Südamehääl

Kui kehad saavad üheks ja hinged kohtuvad, hakkavad omavahel suhtlema südamed. See on armastuse keel, mõistetav igale inimesele, arusaadav kõigele elavale.

"Sind nägin ja igatsesin, kuid aeg ei olnud veel küps. "Miks?" sa küsid. Sest me olime erinevas kohas. Sina olid seal ja mina siin. Nüüd oleme kohtunud ja mulle meeldib see. Ühes kehas kaks südant on võimas kogemus, vahetu suhtlus, midagi erakordset. Vaata mulle silma. Mida sa näed? Sinu silmis paistab põhjatu lõpmatus, armastuse sügav vool, igaviku olemus. Ma upun su hinge, see matab mu, kuid nii tunnen ennast elavana. Surm on magus mu huulil, kuid mitte tappev. Ta annab elule maitset juurde ja see maitse on hea. Ära karda, see pole mürk, sa võid proovida. Kes on see, kes võib sulle öelda, milline pead olema? Mitte keegi peale sinu! Kuula siis ennast ometi, häält enda sees, südant, hinge, algust ja lõppu. Ära karda, ma ei lähe kuhugi. Sul ei ole võimalik sattuda valele teele, küll aga võid teha palju lollusi sellel teel. Võid, võid, keegi peale sinu ei keela. Tule mu juurde, tule lähemale, sest nii on turvalisem, nii oled julgem ja näed selgemini. Ära tõmbu eemale, kui miski sind kohutab, ära jookse tagasi, kui miski sulle ei meeldi. Ma olen nagu sina, ainult mõneti kogenum. Tule, lähme koos edasi! Ei, mina ei tea ka kõike, mõned vastused saan ma sinult. Koos on kindlasti julgem olla. Siin on nii soe, et tundub võimatu, et kuskil on külm. Ometi olen ma seda tundnud, ma mäletan."

"Mina ei tea, mina ei oska vist, mina ei julge, ma ei usalda. Mulle meeldib, kui lukk on ees, et keegi ei saaks sisse... ega välja. Püsivus - see on minu rida. Ära sunni mind millekski! Aga julgustada võid. Ma tahan kinnitust ja tõestust, et miski ei lähe hullemaks, kui ma midagi muudan. Kes seda annab? Kust seda saab? Mina ei taha hakata vigade parandust tegema, pigem istun siin edasi ega liigu kuhugi. Piisavalt mugav on. Ma ei karda surra, sest ma arvan, et surma pole olemas, see on välja mõeldud tegelane, kellega on lihtne inimesi hirmutada. Ma arvan, et me kõik oleme siin igavesti, vahetame kuju ja eksisteerime edasi. Ma lihtsalt ootan siin vaikselt, millal järgmine üleminek toimub. Mida see muudab, kui ma siit ise kuhugi liigun? Ma ei otsi seiklusi, vaid stabiilsust. Ma ei taha näha midagi, mis mulle ei meeldi. Igaks juhuks ei vaatagi ma kuskile. Ma ei taha ka kuulda midagi, mis mulle võib-olla ei meeldi, seetõttu hoian oma kõrvu kinni. Öelda ma julgen, sest keegi nagunii ei kuule - peale sinu. Ja tundub, et sind ma usaldan. Aga tulla ikkagi veel ei julge. Las ma harjun su lähedusega enne, istume natuke siin, vaatame, mis saab."

Ma ei armasta sind sellisena nagu sa oled, vaid sellena, kes sa oled!