljend: "Tööl peab ju käima." on minu meelest liiga tavaline. Ei pea, sa ei pea mitte midagi, see on sinu vaba valik! Sa ei pea ka lugema uudiseid, käima arsti juures ega tarbima elektrit. Jah, see tähendab, et tuleb ümber harjuda ja luua endale eluase, mis ise ennast ära majandab, aga see on teostatav. Võta vastutus enda otsuste eest ja su elu muutub. Sa tunned ennast võimsamana, sest tead, et sina lood kõike, mis toimub su elus. Igal asjal on oma hind, kui sa ei ole nõus seda hetkel maksma, siis sa ei pea, aga ära valeta endale, et teist võimalust ei ole.

Tahan veel rääkida sõnavabadusest, sest ka see tekitab minus hämmingut - mis siis on lubatud ja mis ei ole? Kas võin kõike rääkida nii, nagu soovin, või järgneb sellele karistus? Tundub, et kehtib viimane, sest ma ei tohigi roppude sõnadega kedagi kirjeldada? Õnneks mina ei tahagi seda teha, aga kas siis ikkagi on vabadus või mitte? Siis on veel mingi tsensuur, kes kontrollib, kas inimene talle antud sõnavabaduse piire pole ületanud... arusaamatu. Mida ma tegelikult tahan öelda, et enda mõtisklustes (sõna)vabaduse üle, mida nii väga kardetakse inimestele lubada, jõudsin ma kiiresti arusaamani, et vaba inimene ei räägi teisest roppude sõnadega ebaviisakat juttu - vaba inimene tegeleb endaga, heaolu loomisega, armastusega, voolamisega, hetkes elamisega. Tema jaoks ei eksisteeri teisi inimesi nii, nagu meile on seda õpetatud. Tema elab nii, et tal oleks hea, teades, et siis on kogu maailmal hea. Me loome seda, kes me oleme. Kui mina liigun ringi ja mõtlen, et ma olen armastus, siis inimesed, kes mu infovälja satuvad, saavad armastusest osa, nende päev muutub helgemaks ja seeläbi kiirgavad nad omakorda edasi armastust. Ma ei ole vaba, kuni ma ei hakka käituma, nagu ma arvan, et vaba inimene käituks. Seni istungi ma oma vabaduse arusaamaga puuris või vangis. Me õpime läbi kogemise, mitte läbi mõtete. Küll aga tuleb enne välja MÕELDA, mida me kogeda soovime :) ja mõttevabadus on meil kindlasti olemas, ei olegi vaja alati enda mõtteid teistele väljendada, sest keegi võib siis vabalt tulirelva kasutada, et sind vaikima sundida (ei pea vist nimesid nimetama).

Pea meeles, et SINA oled ainus, kes SIND piirab.